Tänasega võime enda töökarjääri suure avapauguga alanuks kuulutada. Äratus heliseb nüüdsest pea iga päev kell 5 - saame rõõmsalt kaks kilomeetrit läbi pimeda tänava, mööda tumeda hekiga ääristatud kiviteed rongijaama poole vantsida. Patrick põikab poolel teel rongile, et sealt Chathamisse sõita ja veel 2 km jalutada. Ideaalne, saab enne tööpäeva keha pisut soojaks ajada, et ülejäänud päev õhukeste riiete väel üle elada.
Lilys jõudes tuled juba põlesid, Shali ja Sunny (tema mees) askeldasid köögis. Sunny rutakalt leti juurde ja tagasi joostes, et õigeks ajaks vitriin söögipoolist täis laduda, Shali samal ajal lõdises ahju kõrval - paks jope seljas - tehes nägu nagu määriks võid saiale. Tore, et ma ainuke külmavares ei ole. Tänu sellele, saime kohviakna 90% päevast kinni hoida ja avada ainult vajadusel kellelegi tellitud jook ulatada. Shali sõnul pidi täna päikeseline päev tulema, kuid alates kella üheteistkümnest hakkasid pilved vargsi üle taeva kogunema. Võimalik, et see põhjustaski meie ääretult vaikse päeva - minu jaoks liiga rahuliku. Käisin lapp käes ringi, nagu ärevushäirete all kannatav laps. Ladusin viis korda saiu perfektselt sirgesse rivisse ja harjutasin fairyga piima vahustamist, meeleheitlikult endale tegevust leides. Shali ja Sunny ise on nii tohutult armsad, et ma ei haka ühe päeva põhjal midagi otsustama - ehk oli lihtsalt asi tänases vihmases päevas. Püsikad on ka tohutult armsad, meenutades jälle meie elu Hetkes. Enamus ei pidanud isegi tellimust ütlema - Shali sai kohvid enne valmis, kui nad uksest sisse jõudsid astuda. Tuleb ikka kasuks, kui üks maja külg on aken.
Kell kolm korjasime kodinad kokku ja sain tulema. Vihmaga kaetud niiske kõnniteesillutis pritsis muda ja vett, kastes mind kolme minutiga läbimärjaks. Ilmataat ei halasta, kuidas siis traditsioone rikkuda. Sõitsin Dish and Spooni Patricku tööpäeva lõppu ootama - plaanisime õhtul Melbourne kesklinna Winter Night Marketisse minna. Veest nõretavana kohviku uksest sisse astudes, vaatasid kõik, nagu oleksin seal samas ukse ees tiiki kukkunud. Patrick altkulmu minu poole piilumas “Kas sa tõesti tahad sellises konditsioonis kesklinna minna?” Loomulikult! Aga sellisel juhul, pean ma homme terve päeva niiskete jalanoudega tööl olema. Väga ebaaus valik, ma tean ... õnneks (või kahjuks) jäi kaine mõistus peale ja läksime koju. Suve night market pidi ka tulema.
Teate seda tunnet, kui sul on ainult üks paar sobivaid jalanõusid, üks musta värvi õhuke kampsun, üks musta värvi topp ja tööl nõutakse ÜLENI musta riietust. See sama kampsun ja topp on juba kolmandat päeva seljas, õhtul seisad valiku ees, kas pigistad silma kinni ja lähed homme samade riietega või viskad nad pesumasinasse ja lepid hommikul märgade hilpudega. Teist korda olen tänulik siinse jaheda ilma eest - vähemalt ei higista! Patrickul ei ole isegi sokke enam jalga panna - täna keeras eilsed sokid teistpidi. :D Laupäeval võtame suurema 1$ poe shopingu ja pesupäeva ette.
Kindlasti mõtlete, kuidas Patricku tööpäev möödus. Ühe sõnaga kokkuvõttes - EDUKALT - mida muud arvata oli. Kui esimesel päeval saadeti ta kiirel ajal masina tagant ära, siis tänaseks on ta siinsete reeglite järgi kohvi tegemise käppa saanud ja püsib vapralt reel. Nii klientide kui ka kaastööliste poolt kuuleb tihti ahhetusi ja ohhetusi Patricku latte arti üle - selliste merihobuste ja ükssarvikutega pole seal varem hakkama saadud. Siiani on asi küündinud tulpide ja luikedeni. Muide, tegemist on sellise kohvikuga, kus koleda latte arti korral valatakse kohv sealsamas kraanikausist alla ja tehakse uus. Pildi tegemisel on oluline ka kiirus - maalimisele aega kulutada ei saa. Kui veel eile pakkus boss Francesco Patrickule 30h nädalas, siis täna uuris, kas ta soovib ehk päevi juurde saada. Muidugi, milles küsimus.
Tempo kohvikus on meeletu - oli enda arust kaheksa tundi tööd teinud, kuid reaalsuses möödus vaid kolm tundi. Mis mõttes? jääb ilmselt nii mõnelegi segaseks. Lihtsalt seal on kõik nii ära optimeeritud, et kolme tunniga käis jahvatist 8 kg kohvi läbi, jättes petlikult mulje, nagu oleks terve pikk päev selja taga. Võrdluseks - Tallinna kõige tempokamas erikohvi kohas läheb kokku 7 kg päevas. Kollektiiv paistab neil ka ääretult tore olevat. Õhtul, kui kõik peaksid päevast väsinud olema, käis neil endiselt üks nali ja tögamine läbisegi - õhk positiivsusest paks. Pikka kasvu tugeva kondiga tüdruk, Vonny, ladus mulle jälle hunniku muffineid ja saiakesi kotti - ühele neist tegin juba kohvikus otsa peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar