Miinused?

 

Ma ei plaaninud täna üldse blogi kirjutada, aga nagu ikka elus, kõik ei lähe plaanipäraselt. Vahepeal on tunne, et Food Republicus töötamisest saaks oma ette raamatu kirjutada, kui kõik püsikate pajatatud  lood ja päeva jooksul juhtunud seigad päriselt ka meelde jääksid. 

Et kogu jutt nii roosiline ei tunduks, mõtlesin meeltesügavustest välja urgitseda tsipake tumedamaid pooli. Mitte midagi katastroofilis, aga see positiivne jutt võib teid varsti ära tüütada. Pean vist oma vanemaid tänama, et nad mulle säherduse aju meisterdasid, mis kõik negatiivsed sündmused mõne minutiga peast pühib? Igatahes, tegin selleks puhuks täna päev otsa hoolikalt märkmeid, et õhtul heatujuliselt lahkudes midagigi mäletaksin. 

Pole vist eriline üllatus, et minu suurim proovikivi on keel. Enamus päevi suudan ilma suuremate apsakateta mööda saata, aga on ka päevi, kus neid tuleb omajagu ette. Mida rohkem melu ja kära, seda suuremad on šansid, et mõistan kedagi valesti või vahitakse hoopis mulle juhmi näoga otsa. Võtame näiteks tänase, kui hommikul tõotas tulla erakordselt vaikseloomuline tööpäev.

“Ma soovin, et tänane päev kulgekski sellist rahulikku radamööda…” jõudis Emily vaevu poetada, kui ukseesise ummistasid 35 viisakalt riietatud ärimeest. Ebatavalisel kombel haigutas saali tagumises otsas tühjus - John suunas nad rahulolevalt sinna, silme ees

dollarimärke nähes. 

Tavapärasest kohvikust sai rahvarohke banketisaal, kus sätitud soengutega pintsaklipslased veini pokaali asemel kahe sõrmega kohvitassi hoidsid. Eeskujulike kodanikena, lähtusid nad koroona ajast sisse jäänud 2+2 reeglis, seistes väiksemates puntides, kahe meetriste vahedega, üle terve saali. :)) Ilmselgelt ei olnud nad kohviku ainsad külastajad, seega proovisime valmis toitude ja tühjade taldrikutega nende vahel manööverdada. Peale viiekümnendat korda samadele inimestele “Excuse me” ütlemist, tundsin end piisavalt ebamugavalt, et kogu ettevaatlikuse tuulde loopida ja otsetee asemel tervele kohvikule tiir peale teha. Värisevate käte peal hunnik taldrikuid ja üksteise otsa laotud klaasidest torn. Minu kohmakust arvestades, polnud see just mõistlik tegu. Eriti, kui viis minutit tagasi suutsin sirge maa peal mitte millegi otsa koperdada ja peaaegu kogu rahva ees kõhuli prantsatada…Aga teate mis, kõik nõud jõudsid ühes tükis nõudepesumasina juurde. 

Saatuse tahtel, sattus vahetult enne lõuna trammi minu alasse 15ne liikmeline pensionäride laud. Täpselt laiali hajutatud härrasmeeste vahele. Ei saanud Johni ka süüdistada, tal lihtsalt polnud neid mujale paigutada. Kui neid entusiastikult teenindama tõttasin, sain aru, et tegemist on kuulmisvaegustega pensionäride kokkutulekuga. Mis seal ikka, mõtlesin peas ega näinud probleemi. 

Mõnega neist käis kähku, ütles soovi - ma panin kirja - korras. Teistega jälle korrutasin ja korrutasin, aga nemad aru ei saa. Proovisin neljandat korda, ääri-veeri venitades, ise samal ajal menüüst näpuga sama toidu peale sihtides. Nemad vaatasid mind ikka sellise näoga, nagu räägiksid inglise keele asemel hiina keelt. Lõpuks lõin käega ja kirjutasin neile paberile ja saavutasime vastastiku mõistmise. Korras. Enne menüüdega minema jalutamist, käisin veel kõik soovid kõva häälega, igale külalisele otsa vaadates üle.  Kõik noogutasid agaralt. Proovisin eksimist tol hetkel eriti vältida, kuna mu töökaaslane, Gracie,  suutis just hunniku kohvisid valesti sisestada, korraldades sellega täieliku kaose ehk John polnud just parimas meeleolus.

Pastakaga paberil järge ajades, sisestasin hoolikalt tellimused süsteemi ja saatsin kööki. Rahulolevalt tormasin edasi, ise pingsalt jälgides, mis laud vajab nuge-kahvleid, kes uut veepudelit, kellelt ei ole tellimust võetud, milline laud tahtis mullivett jne. Järsku sattus mu pilk õuealasse, kus kaks meesterahvast juba pikemat aega istusid, näod üpris rahulolematud.. Ka valmis sätitud söögiriistad viitasid sellele, et tellimus on ammu võetud.  PAGAN! …. Ja siis meenus, et ma ei sisestanud nende hommikusööke süsteemi. Kuidas nii juhtuda saab? Saab, sest peale iga laua juurest lahkumist, satun ma otsekui erinevatest takistustest kubisevasse arvutimängu. Kas mul seekord õnnestub ilma peatusteta ipadini jõuda? 

Õuealast sisse astudes, istus paremat kätt asiaatide laud - ainult naised ehk mu pääsemisvõimalused olid praktiliselt olematud. Proovisin küll enda nägu menüüde taha peita, aga ennast kurdiks tembeldada ma veel ei oska. “Kas me saaksime palun kruusi kuuma vett?” hüüdist neist kõige minu poolsem, enne veel, kui jõudsin kahe jalaga tuppa astuda. “MINA KA!” hüüdis teine ruttu järele, samal ajal elevusest kätega vehkides. “Ma võtaks siis ka juba?”. Lõpuks karjusid neli asiaati läbisegi, vahepeal ümber otsustades, et kaks neist tahavad siiski kohvi. “Aga palun kuuma vett ka.” Mina vahin neid juhmi näoga, suutmata hoomata, mitu teed, kohvi ja kuuma vett siis lõpuks vaja läheb? Käisin kõik uuesti üle ja sain viimaks aru. Sisenevaid masse vaadates ärevus kasvas ja hakkasin end ruttu minekule seadma. "Oota!" kõik vaatavad üksteisele vandeseltslikult otsa ja kihistavad naerda. "Kas me tohime uurida kust su aktsent pärit on?" Mis seal ikka. Tegin neile kiirtutvustuse. Kui sellele järgnenud küsimuste tulvale vastamise lõpetasin, meenutasid nad soovitud kuumavett ja lasid mul minna (kurikuulsa kuumavee "unustavad" kõik mu töökaaslsed ära, mis tõttu on kogenumad külastajad juba eriti nõudlikud).

Lõunatramm käis, vähemalt viis uut lauda olid vahepeal täitunud. Tormasin kähku vee järele, toksisin nende kohvi/tee tellimuse sisse ja juba näen kuidas järgmine ärev klient ärimeeste tagant vehib. Temale lisaks luupainajaid tekitav kellahelin... Ja õueistuvate meeste tellimus oligi peast pühitud… 

Varasemalt viisakas bankett, hakkas lõuna ajal rohkem rahvamassidest kubisevat Hiina turgu meenutama. Inimesed naersid kõvahäälselt üle kohviku, igal pool vedelesid pooleldi täis klaasid (ära korjata neid ei saanud, kuna äkki mõni seisev klient kasutab seda), siin-seal veekannud, kõik laudade taga istuvad kliendid vehkisid rahulolematult kätega, et neid seisvate ärimeese vahelt märgataks. Lõpuks hakkasid inimesed ise endale menüüsid ja veeklaase haarama, kukutades sellega nii mõnegi klaasi põrandale kildudeks ehk ajades kõik veel segasemaks. 

Kui Emilyga veekraani juures kokku saime, raputas ta uskumatult pead ja küsis, kas ta võib minema minna, kuniks see olukord rahuneb? Just sel hetkel nägin, kuidas John turris näoga minu poole kõnnib, taldrik avokaado võikuga käes. Pensionäride laua tellimus. Tundsin, kuidas kõhus keerama hakkas. Kiikasin kähku suure laua poole – kõigil paistsid toidud ees olevad. Aga Johni nägu ütles ilmselgelt, et midagi on valesti. “Birgitti, nad tahtsid kahte toasti, mitte kolme. Sa pead alati tellimused üle küsima!” Ma ei tea, kas asi oli minu ehmunud näoilmes, aga alguses nii kurjalt kõlav hääl, leebus lause lõpuks sõbralikuks soovituseks. Õues istujate intsidendi tõttu, tundus mulle muidugi kõik palju katastroofilisemalt. Kuidas ma saan nii palju vigu teha ...

Kärarikas õhkkond avaldas ka külastajatele väikestviisi mõju. Kaks üleslöödud bravuurika näoga Jaapanlast, sattusid just tipphetkel lõunatama ja loomulikult juhatas John neid lauda nr 41 – kaose keskele. : )) Kes iganes viimati sealt nõud kaasa haaras, unustas laua lapiga üle käia, jättes sinna kaks väikest veerõngast. Burberry sallis ja Gucci logodega kaetud jakis naisterahvas krimpsutas ebameeldivusest nina ja lükkas tooli lauast pisut eemale. “Clean this up!”(Korista see ära) ütles ta, ise pead demonstratiivselt kõrvale keerates. Temaga kaasa olev mustas ülikonnas noormees lõi silmad maha ja pobises “yes, please” (jah palun). Emily juhtus kõike pealt kuulma ja soovitas mul lapi Gucci naise nina alla visata ja minema jalutada. Max (barista), kes meie kõrval enda veeklaasi täitis, kukkus mürinal naerma. 

Kui jutt Emilyle läks, siis tema puhul on tegu nagu haldjast ristiemaga Tuhkatriinu muinasjutus, kes kogu aeg mind headuse ja südantsoojendavate sõnadega üle valab. Eriti perfektse tiimi moodustavad nad koos Maxiga. Igal vabal hetkel tiirutavad nad positiivsusest pakatades mu ümber, kutsudes mind tšempioniks, kangelaseks või mõne muu julgustava hüüdnimega. “Vähemalt kord tunnis, pead sa endale korrutama, kui imeline, ilus, osav ja andekas sa oled.” Vaatas Emily mulle sekundiks tõsiselt silma. Max noogutas kõrval liiga entusiastlikult pead: “EXACTLY!” ja näitas kätt minu poole sirutades pöialt. Hetk hiljem uirgas ta kõlaritest tulevat “Hey Ya” laulu kaasa, mille peale nad koos Emilyga paar tantsu sammu kitsukeses vahes kepsutasid. Kes on Step Up 2 näinud, siis nad on täpselt nagu Moose ja Camille. :D Vaatasin neid ja olin tänulik, et mind nii vahvate töökaaslastega on õnnistatud. 

Johnil jäi vist ka avokaado juhtum kripeldama. Tuli hiljem mureliku pilguga kinnitama, et kõigil lähevad aeg ajalt tellimused valesti ja see on täiesti OKEI. Võibolla sellepärast, et selle laudkonna kohvi tellimustega algas ka igavene kamm ja need sisestas John isiklikult. Ilus püänt sellele loole. :D Ühesõnaga, veidi negatiivsemaid hetki tuleb ka späeva jooksul ette, aga kogu töö toredus korvab selle segapuntra kordades üle. 

Siia lõppu üks südantliigutav armastuslugu: 

Juba pikemat aega rääkis üks püsikast vanahärra, et tema sõbrannal on tugevad sidemed Eestiga. Täitsin parajasti veekannusid, kui Emily minu juurde jooksis ja mainis, et keegi proua tahab minuga rääkida. Istus meie püsikast härraga laua taga, heledad juuksed hoolikalt lokki keeratud, uhked pärlid kaelas ja valge lendlev kleit seljas. “Temast ma sulle rääkisingi!” rõõmustas härra. Proua naeratas tagasihoidlikult, tegime kiire tutvumisringi ja hakkas rääkima:

“Ma räägin sulle kähku oma loo. Mitu-mitukümmend aastat tagasi, läksin ma ühel suvel Brisbane puuvilja farmi tööle. Olin noor, elurõõmus ja janunesid kõikvõimalike seikluste järele. Kasvasin tillukeses külas, kus kõik tundsin kõiki ja iga päev näis justku samasugune. Mis tõttu valisin ka säärase raske töö, nagu on farmis. 

Ma mäletan seda päeva - päike sillerdas taevas ja õues oli üle 40-kraadi, kui põllule saabus pikk heledapäine piltilus noormees. Nad kutsusid teda Joonaseks. Ma ei suutnud enam pilku temalt pöörata ja varsti kuulsin, et ta on pärit Eestist. Ma polnud sellisest riigist kuulnudki! 

Julgusest mul noorena puudu ei jäänud, seega astusin noormehele kohe ligi ja alustasin juttu. Nende Brisbane põldude vahel apelsine ja õunu korjates, armusime me üksteisesse kõrvuni ära. Lõpuks veetsime mõned aastat mööda Austraaliat ringi tiirutades, erinevates farmides ja kohvikutes töötades. See oli minu elu üks ilusamaid aegu. Me ei veetnud päevagi üksteisest lahus…kuniks ootamatult kaotas tema viisa kehtivuse ja ta pidi Eestisse tagasi pöörduma. Ta oli minu esimene armastus … “ Proua jäi mõtlikult laual olevat veeklaasi silmitsema, pühkides kähku silmanurka tekkinud pisara. Rüüpas sõõmu vett ja kehitas õlgu. “See on elu! Mis seal ikka!” 

Nad küll saatis tihedalt üksteisele postiga kirju, pidades vastu päris mitu head aastat. Aga mitte igavesti. Nüüdseks on neil mõlemal mitu last, lapselast ja isegi lapselapselast. Proual on Austraallasest abikaasa ja Joonas abiellus väidetavalt eestlannaga. Kirju pidid nad siiani üksteisele saatma ja enne, kui ma laua juurest ära läksin, luges proua mulle kõva ja selge häälega ette: “ÜKS, KAKS, KOLM, NELI, VIIS.”  Kuidas ta mäletas?! Lihtsalt mainin, et see naine oli 91- aastane…Uskumatu, kas pole. :D “Elu ei tohi liiga tõsiselt võtta.”  ütles ta oma pikaealisuse ja elujõu saladuseks. 

Kanad vallutasid eilse toidujagamiskapi 

Pühade järgne aeg

Meeleolukale pühadele järgnenud päevad on möödunud rahulikult töölainel. Meil puuduvad kogemused siinsete pidustuste ja suurejooneliste mängude kaasaelamise ja võitudega, aga silmnähtavalt on linn vaiksem. Food Republicus, kus varem nii tihedad hommikud olid ja rahvas kell 8:00 kahe suupoolega muna ja peekonit sisse kühveldas, on see nädal kulgenud rahulikult. Kohati tekib tunne, et inimestel on kolmandat päeva pohmell… süüa keegi ei telli, vaid istuvad mõtliku näoga kohvikruusi taga. Kohv muidugi läheb paremini peale, kui kunagi varem. Võimalik, et asi on ka katkematus vihmavalingus, mis tärkavat kevadet omalt poolt toetab. 

Eile, teisipäeval, vastuoluliselt mu eelnevale jutule, oli meil terve päev täismaja. Hommikul saabusid meie iganädalased 10-20 liikmelised pensionäride seltskonnad, olgu nad siis kõva häälsed muheda olekuga golfiklubi härrad või õblukesed hallipäised raamatuklubi prouad, kellel kõigil sarnased suurte klaasidega prillid ees on.  Viimaste hulgas ka minu uus sõbranna, Barbara, kellele siin mõned päevad tagasi tänaval otsa rammisin. Eile kepsutas ta mulle laudade vahel vastu, õnnelik nägu valgete, uhkelt lokitatud juuste all säramas: “Bigata! Ma nägin sind eile ka raamatuga jalutamas! Nii kiiresti tõttasid, et ma ei jõudnud üle tee tervitama joosta.” Tal paistab tõesti siiralt hea meel olevat mind kohvikus ja tänaval kohata. Raamatuklubi liikmena, lubas ta nüüdsest ka hakata kõndides lugemist praktiseerima. “Mõtle kui põnevaks minu jalutuskäigud muutuvad!” Puhtalt mõte sellest tegi tegi ta 20-aastat nooremaks, pannes teda veel reipamalt laua juurde tagasi tatsama. Itsitasin omaette. 

Barbara raamatuklubi seltskonna kõrval istusid tuttavad golfiklubi härrad. Kaks seltskonda paistavad juba üksteist tundvat, kuna tunnike hiljem hakkasid nad agaralt laudu kokku lükkama. Prouad kihistasid naerda ja härrade hääl muutus aina valjemaks, kuniks üks neist, kõige pikem, püsti tõusis, ja enda golfilöögi liigutusi imiteeris. Raamatuklubi liikmetel naerust kõht kõveras. 

Enne lahkumist, kutsus see sama, ennist liigutusi matkinud härra, mind enda juurde. “Vabandust, ma seekord pean seda ütlema. Minu poja naine on Ukrainlanna ja sina oled tema teisik! Nad elavad hetkel Oslos, mistõttu ei saa teid tutvustada .” Ta hakkas kiiruga telefonis pilte kerima, kuniks peatus pruunide juuste ja korrektselt lõigatud tukaga naisterahva peal. “Vaata! Kas pole mitte sarnane!” Ja pani pildi mu näoga küljekuti, et tema kõrval olev halli habemega onuke ka näeks. Ta noogutas nõustuvalt kaasa. Mina pidasin muidugi ainsaks sarnasuseks meie juuste värvi - ilmselt endal ongi raskem selliseid asju märgata.

Askeldasin parajasti golfiklubist maha jäänud tühjade kohvikruusidega, kui Mr. Jinn viisakalt köhatades endast märku andis. Lühikest kasvu 87-aastane härra, kelle kõrvad pisike peanupp eriti suureks muudab. Temas on midagi haldjalikku... Eranditult iga päev on ta näol lai naeratus, peas ruuduline mütsilotu ja graveeringutega tumedaks lakitud kepike käes. Ristisin ta peas Grandpa Joeks, kes on minu maailmas ära vahetamiseni sarnane Charlie ja Šokolaadivabriku vanaisaga ehk näitleja David Kellyga. 

“Brigitta! Mulle väga meeldiks sinuga mõnel päeval siin kohvikus kohvi juua. Tahaksin kuulda rohkem Tartust ja Tallinnast.” Mainisn talle eelmisel nädalal möödaminne, et olen Eestist. Aga oh üllatust, tema parim sõber käib korduvalt Eestis ning on mõned aastad Tartus elanud. Maailm on ikka väike. Grandpa Joe pöördus minekule, kergitas viisakalt mütsi ja lubas peagi oma naise, Suega, taas kohvikusse tulla. 

Kui kell saab kaks, astub eranditult iga päev uksest sisse meie kahe meetrine "Tee-mees", kelle ronkmustad juuksed on hooletult patsi põimitud. Tema ükskõikne hoiak viitab, et ta ei raisanud aega mõtlemaks sellele, millise mulje ta teistele jättis. Tervituse asemel noogutab põgusalt, korrates eranditult sama mustrit: võtab istet kohviku kõige tagumises otsas, miksofoniga kõrvaklapid peas, kuulikindla välimusega telefon näpus ja vahetpidamata helistab kellegagi. Teed joob ta AINULT kuldsest kannust, mille tühjenedes ta käe viibutusega märku annab, et on aeg vett juurde valada. Tahest tahtmata vaatasin alguses tema poole pisut viltu. Tänaseks, näen üleoleva Teemehe asemel teda kui elavat entsüklopeediat, kes lausa põleb soovist mulle iga päev uusi fakte ja pilte Eesti kohta tuvustada. Suure matkajana teadis ta rääkida, et Eesti on üks väheseid riike, kus müüakse maailma tipptasemel telke. Peale seda vestlust, võin vist ennast ka telgi spetsialistiks nimetada. 

Eile jättis ta Eesti teema kõrvale ja uuris kas ma olen tippsportlane?! Jäin teda juhmi näoga vahtima. Vist liiga kauaks, sest muidu nii sõnaaher meesterahvas, hakkas kibekähku selgitama, et mu kõnnak viitab, nagu oleksin ma jooksja. Täpsustas veel, et tema tütar on maratoonar.  Kui põnev! Palju mööda ei pannud - jooksmist armastan ma väga! Mis siis, et tippsportlasest on asi sama kaugel, kui Maa kääbusplaneet Pluutost. Teda see ei heidutanud, vaid otsis mulle terve posu eelseisvaid jooksuvõistlusi, rõhutades eriti Melbourne kesklinnas aset leidvat trepijooksu. “Jooks toimub Melbourne kõige kõrgema hoone otsa!” Isegi tema, alati emotsioonitul näol, paistis pisuke elevuse helk. Lubas mulle homseks kõik vajalikud aadressid ja registreerimise leheküljed välja otsida. 

Nii mööduvad mu tööpäevad... iga päev mõne uue põneva teema otsa sattudes. Food Republic meenutab mulle oma olemuselt nii tohutult Hetke ja Tigra kohvikut. Koht, kuhu samad näod ikka ja jälle sisse astuvad. Kelle elulood, nimed, rõõmud ja mured on kõigile teada ja nende joogi-söögi soove täidetakse juba ilma küsimata. Kohvik, kus püsikad moodustavad nagu sooja ühtehoidva kohvikupere.

Patrick õpib proffide käeall. 

Eile tegime quesadilla õhtu. Mida veel elult tahta. :) 

Lapsehoidjad 2022

Alustame kõige tähtsamast uudisest: Grete ja Timi tiim - CATsid- VÕITSID EILE!  Sellist Timi polnud ma veel näinud. Ta lausa kepsles tantsusammul tuppa, haaras Astridi kaenlasse ja üirgas müriseva häälega ümber köögisaare keeturades CATside hümni:. “We are Geelong, the greatest team of all..” Astrid kilkas ja naeris rõõmust, helevalged juuksed lehvimas. Vapper Odin, kes tavaliselt sellel ajal juba ammu magab, hakkas isa jäljendades koha peal tatsama, tehes komberdavaid keerutusi ümber iseenda. Suurest rõõmust suu kõrvuni, mis tema üksikud armsad hambad nähtavale tõi. Lõpuks tantsisime kõik mööda elutuba - isegi Patrick, kes oleks nagu marsimehe vitamiini reklaamist välja astunud. Kui tantsutrenn läbi sai, istusime lauataha Grete vapustavat vegan kartulisalatit sööma. Ahnitsesin endale kolm portsu. Lõpptulemusena oli kõht nii täis, et oleksin kohe oksele hakanud, aga teadsin, et suudan selle viimase kübeme veel alla pigistada. No nii hea oli. 

Nädalavahetustel jooksen enamasti Kamu ja Food Republicu vahelt. Nagu kiuste, on kaks viimast laupäeva John õhtul sõnumi saatnud ehk saan ka pühapäeval appi tulla? Tahaksin suurte tähtedega kirjutada "MUIDUGI", aga ma olen ju Kamu graafikus kirjas. Näeks ta ometi seda rohkem, kui üks päev ette….

Kes mõtleb, miks ma nii kirjutan, siis Food Republic lihtsalt trumpab kõik muud töökohad üle. Kamus on küll tore kollektiiv, maailma kõige sõbralikum ülemus, Marianne, ja super hea toit. Aga talumatult vaikne. Kes tõestust tahab, siis mul oli täna meeles isegi taimi kasta. Suure potitaime liivastunud mullapuru hinnates, pole seda keegi vähemalt pool aastat teinud. Kui ma veekannuga taimele lähenesin, pidi Jessica kreepsu saama: “Bridšett (ehk Birgitti siis), see on kunstlill!” Olgugi, et lehed juba otstest pruuniks tõmbusid. 

Miks ma Kamust ära ei tule?  Hetkel on veel palk piisavalt motiveeriv. Iseasi, kui kauaks. Marianne lihtsalt maksab Food Republicust nii palju rohkem, et mul on kasulikum viis tundi seal seista ja korduvalt üle käidud laudu puhastada. Patricku sõnul oleks see tema unistuste töökoht, kui kohvik kodule lähemal asuks. Mina sisimas loodan, et suve saabumisega läheb ka kohvikust kiiremaks.

Lühidalt tänasest päevast:

Peale eilset suurejoonelist jalgpalli finaali, oli kohvikus nii vaikne, et ilma muusikata, oleksime isegi kärbse lendamist kuulnud. Kell üheksa uksest sisse astudes, haigutas Jessica tülpinud näoga kassa taga ja raputas mulle otsa vaadates pead. “Täna on kohvik täiesti surnud.” 

Tavapärasest (Kamu mõistes) kiiremast hommikust polnud haisugi. Kiikasin enne mantli varna viskamist pärani oleva ukse poole. Õues oli kevadisele hommikule kohaselt KUUS  kraadi. Silmis ilmselge õud, uurisin, kas võime äkki ukse kinni panna, kuniks veidi soojemaks läheb. Jessica aga raputas pead. "Me ei saa seda teha - muidu keegi ei tulegi kohvi ostma." Tundub, et sissepoole avatud uks palju kliente juurde ei toonud. Aga olgem ausad, mul ongi aeg end pisut karastada. Haarasin kõige suurema kruusi, lasin selle kuuma vett täis ja  kasutasin seda käes hoides radikana. Kui Jessica silmapiirilt kadus, kruttisin kähku konditsioneeri maksimumini. Varsti oli päris mõnus. Eriti lõbusaks läks siis, kui Sofia uksest sisse sadas, must pats tuules lehvimas. Talle piisas ühest pilgust ukse poole ja juba keeras ta ohates ringi, marssis tagasi ukse juurde, virutas selle kinni ja saatis Jessica poole ärritunud pilgu. Sofia on selline tüdruk, kes suudab naerda ka vihase näoga. Minu arust päris naljakas. :D

Kui kõik lilled said kastetud, klaasid poleeritud, niigi puhtad lauad lapiga üle käidud, hakkasin igavuse peletamiseks märkmepaberitele praegust blogipostitust kirjutama. Patsutasin endale mõttes õlale, et nii geniaalse idee peale tulin. Jessica, kes ka tegevuseta olekust vaikselt hulluks hakkas minema, leiutas minu rõõmuks mulle kogu aeg uusi ülesandeid. Alustades papptopside tembeldamisest, lõpetades joogikannude täitmisega. Viimase tegevuse loogikast pole me keegi siiani aru saanud. Kui Jessica nädal aega tagasi juhatajaks kuulutati, algas meie lõputu kannuda täitmise ajastu. “Me lihtsalt ei jõua seda muidu teha!” vaatab ta meile imestunult otsa.  Ehk siis, me täidame pühapäeva õhtul 20 kannu veega,  jättes nad riiulisse teisipäeva ootama - esmaspäeviti on ju kohvik suletud. Teisipäevast kuni neljapäevani kasutatakse pühapäevast saadik seisnud vett, sest nädala sees käib kohvikus umbes-täpselt  6 laudkonda päevas. Varem arvasin, et juu Austraalias tehaksegi nii, aga Food Republicus lükati minu oletused ümber. Iga õhtu laseme kannud masinast läbi, poleerime ära ja jätame tühjana järgmist päeva ootama, et hommikul nad mineraalidest pakatava veega uuesti täita.

Minu rõõmuks sain Kamust juba kell kaks lahkuda, Jessica vabastas mind tüütust põrandate harjamisest ja mopiga üle käimisest. Tõttasin kähku koju, ostsin teepeal kirju koera asjad ja saatsime Grete Timiga kohtingule. Meie jäime lastega koju. 

Nende kohtingu osas ma muidugi kujutasin ette romantilist õhtusööki Melbourne kesklinnas, kus nad hiliste õhtutundideni istuda saavad, tulles koju, kui lapsed on vannitatud ja ammu unenägudemaal. Reaalsuses kukkus natuke teistmoodi välja...Alustades sellest, et uksest said nad välja alles peale kuut. Meie Patrickuga jäime Astridi ja Odiniga kahekesi, Astrid esimesed kümme minutit südant lõhestavalt nutmas, kuna mure ema ja isa pärast oli nii suur. Odin jooksis disci ketas näpu vahel ringi ega märganudki, et midagi muutunud oleks. 

Algas õhtusöök. Teele visati uus väljakutse - Odini söögitooli rihmad lahti saada. Vähemalt kümme minutit uurisime ja puurisime nööre ja kinnitusi erinevast nurgast, vajutades suurest ahastusest isegi klambri aluseid riideotsi, aga lahti ei saanud… Tundsin ennast nagu täisidioot. Lapse söögitooli ei suuda ka lahti teha. Olgu mis on, panime Odini ilma turvavööta tooli, lootes, et tema ees olev laud on piisav kaitse. Asetasime riisipaja ette ja soovisime head isu. Odin sai meist vist natuke valesti aru, hakates avokaado smashi ja riisi hoolikalt juustesse ja näole määrima, kattes ennast üleni rohelise plögaga. Kui järele mõelda, meenutab purustatud avokaado tõesti pisut näomaski. Sportlikust huvist sokutas paar riisitera ja shampinjoni kraevahelt kõhule ka. 

Kui kõik kehaosad said hoolikalt toidumaskiga kaetud, oli aeg meenutada ennist õues õpitut- kuidas ketast visata. Ise astusime sinna ämbrisse ja andsime Odinile taldriku, mis nägi täpselt nagu disci ketas välja. Väheste toiduraasukestega, mis veel alles olid, hakkas taldrik mööda tuba lendama, kattes põranda ühtalse riisivaibaga. Meie kordamööda sellele järele jooksmas. Astrid, kes siiani nii rahulikult enda toidukallal nokitses, otsustas ka taldriku ääres balletiliigutusi harjutama hakata ja ooperilauljat oma heledate kiljatustega jäljendada. Peenikesed jalad sirutasid ette ja küljele, lennutades avokaadose kahvli teisele poole lauda. Kui viimnegi toidukübe põrandale jõudis, võisime õhtusöögi lõppenuks kuulutada. Patrick tõstis Odini toolist välja, käed nii kaugele ette sirutatud, et laps ohutusse kaugusesse jääks. Eemaldas temalt silmad kinni toidust läbi imbunud t-särgi, viskas selle kiiruga põrandale ja põgenes ülesse vanni veega täitma. Mina käpukil laua all, proovides elukiirusel toidujäänuseid maast eemaldada, enne kui Odin seal end suurest rõõmujoovastusest keerutama hakkab. Astrid, kellele balletiharjutustest tänaseks aitas, vaatas rahulolevalt kogu mürglit pealt ja sõi kirjut koera. Pärast avastasime, et nii minu kui ka Patricku koogitükist on kõik marmelaadid kadunud. Kuhu need kadusid, keegi ei tea. Vist käisid hiired. :D 

Olime köögi enam vähem kontrolli alla saanud, kui juba kostus esikust ukse hääl. Vaatasin jahmunult kella, vaevu oli tund nende lahkumisest möödas ja juba tagasi! Astrid jooksis rõõmust nuttes neile vastu. Odin veel askeldas laua alt leitud paberiga, neid pisikesteks tükkideks rebides. Grete häält kuuldes, kukkus tema ka kergendusest röökima. Mina mõttes palvetamas, et nad jumala eest ei arvaks, et me piinasime neid. 

Kogu õhtu kokkuvõtvalt oli äge. :D Meil on ideaalne võimalus tulevikuks harjutada, samal ajal kui Grete ja Tim saavad kiirelt pead tuulutada. Patrick otsustas, et kui meie kunagi beebi saame, siis söögiajaks istutame ta ilma riieteta tooli ja kui  lõpetame laseme õues voolikuga üle. 

Ma loodan, et lastekaitse seda postitust ei loe.

Kamu

Pööran tähelepanu taldriku kujule

Alguses oli pilt ju väga viisakas. :D

Puud ja finaal

 

PS! Keda mu taimede jutt ja puude pildistamine ei huvita, keriga paar lõiku allapoole. 

Iga hommik, kui end tööle minekuks uksest välja vean, täitub mu süda rõõmuga. Imetlusega vaatan, kuidas päike kõheldes lillaka taeva taustal nähtavale ilmub ja ürgsetele puutüvedele kuldse punaka kuma annab.  Tärkavad lilled ja õide puhkenud puud, täidavad õhu kevadise lillelõhnaga, mida rahulolevalt sügavalt sisse hingan. Lausa tunnen, kuidas elujõud ja positiivsus igast keha august sisse voolab. 

Varem tempokad jooksutiirud on tänu lummavale loodusele muutunud rohkem katkendlikuks fotosessiooniks. Justkui talveunest ärganuna, vahin ammuli sui end ümbritsevat iidsete puude otsatut rägastikku, nagu oleksin esimest korda nendel metsaradadel. Ilmselt olen kahe päevaga iga juure otsa koperdanud, mis minu teel ette on jäänud. 

Lahked austraallased ei ole mitte ainult inimestega viisakad, vaid lasevad ka metsalt olla nemad ise, hinnates hinge heitnud majesteetlike metsahiiglaste ilu. Langenud puutüved muutuvad iseenesest mõistetavalt pinkideks, pesadeks või lihtsalt kaunistuseks, jättes enda peenikesed puujuured laiali nagu hiigelsuure ämbliku koivad. Minu lemmikpuud, kelle koor kangest mööda tüve alla langevaid kastanpruune juukseid menutab, on teada tuntud kummipuud (Gum tree). Võttis ainult kaks kuud aega teada saamaks… :) Suure uudise tähistamiseks pildistasin neid kohe eriti palju, iga nurga alt. 

Kui keegi peaks kunagi midagi nii jaburat korraldama, nagu puude missivõistlus, siis oleks mul neile omajagu kandidaate. Nüüdisaegu, kui aina enam hinnatakse naturaalset ilu, teeks see valiku ilmselt tiba keerulisemaks. Kas võidaks iidne, koore maha ajanud 15 meetrine kummipuu, kelle pealispind meenutab hõbedase helgiga siledat Brachiosauruse nahka või hoopis lühike ja kääruline rippuva koorega puu, kes on alles kasvueas ja pole veel pikkust täis kasvanud? Kui kohtunikud minusugused, pisikeste lillede armastajad juhtuvad olema, võidaks kindlasti Grete ja Timi aeda kaunistav lumivalge lillepõõsas, mille perfektse südamiku moodustab heleroosa täpp. Põõsas on nii ilus, et pean iga hommik ta ees sekundiks peatuma.

Sellises looduse paradiisis me praegu viibime. On vägagi tõenäoline, et aasta lõpuks saab minust kas bioloog või botaanik. Grete annab sellele ka suure tõuke, tulles iga natukese aja tagant uue geniaalsusega lagedale. Eile, kui Tim parajasti aeda kolmandat korda üle värvis, kükitas Grete mustavärvi lillekastide ääres, ise kättpidi mullas uusi taimi istutamas. “Kas see on see sama seller, mille sa meie saabumise ajal vette panid?” vahtisin teda jahmunud näoga.  Grete suunurgad kerkisid üles ja hakkas mulle asjalikult enda potti tutvustama. “See parempoolne ja suurem, selle jätsin Eestisse tulles vette. Pisike, vasakpoolne, selle panin teiega koos anumasse” Raputasin uskumatusest pead. Kogu protsess kujutas endast lihtsalt seda, et Grete võtis sellerikobara alumise juureotsa, mis minu maailmas on alati ära viskamisele läinud, ja pani selle 1 cm veekihiga täidetud karbikesse. Taim ajas endale paari nädalaga juureniidistiku alla, andes märku enda valmisolekust mullaga täidetud potti kolida. Ma igaks juhuks tuletan meelde, et olen täielik taime võhik, kui mu kirjeldatud protsess tegelikult nii iseenesest mõistetav peaksid olema… :D Õnneks siin hingematvas vabaõhu- botaanikaaias elades ja taimegeeniusest Gretet jälgides, võib isegi minust asja saada. 

Kui teised õues möllasid, hakkasime Patrickuga õhtusööki valmistama, et end pisutki kasulikuna tunda. Sattusime endasuguste pasta hullude keskele ehk urgitsesime safrist välja paki pennesid, kikerherned ja kookoskreemid. Hakkisime hunniku vitamiinidest pakatavaid sibulaid ja küüslauguküüsi. Peenestasime karbitäis shampinjone ja porgandit ning viskasime kokku üheks kreemiseks pajaks. Katsime laua, täitsime joogipudelid Astridi lemmiku, mulliveega, ja alustasime päeva kõige toredama osaga- õhtusöögiga.

Jõudsime jutulõngaga eilsesse õhtusse, kui pitsasid telefoni teel tellisime. Grete tellis endale ja Timile, mina meile Patrickuga. Tiheda kellaaja tõttu, pandi mind ootejärjekorda, mis minu niigi ärevil olekule sugugi hästi ei mõjunud. Telefon, mina ja mu inglise keel kõlab juba eos katastroofina. Kui tubli viis minutit hiljem hüpnotiseeriv muusika lõppes ja tülpinud häälega naise hääl teiselt poolt toru soovide kohta uuris, läks mul silme eest mustaks. Isegi eestikeelsed sõnad ei tulnud meelde. “Eee …im sorry…  Patrick, mida ma tellima pidin??” vahtisin talle paanikas näoga otsa. Patrick näitas sõrmega menüüst VEGETARIAN GOURMET. Loomulikult selle asemel, et korrektselt hääldada “vetšeteerian gurmee”, ütlesin ma liiga valjult ja järsult PLEASE ONE VEGETARIAN GOURMET. Täpselt nii nagu seda kirjutatakse. :)))) Patrick raputas pead ja surus sõrmed meelekohtadele. Teisel pool toru olev naine hakkas kannatust kaotama, kuid õnneks peale kolmandat korda sai aru, mida ma silmas pean. Viskasin kõne lõppedes telefoni käest, nagu oleksin sellelt elektrilöögi saanud, ja lubasin endale enam mitte kunagi sellega helistada. 

Kui minu keeleline põhjakõrbemine kõrvale jätta, on täna, laupäeval, austraallaste silmis üks olulisemaid päevi - Austraalia jalgpalli finaal. Uskuge või mitte, aga eile ja üleeile olid selle auks lausa riigipühad, et inimesed saaksid rahulikult mängudele keskenduda. Meie pere rõõmuks, on finaalis ka CATside tiim! Ilma vähimagi kõhkluseta, ostsid Tim ja Poppy piletid, elades praegusel momendil, hiiglasuurel staadionil, sini-valge triibulistes mütsides ja sallides kaasa. Fun fact ka - CATSide tiim on maailmas üks vanimaid järjepidevalt tegutsevaid professionaalseid klubisid ja neil on kõigist teisest maailma spordiklubidest pikim sponsorlus. 

Tähtsa päeva auks, tulid Food Republicusse ka pooled külalised enda lemmiktiimi värvides, kandes kõikvõimalikke salle, t-särke ja muid vidinaid. Kõik ülevoolavas meeleolus. Loomulikult pani see neid kohe erakordselt palju Eesti kohta uurima. Üks keskealiste sõprade punt kukkus Eesti kohta informatsiooni guugeldama, jõudes iseseisvalt järeldusele, et Eesti ja Soome keel on sarnased. Oleksin tahtnud selle fakti eest üle kohviku plaksutama hakata … Enne lahkumist näitasid nad mulle uhkusega telefonist leitud Eesti lipu pilti, lubades meie kodumaa enda järgmiseks reisisihtpunktiks panna.  

Nüüd tänase tööpäeva tippsündmus - tam-ta-da-ram-tam-tam-taaa: teenindasin järjekordset, imearmsatest pensionäri-prouadest moodustunud laudkonda. Enne lahkumist tuli üks naistest minu juurde, uurides kohustuslikku küsimust: kust ma pärit olen? Kuuldes, et Eestist, pidi ta äratundmisrõõmust pikali kukkuma: “Ma teadsin, et ma olen sind näinud! Sina oled see tüdruk, kes mulle paar päeva tagasi raamatuga otsa kõndis!” Ta tegi oma õblukestel jalgadel kerge rõõmuhüppe õhku. Sekund hiljem tundsin ka mina tema ära. Loomulikult, hakkasin vastu tahtmist näost õhetama. Lõbus proua ei teinud sellest väljagi ja uuris, kas olen juba uue raamatu kallale asunud. Enne lahkumist lubas ta mind varsti jälle kohvikusse vaatama tulla, kui me just varem terviserajal kokku ei põrka. Viimane lause tegi talle väga palju nalja. Minul suutis ta igatahes terveks päevaks tuju eriti rõõmsaks teha.

.

Vapustav põõsas, mida on siin blogis ilmselt iga postituse all näha

Dinosauruse nahaga kummipuu

Rippuvate juustega kummipuu

Seda puud ma veel ei tunne...

Nanna ja Astrid

Väike armas Odin

Timi hetke vaade

Tim ja Poppy - tõelised fännid