Miranda Priesley tööpäeva tühistasin ära. Grete ja Patrick tõid mu maa peale tagasi - sinna minek ei ole seda väärt, oleks siis vähemalt palk motiveeriv, aga ka see ripub niidiotsaga miinimumi piiril. Tänu neile ujus mu alateadvusest pinnale tõdemus, mis oli seal ilmselt pikemat aega ulpinud – milleks minna kohta, kus sa end juba esimesest hetkest ebamugavalt tunned? Nagu Grete tungivalt rõhutas, peab iga inimene oskama ennast väärtustada. Läksime hoopis hommikul tema ja lastega Peach cafesse brunchile, õdus roosamannavärvi maja, meie kodust vaevu kahe kilomeetri kaugusel. Kõikvõimalikest maiustustest lookas lett pani Astridi suurest rõõmust leti ees ringi kalpsama. Teenindaja küll proovis meid lauda asju ootama ajada, aga Astrid jäi endale kindlaks, keeldudes enne liikumast, kui tellitud piparkoogimehike käes on. Tunnen, et tänane hommik oli justkui kirss tordil – täpselt mida ma vajasin. Sain natuke rahulikult võtta ja kevadise päikese käes akusid laadida. Patrick, tubli, rügas juba sellel ajal Kamu kohvikus tööd teha.
Kella kümneks läksin Lily Love George (edaspidi Lily) kohvikusse proovikale – kuidas nad teadsid,et mu tööpäev ära jäi? Sealne õhkkond mõjus nagu soe päikeseline päev peale külma vihmatormi. Valged plaaditatud seinad, tumepruunid nahkdiivanid ja maa külge keevitatud lauad, millele korrektselt sätitud söögiriistad olid asetatud. Oodates vaatasin aknast sisse tulvavas päikesevalguses tantsisklevaid tolmukübemeid - kellel koju hommikupäike paistab, teavad, kui lootusetu üritus on neid ära pühkida. Klaasletil ilutsesid erinevad wrapid, võikud ja saiakesed, mis omanikuhärra varavalges valmis meisterdab. Malbe olekuga india naine võttis mind soojalt vastu, pakkudes enne päeva algust tassikest kohvi ja ahjust tulnud saiakest. Kohutav, aga ma ei saanud kuni proovika lõpuni aru, mis tema nimi on…Peale kolmandat korda küsimist, kiskus asi juba piinlikuks. Jumal tänatud, Facebook tegi puust ja punaseks - tema nimi on Shali! Pidasime Shaliga väikese vestluse, peale mida ta lasi mind masina taha, kus kiitsakas noormees kiiruga askeldas. Kõhn ja peaaegu sama pikk kui mina, ronkmustad juuksed lokkidena igas suunas turritamas. Mask küll varjas tema nägu, aga julgeks arvata, et tegemist on alaealisega. Kohvimasin, oma väärikas pensionieas – sellest lausa õhkus isikupära - muutes minu elu oma kahe nupuga tunduvalt lihtsamaks. Piima vahustamist kuulates ja poisi latte arti silmanurgast kõõritades, rahunesin pisut maha – ka tema paistis pigem amatöör olevat. Shali käis minuga rahulikult kõik kohvid ja sealsed lühendid üle, võttes maha viimsegi enne kõhus näriva pinge. Tundsime teatud viisil samastumist - ka tema peab kohvikut abikaasaga kahekesi, mis tähendab seitse päeva nädalas rakkes olemist. Olgugi, et on teinud seda juba aastaid, tema silmad endiselt särasid. Pakkus mulle täiskohaga tööd E-R, viis korda nädalas ehk kõik päevad, kui nad avatud on. Kõlab ideaalselt, siis saan nädalavahetusel Kamus käia. Lilys pakutud palganumber on ka siiani üks kõrgemaid.
Teine kohtumine toimus Granger Cafes – täiesti teises linna otsas, kui ma eile kaardi pealt vaatasin. Tundub, et Austraalia ei ole minu orienteerumist veel kuigivõrd muutnud. Mis on positiivne – õnn saadab mind ka siin, rongid tulid ideaalselt ja tunni ajaga jõudsin Glenhuntlysse. Ainult kaks tundi liiga vara … Oleksin nagu tööstuslinna sattunud, kus igat nurka ääristasid tellingud, ükskõik kuhu ma ka ei vaadanud, olid teetööd. Ilmselt ma ei liialda, kui ütlen, et tegemist oli kõige koledama linnaosaga, kuhu ma siin oldud aja jooksul sattunud olen. Kes tõestust tahab, siis ma ei teinud isegi ühtegi pilti. Kui mu armsad lilled ja taimed muidugi välja jätta – neid pisikeste õitega kaunidusi arvestades, kehastab Melbourne sõna otseses mõttes mu isiklikku maapealset paradiisis.
Kohvik ise asus rongijaama lähedal, sõidutee ääres. Heleroheline mittemidagi ütlev kivihoone, lae all tilpneva sildiga “Granger”. Mina nende asemel asendaks nime sõnaga Stranger”, sobiks ideaalselt sealse ümbrusega. Letitaga ootas mind musta peaga Hiinast pärit naisterahvas, kelle juuksed kardinana tema laia näo ümber langesi. Ta nägi väsinud välja ja kulm murelikult kortsus. Saatis mu ilma suurema entusiasmita saali järge ootama – mitte just kõige soojem vastuvõtt, aga eilse Miranda Priesley kõrval, tunduks isegi Kim Jong-Un sõbralikkuse tipp. Istusin lumivalgetele toolidele kohviku tagaseinas, saalitäis tühjust vastu haigutamas. Peagi tuli vuristas Hiina preili mulle kiiresti kõik reeglid ja tingimused ette, kamandas kähku masina taha ja lubas teada anda, kas ma sobin neile. Inglise keel oli tal perfektne. Kaks minutit peale uksest väljumist tilises telefon ja ekraanilt vaatas vastu sõnum kutsega proovipäevale. Pean selle ära ütlema, nii kaugele minek muutuks liiga vaevaliseks, pluss sealne atmosfäär mõjus pisut kõledalt ja nukralt.
Matilda kohvik oli siiani ainuke põhjus, mis hoidis mind tagasi Lilyle “jah” sõna ütlemast. Õhtul sain omanikult kõne, et nende töötajate rohkuse tõttu, saaksid nad mulle pakkuda ainult mõned päevad nädalas, mis on pidevas muutumises. Selline graafik mulle kahjuks ei sobi, tulime Austraaliasse raha tegema ehk number üks tegur on täiskoormusega töö. Pidevalt muutuv graafik ei võimaldaks ka kõrvalt teist tööotsa soetada. Tunnen sisimas suurt rahulolu – kõik soovid said täidetud ja õigele kohale paika loksutatud. Kodu kõrval asuv Lily love George tundub puhtalt oma asukoha ja palga tõttu ainuõige valik, enamgi veel, kui saan kõrvalt käia Kamus iga nädalavahetus maksimaalse palga eest abistamas. Kaks korda nädalas rongi peale raha kulutada kõlab kordades paremini, kui iga päev raha raudteeliinidesse uputada või veel hullem, rattaga higistades mööda siinseid künkaid kohale rühkida. Hüvasti mu ratturi karjäär. Lisaks on Lily ideaalne koht, kuhu Grete ja lapsed saavad mõni päev kohvi ja saiakesi sööma tulla.
Grangerist jalutasin Mont Albertisse, Dish and Spooni. Patrick parajasti töötas seal (jah ta mõni päev laseb kahe koha peal), kasutasin kiiresti võimalust üks taevalik matcha enne sulgemist rüübata. Meeled erksad, kirjutasin rahuliku südamega blogi, kaotades täielikult ümbruse ja ajataju. Möirgav tolmuimeja tõi mind maa peale tagasi, Patricku ääretult tore kolleeg hoolikalt igat nurgatagust puhastades. Tõusin vabandavalt püsti ja kolisin eest ära. Minu välja viskamise asemel ulatas ta hoopis mulle kotitäis mustikamuffineid - kas saab elu veel paremaks minna?
Patrick lausa õhkas positiivsusest, kui töö tehtud sai: “Ma ei ava enam kunagi kohvikut, kus ei ole puqpressi ega ubermilki!”. Kõik varasemad eelarvamused said ümber kummutatud. Terve tee rongijaama Patrick muudkui jahvatas, millise kohviku me Eestisse jõudes valmis vorbime - toetudes kirjeldustele, kõlab imeliselt. Ei ole kindel, kas olen teda kunagi nii jutukana üldse näinud. Mind teeb igal juhul tohutult rõõmsaks, et Patricku unistus täitus ja leidis endale 100% erikohvile pühendunud töökoha, kust tal on meeletult õppida ja areneda - koos karja omasuguste kohvifanattidega.
Kujutage nüüd ette, kui tore võis veel peale pikka päeva koju jõuda, kui Grete oli just ahjust kolm tulikuuma auravat quiche välja võtnud. Laud kõigile kaetud, köögisaarel banaanikeeks oma järge ootamas. Kas ma olen kunagi maininud, kui väga meile süüa meeldib? Eriti head toitu. Igal juhul lõpetasime üle pika aja nii suure toidukoomaga, et isegi traditsiooniks muutnud talisuplus oleks äärepealt vahele jäänud. Kui Patrick mu avalikku ülestunnistust blogist luges, hüppas ta sekundiga ujumispükstesse ja oli valmis, triibuline ujumismüts peas, õue suplema minema. Mis meil muud üle jäi - lõpetasime taaskord jääkülmas basseinis õhku ahmides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar