Taco

Soojade ilmadega on välja ilmunud putukad – enamjaolt sääsed. Kohvikus lõpetamise teeb see sellevõrra raskemaks, et lisaks saiapurule, saame ka surunud putukate maiseid jäänuseid kokku kraapida. 

Hommiku jooksudel proovin võimalikult palju nina kaudu hingata, et mitte mõnd putukat alla neelata. Õhtuti jookseb Astrid kas iga päev või üle päeva minu juurde, et järjekordset punast punni demonstreerida. Igal juhul loodan, et kui nad kord maailma vallutavad, mäletavad nad tänutundega, kuidas me nad igale piknikule kaasa võtsime. 

 

Nädal ise möödus töiselt ja vihmaselt. Nagu meid siin algusest peale on hoiatatud, võib Melbournes neli aastaaega ühte päeva ära mahtuda. Reede näiteks algas kuue kraadise krõbedusega ja päeva peale tõstis sillerdav päike temperatuuri üle kahekümne. Milline nauding! Ülejäänud nädala sadas vihma. Naljakas, et elu lausa suunab mind kohtadesse, kus ilm mind oma üksluisusega hulluks ei saaks ajada. Eesti, Michigan ja nüüd Melbourne, on kõik märkimisväärselt sarnased.

Reedel - peaaegu vabal päeval - jalutasin Kamusse ja lugesin tee peal läbi terve Valküüri raamatu, mille Grete salaja meie vannituppa poetas ja valmistasin kiiruga mõned suhkrust pakatavad muffinid. Liigutasin ennast nii kiiresti kui suutsin, et kähku Ramsaysse kirjutama jõuda ehk viiekümne minutiga said kõik vormid ahju visatud. 

Kamust Ramsaysse näitas – minu üllatuseks – kõigest 38 minutit ja maps andis isegi õige platvormi numbri kätte (Malvinis on neid muidugi ainult kaks). Rõõmustasin ja ei vaevunud isegi kontrollima, kas mapsi juhised ikka vastavad tõele. Raamat näpus ja äärmiselt hajameelsena, avastasin alles kesklinnas, et olin terve tee vales suunas sõitnud. :)) Kirusin seda neetud ühistranspordisüsteemi ja sõitsin sama targalt, pisut kauem, tagasi Glen Waverlysse. Tegelikult oli väga mõnus päikest nautida. 

 

Ramsays oli täna Patrickul abis kiitsakas, pisut ontlik, Ratatouille multika kokapoissi meenutav abiline. Meekarva juuksed turris, jalutas ta ebalevalt, õlad kaitsvalt küürus, üksikute klientide juurde – ilmselt kuulub ta nende noorukite hulka, kes liiga kähku liiga pikaks kasvasid. Patrick kirjutas mulle enne tulekut veel sõnumi, et käituksin nagu oleksime võõrad - siis saan näha, mida ta päev otsa taluma peab. Mulle näis ta abitult armas, pisut ebalev ja väga noor, kes end veel liiga enesekindlalt ei tunne. Itsitasin omaette, kui ta viiendat korda minult tee kohta täpsustavaid küsimusi tuli uurima, endal hääl iga korraga viis oktavit kõrgem. Meenutades Patricku elavaid kirjeldusi olukordadest, kus ta isegi telefoni otsustab tellimuste kirja panemiseks välja võtta - seekord vist unustas. 

Meie Food Republicu jõhvikad käituvad umbes-täpselt samamoodi, suutmata ise endale tegevusi välja mõelda. On täiesti tavaline, et poleerimismasina juures on kaks karpi nuge ja kui me anname juhised need KÕIK masinast läbi lasta, teevad nemad vaid ühe, kuna me ei täpsustanud, et mõlemad on vaja tühjaks teha. Või kui kohvik on inimestest pungil ja kraani äärde asetati viimane, napilt sinna mahtuv, tühi veekann, ei tule nad ise selle peale, et tegevusetult seismise asemel võiks pudelid ajaviiteks ära täita. Eks see ongi normaalne, võimalik, et neid hoiab tagasi hirm midagi valesti teha, mis tõttu on lihtsam käed rüppes seista või sihitult ringi jalutada. 

Ramsays sain üle pika aja imelist kohvi rüübata, mis mulle rohkem magustoitu, kui ergutavat jooki meenutab. Jõudsin sinna peale lõunat ja enne seda kohvi ei joonud - ideaalne viis testida, kas olen juba kofeiinist sõltuvusse jäämas. Nähtavasti ei ole, kuna siiani mind ilma selleta energiapuudus või talumatud peavalud ei vaeva... Pearinglused, mis on ka omamoodi märk mittesõltuvusest, külastavad mind endiselt - kohe kui olen paar lonksu alla neelanud. Huviav miks alkoholi ja kofeiini mõju keegi sarnaseks ei ole pidanud...

Lisaks kohvile sain uskumatu toiduelamuse. Tänaseks oli peakokk eripakkumised kokku pannud, millest kõik sisaldasid mu lemmikut - bataati - kas siis kuubikute või hummuse kujul! Jätsime jõhvika toimetama ja lõunatasime hubases seinaäärses nurgas. 23-kraadi tundus Patrickule õues söömiseks liiga palav - nagu suvi oleks korraks kätte jõudnud. 

Kuidagi õnnestus mul Patrickut veenda jala koju kõndima. Käisime Woolist õhtusöögi materjali ostmas ja ära põlenud nägudega jõudsime tund aega hiljem kohale. 

Minut peale meid helises ukse kell - Ash tuli üle pika aja külla! Astrid pakatas rõõmust, kui nad kättpidi banaanileiva taignas sumpasid. Me ülejäänud hakkasime taco õhtu jaoks ettevalmistusi tegema. Minul, Gretel ja Patrickul hakkab vaikselt originaalsusest puudu jääma, seega aitas Tim seekord hädast välja, käies välja idee teha pehmete tortillade asemel kõvasid ehk tõeliseid tacosid. Patrick võttis seda kui väljakutset, hoolikalt igat sibulat ja shampinjoni peeneks hakkides. Kas ma olen ikka piisavalt maininud, kui väga mulle meie ühised õhtusöögid meeldivad? :D Uputasin enda tacod rohke hummuse alla ja proovisin enne ülepiiri minemist pidama saada.

Ramsay Garden

 

Reedel sain üle pika aja esimese vaba päeva! Sisutasin selle mööda raamatupoode ja kohvikuid kolades, lõpetades tuuri Patricku juures – Ramsay Gardenis. 

Olin juba meie päikeseliste päevadega hüvasti jätnud. Ilmateade ennustas lakkamatut vihma, tuult ja alla kahekümne kraadist temperatuuri. Minu rõõmuks, ei tulnud minu jalutuskäikude ajal piiskagi vihma. Esimesed piisad langesid täpselt hetkel, mil astusin Ramsay Gardeni uksest sisse – milline suurepärane ajastus. Austraalia on mind vist omaks võtnud.

Hommikul, teel raamatupoodi, hüppasin Dish and Spoonist läbi, kus Frank – keda ma juba kuid näinud ei olnud – mind kõrvuni ulatuva naeratusega tervitas. Mike askeldas masina taga, proovides Jaazzile midagi pingsalt selgitada. Hakkasin juba tsau hüüdma, kuid mind katkestas rahulolematu laktoositalumatu naisterahvas, kes vihast vahutades leti äärde kõmpis. Tema topsi oli tavapiim sattunud. Jazzi nägu õhetas ja muutus veel süngemaks, lubades vea kiiremas korras ära parandada.

Heites pingsa hommikutrammi kõrvale, proovis alati rõõmsameelne Mike meeleolu üleval hoida ja vahetas minuga üle kohvimasina paar kiiremat sõna. Küll püüdsin talle selgitada, et on igati viisakas mind sel hetkel ignoreerida ja espressodele keskenduda. Ta paistis Patricku ja Williga maha peetud kolmapäevasest arvutimänguõhtust siiani elevil olevat– ei jõua ära oodata, millal seda korrata. Andsin Mikele lubaduse, et järgmimne kord laenan Patrickule lobisemiseks kõrvaklappe. Kujutasin ette, kuidas Patrick selle peale nägu krimpsutab. Igal juhul haarasin kohvitopsi näppu ja jätsin nad rahulikult tööd tegema. 

Esimene raamatupood asus täpselt Dish and Spooni ja Kamu vahepeal. Tänu sellele, et kunagi seal Patrickule külla kõmpisin, ma selle poe avastasin. Kahekorruseline, veidi vanaaegne hoone, kriuksuvate trepiastmete ja maast laeni riiulitega. Roosa peapaelaga naisterahvas noogutas mulle tervituseks, tundmata pealesurutud kohustust mul terve aeg abivalmilt sabas jõlkuda. Olin talle tänulik. Andis ainult sõbraliku vihje, et biograafiad asuvad teisel korrusel. 

Olin täiesti lummatud. Sukeldusin raamatupoodide riiulite vahele, lugedes läbi kõik silma hakanud teoste kirjeldused ja ajataju kaotades veetsin seal kokku tunde. Lahkusin sealt kotitäis raamatutega. Aitäh John, et mind Food Republicusse rakendad, laskmata mul kogu teenitud palka raamatupoodidesse investeerida.

Vaatasin rongijaamas enda pungil pruuni paberkotti ja mõtlesin kodus lugemist ootavale virnale. Kiusatus oli suur vanad raamatud sinna paika jätta ja uued järjekorras ette tõsta... Tänu igapäevasele koju-tööle-koju jalutamisele, saavad mul kõik raamatud nagunii liigagi kiiresti läbi. 

Plaanisin enne Ramsayt mõnes Camberwelli kohvikus teed juua ja kooki süüa, kuid märkamatult sai kell pärast lõunat. Ramsay asus kaugel, seega jätsin kohvikutetuuri teiseks korraks ja hakkasin rongide-bussidega mööda Melbournei seiklema. Teiste osariikide koha pealt ma sõna ei võta, aga Victoria võidaks kindlasti ühe maailma kõige segasema ühistranspordi süsteemide tiitli (kui kunagi taoline auhind peaks välja kuulutama). Tänasin südamest rõõmsameelset bussijuhti, kes oma kabiinist välja ronis, et mind õiges peatuses välja suunata. Abivalmid inimesed on selle segasummasuvila keskel äärmiselt tasakaalustav faktor. 

Ramsay kohvik asub maantee ääres, kortermajade vahel. Ilmselt nii olen ka seda varasemalt Patricku sõnade põhjal kirjeldanud. Tuhmkollased ja pruunid tuules lehvivad lipud andsid kaugelt märku lähemale jõudvast kohvikust. Saabusin täpselt lõuna ajal, kuid õnneks sain kohviku kõige mõnusama, seinaäärse laua endale. Lagesid kaunistavad rohelised kunsttaimed ja nende sisse peidetud ümmargused lambikesed, lõid kohvikus üllatavalt mõnusa atmosfääri. Piltide põhjal loodud arvamust sellest kohast, polnud pooltki nii hubane, kui päriselus vastu vaatav pilt. Sättisin ennast mõnusalt sisse, lastes Patrickule endale kilpkonnaga pildiga kohvi ja süüa serveerida. Pisikest kasvu Paul askeldas kahe kokaga köögis, mulle põgusalt tervituseks lehvitades. Käskis Patrickul edasi öelda, et täna on kogu toit mulle tasuta – milline luksus. Eriti, kui menüü nii ahvatlev paistis ja hinnad olid hullumeelselt kõrged. 

Ramsay croissant oli midagi täiesti ebareaalset – nii lihtne, aga tohutult maitsev. Iga ampsuga võis tunda, et taigna tegemisel on kasutatud äärmiselt kvaliteetset võid, mis mõnusalt magus-soolase maitse suhu jättis. Krõbeda koorikuga kuldpruun croissant oli seest mõnusalt õhuline ja pehme, kuid ideaalselt pudisev, laotades mu taldriku üle oma mitmete hoolikalt meisterdatud kihtidega. 

Õhtul algas suur kokkamine. Grete ja Timi sõbrad olid külla tulemas ja proovisime enne kella viite kõik ettevalmistused tehtud saada. Grete endiselt hämmastab mind enda olemusega, üleloomuliku võimekusega. Odin ühes käes, Astrid teises ja kuidagi suudab ta ikka köögis ringi askeldada, maja koristada, laste olemise põnevalt mänguliseks muuta ja isegi süüa teha?! Kõige ausam oleks ükskord kogu tema päev üles filmida ja seda igale inimesele näidata, kes imestada julgeb, kui ta midagi kahe silma vahele on jätnud. 

Keda huvitab mis raamatuid ma ostsin (ärge küsige miks ma raamatukogust ei võta – kõigil meil on omad nõrkused, eksole.) : 

 

“The Next Everest”

“Raised by Wolves”

“The Girl in the Green Dress”

“The Queens Gambit”

 

ja oote listi panin “They Cannot Take The Sky”, mis räägib Austraalia ajaloost, kuidas vange siia laagrisse toodi ja kuidas sellest sai alguse siinse ühiskonna teke.

Laupäeva õhtul sõitsime CBDsse enda iga nädalast traditsiooni juurutama. Pidime minema Grete lemmikusse Iisraeli restorani, kuid nagu ikka - plaanid muutusid  - ja lõpetasime ühes inimestest täis puugitud itaalia restoranis. Tellisime kohapeal valmistatud tagliatelledest tehtud kreemise pasta ja kiviahjus meisterdatud õhukese põhjaga pitsa. Itaalia reisi meenutuseks alustasime õhtut pehmest mozzarellast ja tomatist koosneva capresega. Juustuga ei koonerdatud, seega sai koht minu silmis kohe mitu plusspunkti. :) Hiljem läbi linnamelu rongijaama jalutades, kiikasime roheliseks võõbatud Piccolina jäätisekohvikusse, mille uksest välja ulatuv rivi pidi juba eos hea märk olema. 

Austraalia puhul on kiirus märkimisväärsel kohal - rivi võib ulatuda mitme meetri kaugusele, aga kaua ei pea kunagi ootama. Lasime naerusuisel nokamütsiga teenindajal endale mitu suurt palli erinevat sorti jäätist kuhjata. Milline kiusatus oli sinna tagasi minna - uskuge või mitte, aga Patricku sõnul oli tegemist parima gelatoga, mida ta kunagi söönud on. Väga tähendusrikas avaldus, kuna Itaalias ei möödunud päevagi, kus poleks vähemalt kaks korda ennast sellega poputanud.

CBD

Nädala teises pooles pöördus ilm ilusaks. Silmapiiri ääristasid tumedad kaugenevad ööpilved, aga otse nende keskele jäi suur lapike pilvitut taevahalli, mida valged tähetäpid õrnalt kaunistasid. Niiske kõnniteesillutis viitas mõned tunnid tagasi aset leidnud vihmasajule, kuid aegamööda esile tükkivad roosakad päikesekiired asusid seda hoolikalt kuivatama. 

Peale mitme nädalast pausideta töötamist, otsustasime Patrickuga ennast vahelduseks tuulutada ja CBD sse õhtustama sõita - noorte inimestena peaksime ilmselt seda tihedamini tegema. Mõjub uskumatult hästi nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Mina igatahes sain sellise energia puhangu reedeõhtust suurlinnamelu nähes, et kogu tööpäevajärgne väsimus oli haihtunud. Positiivsusest kihevil rahvamassid tatsasid tänavatel, igast teisest kohvikust kostus muusika, inimesed nautisid esimest ilusat sooja õhtupoolikut, istutades end kohvikute väliterrassidele. 

Kolm kuud Austraalias (eelkõige Food Republicus) on pildi väga selgeks teinud - ma armastan inimesi ja nende lähedus mõjutab päris suuresti minu elukvaliteeti. Proovisin siin ennast mingi aeg petta, väites, et elaksin palju meelsamini isoleeritult maal põldude ja mändide vahel, kuid päriselus peaksin ilmselt vaevu paar nädalat vasut. Üksi on ka tore olla, aga mitte liiga kaua. Murran siin vaikselt tulevikule mõeldes pead, mis valdkonda suunduda, kus liiguks piisavalt raha ära elamiseks, oleks piisavalt aktiivne ja tihedalt inimestega seotud...

Põgusalt ka meie reedeõhtust. Kiiruga harjasime ja mopitasime kogu kohviku hoolikalt üle, tegime homseks olulisemad ettevalmistused ja tõttasin entusiastlikult rongijaama - pidime Patrickuga seal kokku saama. 

Tänutundega astusime Flinder Streeti suunduva rongi peale, proovides neljakümne minutilist sõitu produktiivselt ära kasutada  ja leida parim Rameni restoran CBDs. Reaalsuses nägi pilt välja selline, et Patrick pidi midagi väga olulist telefonimängus tegema ja mina ei suutnud raamatut käest panna, millega parajasti tohutult põneva koha peal olin. Kui peatükk läbi sai, sundisin end kiiruga googeldama - mille tulemusel lubasin taaskord, et ma ei vali enam mitte kunagi (kiirustades) ühtegi restorani. :)) 

Google mapsi abiga seiklesime läbi inimtühjade tänavate paar kilomeetrit, kuni jõudsime - meie kergenduseks - veidigi tsiviliseeritumasse linnaosasse. Möödusime nii mõnestki palju tõotavast restoranist, kuni Patrick viipas ületee oleva majakese poole. Ilus, oliivikarva maja, kreemika varialusega. Juubeldasin, et kohvik juba välimuselt nii mõnus paistab. Patrick muigas ja raputas pead. Mitte see polnud minu väljavalitud  rameni koht, vaid selle kõrval olev, kärtspunaste aknaraamide ja täissoditud majaseinaga putka. Kangekaelselt proovisin meenutada, et tihti on just need kõige äbarikuma välimusega kohad kõige paremad... Läksime sisse. Kriiskav jaapani muusika ajas esimese minutiga pea valutama ja ilmselt saime elu kõige halvema Rameni, mis - ma ei imestaks - võis olla kiirnuudlite pakist kokku segatud. Kõrvetasime mõlemad keeled ära, peasi, et sealt ruttu minema saaks. 

Me ei suutnud leppida, et sellisest pettumusest kujunebki kogu õhtu. Unustasin enda eelneva lubaduse ja otsisin ruttu ühe mõnusa itaalia restorani, kuhu suundusime magustoitu sööma. Restoran asus täpselt keset CBDd, kitsukesel kõrvaltänaval, pisut eraldatult ringi sagivast rahvasummast. Astusime kägisevast puustuksest sisse, kulkolasesse valgusesse ja astusime mööda treppe alla maaalusesse restorani. Tutavlik kaneeli-kardemoni lõhn ja veinibokaalide klõgin tekitasid tahesttahtmata tohutu jõulutunde (ainult kuusk jäi veel puudu). Puupüsti täis olevat ruumi vaadates, paistis vaba koha leidmine üpris lootusetu üritus. Kuid meie energiline teenidaja haaras ohjad enda kätte, tiris ühte ja teist lauda, kuni  suutis meid sisse pressida. Tema auks tellisime lisaks magustoidule ka hummuse bruschettad. Viimased olid nii head, et veidi sõbralikemate hindade korral oleksin neid vähemalt kolm portsu tellinud. 

Kaardiga makstes vuristas teenindaja meile - ilmselge ebamugavustundega - kiiruga ette võimalusest tippi jätta. Lause lõppu ma ei kuulnud, juba jooksis teiste laudade poole. Eeldame, et siinses ühiskonnas endiselt ebameeldiv ja harjumatu, kuna tippi ei jäeta praktiliselt kusagil. Patrick vaatas mulle küsivalt otsa. Teades siinseid palganumbreid, ei ole see teenindajatele elulise tähtsusega, kuid otsustasime  siiski väikese summa jätta. Peale seda me enam sinna tagasi minna ilmselt ei saa… 

Laupäeval, veel eelmisest õhtust positiivsest energiast pakatades, suundusin tööle.  Ei tea mis toimub, aga koos soojade ilmadega kadusid pooled kohalikud austraallased ja asendusid umbkeelsete asiaatidega. Või on asutraallasi sama palju, aga asiaate nii ülekaalukalt rohkem ... Varem nii lihtsalt möödunud päevad, on asendunud tohutute vaimsete jõupingutustega, mis mind tööpäeva lõpuks energiast tühjaks imevad. Targemad asiaadid on endale inglise keelse soovidenimekirja telefoni valmis kirjutanud, kuid leidub ka neid, kellele pean käte ja jalgadega hakkama igat detaili selgitama. Viimases ahastuses haarasin üks lõuna telefoni ja näitasin pilti praetud munast - hiinlane jäi rahule. 

Muidugi satub asiaatide sekka ka üksikuid inglise keelt kõnelevaid laudkondi. Südikate pensionäriprouade grupp suutis taaskord kinnitada, kui väike on maailm! Peene stiiliga daam, kelle rohelised teravate tippudega prillid on igavesti minu mälusoppidesse süübinud, on meie korduv külastaja. Ilma tühise sissejuhatuseta, küsis ta kohe, kas ta mäletab õigesti ja ma olen Eestist pärit. Noogutasin, ise imestades, kuidas saab 80+ aastasel nii hea mälu olla. Kolm naist hakkasid naeratades toolil nihelema. Neist kõige pikem, blondipeaga proua, kelle sinised silmad ja sirged näojooned tugevalt skandinaavlast meenutasid, oli sündinud Eestis. Seitsekümmend aastat tagasi olid nad perega siia tulnud ja naine mäletas IKKA Eesti keelt! Tohutult armsa aktsendiga, mis pisut soomlastele omaselt kõlas, purssis ta eesti keeles lauseid kokku, ilma suuremaid vigu tegemata. Hämmastav. Pealegi arvasin, et ta on heal juhul kuuskümmend, aga matemaatika ei klapi, kui ta 70-aastat juba Austraalias on elanud. Tundus, et temale mõjus eesti keeles rääkimine väga värskendavalt - lausa kepsles hiljem kohviku uksest välja minnes.

PS! Sain teada, miks inimesed siin kaasatopse eelistavad: sinna mahub rohkem kohvi! Üks proua eile kiitis meie kohviku tasse, et nendest kannatab isegi juua. Muud ümbruses olevad kohad ostvat endale iga natukese aja tagant uued kruusid, mis alati on grammivõrra väiksemad. Selga sirgemaks ajades teatas ta, et nendesse kohtadesse ta enam oma jalga ei tõsta.

Lasanje teisipäev :)

Siin peab varakult kirja posti panema, et õigeks ajaks teisele poole maakera jõuaks

Halloween ja Horse Race

 

Uus nädal algas üllatavalt tagasihoidlike Halloweeni pidustustega. Muidu igapäevaseks muutunud aedadele ilmusid üksikud dekoratsioonid, kes kasutas marlit ämblikuvõrguna, kes riputas mandariinidest tehtud kõrvitsaid aiapostidele. Mina pole kolme kuuga endiselt sellest mõttest lahti saanud, et Austraalia sarnaned tohutult USAle - ilmselt tema ringjate elamurajoonide ja sarnaste majade tõttu. Kitsarinnaliselt ootasin automaatselt samasuguseid, mitme tuhande dollarilisi Halloweeni kaunistusi, mis kõik tänavad suureks võlumaaks muudaksid. Tagant järgi oleksin võinud juba toidupoes avaneva pildi põhjal mõista, et kui nädal aega varem riiulid Halloweeni teemalistest asjadest ei kirenda, pole erakordselt suuri pidustusi oodata.

Töölt koju jalutades ei märganud ühtegi nõiaks või kummituseks maskeerunud last, kes suure korviga ukselt uksele jookseks. Meie maja otsa ei sattunud ka keegi. Vähemalt mitte siis, kui ma kodus olin. Mäletan, et Eestis lapsepõlves peetud kadri - ja mardipäeval lasti veel magama mineku ajani kella, et viimse tunnini ettevalmistatud luuletusi ja etendusi esitada. Milline pettumus, kui keegi mandariini või kahe kroonise andis… 

  Musterema Grete läks laste nimel päevaga kaasa. Sel ajal, kui me Patrickuga tööl olime, lasi ta Astridil endale uhke Halloweeni näomaalingu teha, kaevasid kapi sügavustest omanäolised kostüümid välja ja pidasid mõned head tunnid, korvid käes, kommijahti. Astridi sõnul ei saaks paremat püha olemas olla! 

  Kõige enam hämmastas mind Timi ema, Sharon a ka Nanna, kes alles mõned nädalad tagasi haige selja tõttu ravil viibis ja nüüd jooksis lastega mööda tänavaid, endal nägu naerul ja pealaele seotud pats lehvimas, nagu poleks tal midagi kunagi viga olnud. Ei tea mis üleloomulikud võimed siin riigis inimestel on. 

 Arvestades asjaolu, et viibime turvalises pererajoonis, kus eelkõige elavad väikeste lastega pered, põhinevad minu kirjeldused ainult sellel kitsal baasil. Silmaringi avardamiseks uurisin põgusalt töökaaslaste emotsioone Halloweeni osas. Chelsea, kes veel eelmisest õhtust näost pisut roheline oli, pidas seda traditsiooniliseks joomingu päevaks. Iga aasta korraldavad nad sõpradega suure koosviibimise, ehivad ennast uhkete kostüümidega ja kaanivad õlut, veini ja muud alkoholi, kuni lõpuks puhtalt pudeli nägemine kõhus keerma ajab. Seda kirjeldades pidi ta nägu krimpsutades suure sõõmu vett jooma.

Käimas on üldse üks isemoodi nädal. Iga aasta toimuub novembri esimesel teisipäeval ilmatusuur Horse Race ehk hobusevõistlus, millest on kujunenud üks suuremaid ratsavõistlusi kogu maailmas. Miks just sellel ajal, ma täpselt aru ei saanud, kuid vist on kuidagi seotud Walesi printis sünnipäevaga. 

Melbournes, kus niigi on kõikides Austraalia osariikidest kõige rohkem pühasid, kasutati ka seda päeva ära - paljudel õpilastel ja täiskasvanutel on seljataga pikk nädalavahetus ehk kuni kolmapäevani olid enamus koolid, kohvikud ja ettevõtted lühendatud aegadel avatud või otsustasid sootuks suletuks jääda. 

Inimesed suunasid energia panustamisele, kihlvedude sõlmimisele ja pöidlad pihus teleka ees kaasa elamisele. Auhinnarahad on suured, väidetavalt üle 6 miljoni dollari ja esimesed kümme saavad autasustatud. Aga olenemata tulemustest, tekitab võistlus enamus inimestes puhtalt pühade tõttu meeletult elevust ja rõõmu. Rob, üks lumivalge peaga Viplalat meenutav vanahärra, nimetas seda lausa "aasta teiseks jõuluõhtuks", kus kõik sugulased kokku tulevad ja koos küllusliku toidulaua taga kvaliteetaega veedavad. Tema oli üks neist, kes oma golfiklubi liikmetega juba nädal enne Food Republicus kirglikult panuseid tegid ja kihlvedusid sõlmisid.

Olgu pühad kui suured tahes, on sama palju inimesi selle vastu, kui poolt. Hobuseid treenitakse ränkades tingimustes ja rasked treeningud imevad neist välja viimsegi jõuvaru. Nagu me teame, on hobuse kõige olulisemad kehaosad jalad - kui midagi peaks nendega juhtuma, siis lemmiklooma armastus ei aita, vaid ta pannakse magama. Max ja Chelsea, keda puhtalt selle pühade mainimine kulmu kortsutama ajas, kirjeldasid õõvastusega eelmine aasta juhtunud absoluutseks favoriidiks peetud hobuse õnnetust. Samal ajal kui Max seda kätega vehkides elavalt kirjeldas, noogutas Chelsie nõustuvalt kõrval - tema arust peaksid sellised võistlused keelatud olema ja ainuke positiivne faktor selle kõige juures on topeltpalk või puhkepäev.

Astridi luksuslik pitsa 

Passion Fruiti õis