Alustame siis traditsiooniliselt meie ilmast! Taevas oli päev otsa peaaegu pilvitu, ainult mõned väikesed hõrevalged tupsud, milles ei saanud piiskagi vihma olla. Elevusest kihutasime Melbourni kesklinna kõikvõimalike kohvikutega tutvuma, nähes kogu linna päikese valguses hoopis teisest küljest. Tänavad olid inimestest pungil, pannes Patricku pead vangutades uurima, kas täna on tõesti juba laupäev? Palju mööda ei pannud - reede hoopis. Õnnitlused meile - esimene nädal Austraalias on edukalt mööda saadetud. Naljakas, kuidas sisimas tunnen aegajalt kimbatust, et miks me ometi juba töökohta ei ole ära otsustanud, samal ajal kaine mõistus meenutab, et me ju just saabusime siia?!
Melbourne kohvikute tuuri alustasime OKO erikohvi kohvikust - pisike nurgatagune putka, kuhu vaevu mahtus peale meie veel üks kahe meetrine hiinlane sisse. Baristaks kastanpruunide juustega tütarlaps, kes meile agaralt kohe erinevaid matchasid ja kohvisid prooviks ette laudus. Tuleb tunnistada, kuni tänaseni, mu lootus Melbournest head matchat leida, oli kustumas. Aitäh OKO - usk on taastatud. Patrick ei krimpsutanud ka espresso peale nägu, juu siis kõlbas see ka.
Mitte väga palju OKOst kaugemal, asus Melbourne üks populaarsemaid croissanti kohvikuid - Lune Croissanterie. Jahvatasin juba Eestis olles, kuidas esimese asjana peame sinna saia pugima minema. Kohvik meenutas natuke Tallinnas Rotermannis asuvat Rösti, kus päev otsa on saianarkomaanidest moodustunud rivi uksest välja. Kohale jõudsime natukene 13:00 läbi, lootuses sealt erinevaid croissante leida. Viimati seisime juhmi pilguga, nina vastu suletud ust lömmi surutud - croissantid olid enneaegselt välja müüdud. :)) Seekord pigem vist vedas, croissanti saime kätte, aga ainult kõige tavalisema, ilma ühegi lisandita. Ülejäänud olid tänaseks otsas - kolm inimest peale meid, sai ka see viimane plaaditäis otsa (loodan, et ei olnud liiga segane lause). Kohvik ise oli ägedalt üles ehitatud - maa seest välja ulatuvad marmorist lauad, betoonvärvi seinad, põrand ja avatud köök, kus igaüks sai hindava pilguga vaadata, kuidas pagar hoogsalt saiu vorbib. Vaene pagar. Tähelepanus pole midagi head ja iga minusugune pigilind oleks sellega nõustunud. Croissanti lahterdas Patrick peale esimest ampsu "keskpäraseks", aga lõpliku hinnangut veel ei anna, proovime enne sealt mõne erilisema küpsetise kätte saada. Selleks tuleb meil ilmselt kell 7 hommikul ukse taha minna…
Vaevu saime Lunest välja astuda, kui Patrick suure ostukeskuse poole tormas. Vahtisin jahmunult järele. Muidugi, seal oli elektroonikapood - järgmise tunni veetsime seal. :) Ma teid arvutite jutuga pikemalt tüütama ei hakka, kes pikka eepost sellel teemal tahab, pöörduge Patricku poole. Kõht läks tal seal igal juhul tühjaks. Missioon nr 4 oli leida Melbourne parim liharestoran. Täname jälle googlet, kes meile suuna kätte andis. Jõudsime rahvast pulbitsevale kõrvaltänavale, restorani verandarinnatsit kaunistasid rida pisikesi küünlaid ja lai trepp, milles iga detail viitas seal asuvale liharestoranile. Jumal tänatud, et restoranis valgusega ei priisatud. Astusime enda sportlikke riietega ülikondades külaliste sekka, kust teenindaja meid ilmselge vastumeelsusega lauda juhatas. Kui veinist ka loobusime, nägi ta kõvasti vaeva, et pisutki viisakat nägu ette manada. Me ise ütleksime, et sobisime restorani interjööriga ideaalselt - vanad ajale jalgu jäänud puupulkadest toolid, ära kraabitud tumedad lauad ja robustsed kobrutavad tintmustad seinad, mis oleks ammu vajanud üle värvimist. Hämar kuldkollane valgus ja maast laeni hiiglaslikud veiniriiulid meenutasid, et tegemist on siiski tipptasemel uhke restoraniga. Ruumi tagaseinas möllasid tellimustesse uppunud kokad, kelle hääled summutasid elevusest möirgavad klientide hordid. Summutasid kohe nii korralikult, et Patrickust arusaamiseks pidin suure pingutusega tema huulilt sõnu välja lugema. Igal juhul, kui lootusrikas teenindaja märkas, et me hindu nähes ei jalutanudki tuldud teed tagasi, loivas ta aeglaselt meie juurde tellimusi võtma. Võite ette kujutada, mis näoga ta meid vaatas, kui tahtsime kahe peale ühe prae ja eelroa võtta (me olime juba päev otsa söönud!). Pani viimast korda kõik oma müügioskused mängu, näos ilmselge tülpimus, ja suutis ühe eelroa meile veel maha partseldada. Milline maitseelamus! Mozzarella-küüslaugu täidisega Argentiina pirukas, koos pesto ja tomatisalsaga. Kõlab võibolla veidralt, aga see täidis maitses vapustavalt! Pearoaks tellitud filet mignon, austraallaste keeli eye fillet, ei jäänud kuidagi alla - vaieldamatult parim liha, mida kunagi restoranis söönud oleme. Nii mahlane ja pehme, et ei vajanud lõikamiseks isegi eriti nuga. Vastutasuks jätsime 10$ tippi, mis teenindaja suu kõrvuni viis - siin ei olevat eriti selline asi kombeks.
Kõhud saime liiga täis, mis motiveeris isegi Patrickut jala kolm kilomeetrit Edinburghi parki kõmpima. Grete sõnul Melbourni noorte seas üks populaarsemaid parke, kus õhtuti erinevaid sportmänge mängitakse - isegi pinksilaud on seal olemas! Jalutuskäik sinna viis meid läbi Melbourne äärelinna, Fitzroy, mida omavahel hakkasime graffiti külaks kutsuma. KÕIK, alustades maja seintest, lõpetades tänavalaterna valgustitega, olid grafitiga üle kaunistatud, Alguses tabanud väike hirm haihtus mõne meetriga ja selle asemel võttis maad imetlus - linnaosa nägi nagu Banksy kunstiteos välja. Inimesed paistsid ka teistsugused, paljud elasid suurem osa ajast tänaval, kimusid koni ja naeratasid meile enda ühe hambaga. Mõni kõrtsiuksele najatudes õlut peale rüübates. Oleks nagu Tom Sawyeri multikas ringi jalutanud. Sealsed majakesed olid tihedalt üksteise külge ehitatud, iga rõdu isemoodi nikerdatud, viies meid tagasi kuninganna Victoria aegadesse. Parki jõudsime peaaegu pimedas, kuna mul oli vaja iga meetri tagant järjekordset tänavaposti või asfalti pildistada. Õnneks jõudsime paar mängu pinksi kõksida, kuniks Patrick suurest hasardist palli vastu mänguvõrku puruks virutas (sealsed olid metallist, mitte riidest). :)) Õigel ajal muidugi, mul viskaski juba kopa ette.
Väsinutena koju jõudes, ootasid meid laual soolased auravad pannkoogid - Grete nagu tunnetaks iga päev, mis meie lemmiktoidud on. Mida veel elult tahta. Kuhjasime hunniku hummust, röstitud köögivilju ja muud värsket kraami sisse ja ei suutnud Gretet mõttes ära tänada. Kui ma ei eksi, aitas väike printsessikleidis Astrid ka kulbiga taigent segada. Vaevlesin just parajasti toidukooma käes, kui meie entusiastlik Patrick otsustas talisupluse välja kuulutada, nägu peas säramas, nagu oleks midagi erakordset toredat välja pakkunud… 10-minutit hiljem hüppasime jääkülma basseini, mul juba enne minekut silma ees must.
PS! Jalutasime täna kinnisvarabüroost mööda, kus olid erinevate korterite üürikuulutused. Kõige odavamalt pakuti 500$ eest NÄDALAS (mitte kuus) ühe toalist hurtsikut... Kummardasime ja suudlesime mõttes Grete ja Timi varbaid, et nad meid nii hästi kohtlevad.
Ma ei tea, miks see postitus jälle nii pikk tuli...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar