Hei blogi rahvas!
Kirjeldamatult tore on blogimaastikul tagasi olla ja mõned uued tulevased seiklused siia internetiavarustesse talletada. Tundus meile mõistlik ja ehk põnevaim viis lasta emadel, isadel, vanavanematel, sõpradel ja teistel seiklushimulistel meie eluga kursis olla. :) Et hiljem segadust vältida, siis “Ma” tähendab enamasti mind, Birgittit. Patrick lubas oma säravaid ideid jagada, aga ilmselt kirjutamise au endale võtma ei hakka. Tagasihoidlik, nagu ta meil on. Ise olen siin Bloggeri maailmas vahelduva eduga kätt harjutanud, kas siis vahetusaasta- või kohvikublogi näol. Võite rahulikult hingata, midagi nii ekstreemset kui koroonaajal kohvikupidamine , me ette ei võta. Pakkisime oma kodinad kokku ning lendame hoopis Patrickuga teisele poole maakera - Austraaliasse, kus tema armas õepere meid vapralt vastu võtab.
Nüüdseks juba mõned aastad tagasi, kui vihm katkematult katusel trummeldas ja suur koroonalaine alles Hiinas tuure kogus, hakkasime peas sepitsema mõtet, minna mõneks ajaks Austraaliasse kogemustepagasit täiendama. Siis meil polnud veel halli aimugi, et peagi keeratakse kogu maailm pea peale ja nii iseenesest mõistetavaks saanud reisimine muutub osadesse riikidesse võimatuks.
Märtsis, mõned kuud peale meie kohvikuäri algust, jõudis laine ka Eestisse. Vähemalt kolmveerand Eesti rahvast lukustas end tubadesse/ põgenes maale, jättes suurlinnad tühjaks, nagu oleks katk üle käinud. Tallinna vanalinn meenutas rohkem kummituslinna, kui Eesti peamist turismisihtpunkti. Mitte just julgustav vastuvõtt… Kohvik kohviku järel hakkas uksi sulgema, kes igaveseks, kes ajutiselt. Ise kükitasime hambadristis letitaga, proovides võtta mis võtta annab. Pisidetaile enam täpselt ei mäletagi.. olen üsna osav valusaid, ebavajalikke mälestusi kustutama.
“Miks just nüüd?” on nii mõnigi küsiv silmapaar meie poole uurivalt vaadanud. Momendil, kui varasemalt nii väikesearvuline rahvasumm meie ümber möirates ellu ärkab, meil rekordiliseid kassasid sisse toob. Nüüd, kui end vapralt sügavast koroona august välja kaevasime, et viimaks raske töö vilju hakata noppima.. ilmselt ühte õiget vastust sellele küsimusele ei olegi. Sisetunne lihtsalt ütleb, et nüüd on aeg minna. Meie lahmakas kohvik koos minu taskurätisuurunse pagarialaga, on parim asi, mis meiega juhtuda sai, andes meile kogemuse, mida raha vastu vahetada ei saa. Kuid ilmselt oleme veel liiga noored sellise projekti jaoks. Pea kubised tuhandest erutavast ideest, mida teha, kuhu minna, kelleks saada. Ju siis tulebki peadpidi tundmatusse hüpata, vaadata, mida elul pakkuda on.
Suuresti peame tänama enda perekondasid, tänu kellele kogu plaan elluviimiseni jõudis.. Patricku pere, kel kohvikupidamine käpas on, viskasid enda kohustused kus see ja teine ning astusid meie asemel rüütellikult kohvikupulti. Ohverdades enda praeguse töö ja vabaaja. Gretet ja Timi, kes avasüli on valmis meile peavarju pakkuma, ilma põhimõtteliselt midagi vastu nõudmata?! Parem oleks, et saame neile võimalikult palju date nighte võimaldada. Märkimata ei saa ka jätta minu vanemaid, kes surusid enda mugavuse alla, võttes meie kaks armast karvatuusti enda hoole alla. Loodetavasti jäävad nende kapid ja seinad terveks, lugesime Pässule ja Tessule sõnad peale.
“Kuhu me siis ikkagi läheme?” piidlesid meid meie uudisest hämmeldunud, kuid taktitundelised lemmikpüsikad. Patrick, toosama tuttavlik elevus rohekuldsetest silmadest veelgi selgemini tajutav, tutvustas meeleldi meie algset plaani, võtta suund Austraalia kagurannikule, Port Phillipi lahe äärde. Täpsemalt Victoria osariigi suurimasse linna - Melbourne. Avarasse elavaloomulisse soppi, mida võib tabada samal päeval kõrvetav kuumus kui ka metsik rahe. Kes ei teadnud, siis Melbourne kandis kindlameelselt 26-aastat pealinna tiitlit (1901-1927), muidugi algupäraselt nimetati seda Batmaniaks. Kui veel tiitleid jagada, siis maailma esimesed valgusfoorid paigaldati ka just nimelt Melbourne (1912).
Meie, kui suured kohvikupidajad ja kohvigurmaanid (viimane käib eelkõige Patricku kohta), saame uhkusega öelda, et meie tulevaseks kodulinnaks saab kõige kohvikuterohkem linn Austraalias. Pole ilmselt üllatus, et austraallased on suured kohviarmastajad, kohalikud kutsuvad seda lausa kohvipealinnaks. Teemakohaselt, astus hiljuti Hetkest läbi üks salapärane austraallane, kelle heleblondid juuksed olid hoolikalt ogadeks vormitud ja valge särgi varrukad üles kääritud, nagu oleks õues 25, mitte 5-kraadi. Tema teadis rääkida, et austraallased isegi ei nimeta kohvisid meile sarnaselt, vaid “Americano” on seal tuntud “Long Black”i nime all. Tasub meelde jätta, kui ei taha end seal esimesel päeval lausjuhmaardina tunda.
Postitus kisub juba pikaks.. pean endale aega ajalt meelde tuletama, et enamik inimesel ei ole aega iga päev suuri eeposeid lugema hakata. Proovime siis võimalikult kärbitud aga põnevad, piltiderohked postitused teha ning andke julgelt märku, millest võiksime rohkem/ vähem kirjutada. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar