Viimane talvepäev

 

Ärgates mustas akna taga öö, tekitades minus korraks segaduse, kas ma ikka kuulsin äratust õigesti. Patrick alles nohises hambad laiali, paha aimamata, et sekund hiljem hakkab tema äratuskell kriiskama. Plärises katkematult vähemalt 10-minutit. Paistis, et kumbki meist ei kavatsenud seda kinni panna – mul polnud plaanis nii vara liikuda ja Patricku puhul ei saanud kindel olla, kas ta ei kuulnud või teadlikult nautis seda kõrvulukustavat muusikat. Ohkasin ja andsin alla – nagunii olin juba üleval, miks siis mitte end lihtsalt varem kohale ajada. Eesootava tööpäeva  peale mõeldes, tekkisid mul kõhtu elevuse liblikad.

Tormasime mööda tuttavat teed - mina sörkides, Patrick kiirkõnnis (jah, Patrick kõnnib sama kiiresti, kui ma jooksen…). Õigel ajal väljumisega ei ole me endiselt hakkama saanud. Külm õhk mõjus mulle virgutavalt, meeled muutusid aega mööda erksaks ja mõistus hakkas kiiremini tööle. Midagi oli selles hommikus teisiti... 

Muidugi! Musta, pisut hirmutava taeva asemel, tervitas meid lillakas-helekollane laotus, andes omal maagilisel viisil märku peagi ärkavast päikesest.  Eirats kahetsuse torkeid, et jooksmise vahele jätsin, hakkasin rõõmust käsi plaksutama – tean, ma vist ei oleks pidanud sellise asja üle nii rõõmus olema…

Patrick suundus rongijaamast D&S-ni, mina sammusin naerusuil Kamuse. Kusjuures, rong kihutas täna meie peatusest mööda – Austraalia pakub meile ikka lahkelt kandikul seiklusi. Kamus tervitas mind uus barista, kes torutas kahtlustavalt huuli, kui proovisin väita, et tulin sinna küpsetama. Kas kätte on jõudnud aeg, kui isegi mina võin ohtlik välja paista? Sangeeta, ontlik lühikest kasvu india naine, loivas köögist välja “Jaa, ta on Birgitti, võid ta edasi lasta”. Pääsesin nähtamatust väravast läbi, maski taha peidetud barista vaatas mind vabandavalt. Sangeeta lajatas retseptiraamatu lauale, viskasin asjad nurka ja olin iga keharakuga valmis küpsetama. Marianne ei ole kondiitri sektsiooniga kokku hoidnud – lai heledast puidust tööpind, maast laeni kõrguvad ahjud, tipptasemel mikserid ja muud masinad, millega pean veel tutvust sobitama.

Retseptides midagi keerulist ei olnud, pigem tekitas raskusi Sangeetast arusaamine. Raputasin pool hommikut uskumatusest pead: “Kuidas mu inglise keel nii halb võis olla??”. Proovisin välja nuputada, mis minusse sellise enesekindluse süstis, et julgesin arvata, et mind saadab kõigiga vastastikune arusaamine… Tippude tipp oli siis, kui tahtsin uurida, kas 2 cupi tähendab neli banaani, ise kollast kobarat selgituseks õhus hoides. Sangeeta vaatas sekundiks mulle juhmilt otsa, enne kui hakkas ohates selgitama, mis puuviljadega tegu on - ilmselt pidas samal ajal mõttes aru, kas minu kupli all on ikka kõik korras. Cupside ja grammide mõistmiseks ei saanud Google abile ka loota, telefon kükitas kaugel-kaugel laopugerikus. Hiljem kirjeldasin Mariannele neid mitmeid kümneid juhtunud seikasid, mille peale ta naerda lagistas: “Sangeetast ongi kohati keeruline aru saada”. Tore – ma ei olegi ainuke umbkeelne seal pundis. 😊

Küpsetamist täis tööpäev süstis minusse nii palju motivatsiooni ja energiat, tuletades meelde, miks ma viimased aastad oma energia sellesse pühendanud olin. Tegin Marianne retseptide järgi biscoffi (küpsisekreemi) küpsiseid, nutella browniet, šokolaaditükkidega küpsiseid ja kurikuulsat banaanikeeksi. Lisaks terve posu ebahuvitavaid ettevalmistusi, millega ma ei hakka teie pead vaevama.

Listis igal küpsetisel tärnike taga, pidin kurbusega tööpäeva lõppenuks tunnistama. Võibolla mul isegi vedas, olin juba suhkrust näost roheline – nii palju põnevaid küpsetisi, mida pidin proovima. Nagu lugeda võite, õnnestub mu tervislik elustiil siin suurepäraselt… Patrick hakkas ka peatselt lõpetama, seega suundusin D&S, et üks hea leaf chai siinse viimase talvepäeva auks rüübata. Patrick kepsutas mulle särades vastu, heledad juuksed ogadena igas suunas turritamas. Etendas korraliku näitemängu - töökaaslane, Will, ei saanud arugi, et me üksteist tunneme. Istusin maha, lastes Patrickul kohvidele maalimist jätkata. Minu kõrval istuv 60+ aastane vanaproua pobises suurest hämmingust midagi arusaamatut, kui Will talle kohvi lauda viis. Kui kõnevõime tagasi sai, vaatas mulle suurte silmadega otsa, haaras telefoni ja kukkus piimast joonistatud inglit iga nurga alt pildistama. Eestis pole veel sellist asja kohanud. Itsitasin rahulolevalt - hea töö Patrick. 

Jalutasime tantsiskledes koju, mõlemad elavalt enda vahvaid päevamuljeid jagades. Plaan Timi sünnipäevaks lihuniku juurde minna, jäi katki - unustasime, kui vara sellised kohad uksed sulgevad. Õnneks on homme ka võimalus, peale seda läheb kriitiliseks. Korisevate kõhtudega koju jõudes, ei saanud olla paremat üllatust, kui Grete tehtud suur pannitäis sooja toit. Sellise luksusega võib ära harjuda… :D

PS! Üldse ei jaksa postitust üle lugeda, seega paluks ebaloogilisi lauseid ja kirjavigu eirata. :D

Hommik

Biscoffi küpsiste prepp...

Mu uus lemmikjook - leaf chai 

Nii palju suhkrut yumyumyum

Meie armas juuksur Astrid

Kõrvitsarisoto

Teisipäev möödus mööda erinevaid potentsiaalseid töökohti läbi käies. Hommikul jooksin Peddler kohvikusse, mis asus otse väikese mäe jalamil, isegi tänava nimeks oli Mountainview Road. Suuremad mäed kõrgusid kaugel eemal, ilmselt mitme saja kilomeetri kaugusel. Higisena kohvikusse vestlema ei hakanud minema, aga instagrami ja esmamulje põhjal tundub ilus, rahvarohke koht olevat. Pean neile helistama.  

Teine vestlus toimus Forest Hillis, kus hajameelne ülemus kohale ei jõudnudki. Juu siis saime põhjuse teada, miks sinna pidevalt töölisi otsitakse. Tõmbasin selle valikute hulgast maha. Vahepeal jõudis Melbourn normaliseeruda - vihma kallas, nagu oleks tunni eesmärk terve Blackburne veega üle uputada. Mina olen vigadest õppinud ja kannan nüüd pisemagi kahtluse korral ainult kummikuid ja kollast vihmakeepi, mille rahulolevalt endale selga tõmbasin. Viimasele vestlusele jalutades ligunes Patrick pealaest jalatallani märjaks - hea test, tema uhkele vihmajopele. Hea, et ta ei proovinud sinna tööle saada. Kohvik asus rongijaama lähedal, kandes nime Food Republic. Grete on algusest peale soovitanud sinna minna - mõnusalt avar, hubane interjöör ja hämmastavalt äge ülemus. Jõudsime sinna kokkulepitust varem, Patrick tahtis nagunii hommikusööki tellida. Suured musta värvi raamidega prillid ees, juhatas rahustava energiaga teenindaja meid lauda - lubas bossile teada anda, et olen kohal. Patrickule ulatas menüü, andes talle rahulikult aega toit välja valida. Minut hilem saabus järgmine teenindaja, krussis lokkis juuksed igas suunas turritamas: “Tulid töövestlusele?” silmis ilmselge segadus. Läks ka bossi otsima. Tundus, et erinevalt eelmisest, leidis tema ta ülesse. Muidugi tuli ta sama targalt tagasi üle küsima, kas me ikka kindlasti pidime siin kohvikus kellegagi kokku saama. Jäin endale kindlaks, õnneks nimi “Jason” paistis talle tuttav olevat. Krussis juustega teenindaja ei suutnud kaua uudishimu vaos hoida ja tuli koos teise tüdrukuga, Paulaga, meie juurde. “Kust sa pärit oled?” vaatas ta Paulale vandeseltslikult otsa. Eesti nime kuuldes ta lausa juubeldas rõõmust “MA ÜTLESIN SULLE!”. Selgus, et pikk ja kiitsakas Paula on pärit Lätist ja krussis juustega teenindaja väitis talle ennist veenvalt, et minu aktsent pärineb ka sealt kandist. Tutvustasid mulle kõiki nende töötajaid ja paistsid äärmiselt elevil olevat, et nende tiimiga peatselt liituda kavatsen. Sellist vastuvõttu pole ma veel töötajate poolt saanud, haha. :D 

Josh, humoorikas kiilanev härrasmees, ampsas viimase peekoni, kulistas klaasi piima alla ja oli valmis vestlema. Tema loid hoiak viitas, et ta ei raisanud aega mõtlemaks, millise mulje ta teistele jätab. Vabandas ette ja taha - kirjutasin eile teise bossi, Jasoniga, ja loomulikult ei olnud nad sellest omavahel rääkinud. Lasi mul veidike endast rääkida, kuniks jõudsime otsaga jälle Patrickuni, kes teises lauas telefonisse süübis. Uuris tema töö ja tausta kohta, sain moka otsast mainida Dish and Spooni ja juba katkestas Josh mu poole sõna pealt, hakates Patrickut üle kohviku hüüdma, endal lapselik sära silmis. Patrick tõttas kohale, küsivalt korda mööda mind ja Joshi vaadates. Ta ei plaaninud sinna töövestlusele tulla. Tuli välja, et Josh ja Patricku boss Frank on lapsepõlvesõbrad, kes vähemalt kord nädalas üksteisele kirjutavad. Patricku värav sai avatud  - millal iganes tal vaba päev tuleb ja neil kedagi vaja on, lubas Josh esimesena talle kirjutada  “Frank algajaid ei palka, selles võime kõik kindlad olla” . Lubas meiega ühendust võtta, et järgmiseks nädalaks proovikas kokku leppida. Milline sündmuste keerdkäik- enne vestlust sealset hommikusööki süües, olin üpris veendunud, et sinna tööle ma ei lähe. Toidus pettusime korralikult, aga ehk oli asi lihtsalt tänases päevas ja alati tuleb teine võimalus ka anda. 

Kohustuslik postituse lõpp - õhtusöögiks keetis Grete meile suure pannitäie kõrvitsarisotot. Ehedad pirakad kõrvitsakuubikud sulasid imeliselt riisi kreemja tekstuuriga, kühveldasin selle mõmina saatel sisse ja juba jalutasin teise portsu järele. Millal ta seda teha jõudis ? Ei oska öelda... minu andmetel rippus tal ühes käes Astrid ja teises käes Odin... aga toit sai valmis. Superemade saladused.  

Korraks paistis isegi päike  :)

Ma len endiselt siinsetest aedadest nii vaimustunud 

"Miks see röstsai nii suur on?"

Leidsime Maku lemmiknätsu 

Tesoro Gastronomia

Ma ei plaaninud täna postitust teha - paistis üksluine päev tulevat, ilma eriliste sündmusteta. Aga vot, juba hommik algas mõnusalt, avasin ukse ja soe tuul tuiskas tuppa, sahistades põrandal olevaid pabereid ja keerutades juukseid mu näo ümber. Imetlesin päikesekiiri punakatel puutüvedel, mis öisest vihmast tumedamaks olid värvunud. Isegi minu töntsid inimmeeled tajusid õhurõhu raskust ja tuult, mis tõotasid järjekordset vihmavalingut, mis siis et sel üürikesel hetkel sillerdas taevas päike. Tänaseks jooksutiiru eesmärgiks võtsin visata pilk peale siinsetele restoranidele - kohta, kuhu oleks võimalik ka peale kolme tööle minna. Mõned väga huvitavad leiud avastasin, vaatame, kas nad vastavad ka. Kellel tekkis küsimusi miks, siis tulin ikkagi Lilyst ära, mu loomus vajab kiireloomulisemat tööd.

Kell 11 startisime Balwynisse - Tesoro Gastronomiasse töövestlusele.  Minek osutus kohutavalt keeruliseks, pidime kolme erineva bussiga seiklema, milles pea kõik hilinesid ja jäime järgmistest bussidest maha. Õnneks kõige pikem paus tuli sisustada suure ostukeskuse kõrval - läksime entusiastlikult sisse. Sinna plaanime tulevikus tagasi minna, kui tiba rohkem raha on kontole kogunenud - nii palju ägedaid poode ja põnevaid kohvikuid! Patricku rõõmuks sattusime ühe slaavi restorani otsa- hunnik rohelisi köögivilja pelmeene, milline maitseelamus! Kugistasime need ruttu alla, maksime pisikesele, hallis tärgeldatud vormkleidis hiina naisele ja jooksime bussile. Omanik, Massimo, tahtis meile Uberi koju järele saata, aga sel hetkel tundus see meiesugustele, pessimistlikele eestlastele, pisut kentsakas - miks peaks keegi nii lahke olema? Siis ta veel ei teadnud, et tuleme Patrickuga koos. Pakkus isegi kohviku juures olevat elamispaika peale kauba. 

Balwayn kujunes üllatavalt ägedaks linnaosaks, tänavaid kaunistasid meie pikkused puust nikerdatud inimskulptuurid, mis kujutasid erinevaid rahvaid. Majad tihedalt üksteise külge ehitatud, nagu domino klotsid mängulaual - nii palju erinevaid kohvikuid ja restorane.  Olgugi, et vihma kallas ladinal, sebisid inimesed tänavatel edasi tagasi, sooja ilma 100% nautides. Soe ehk siis 16-kraadi. Tesoro Gastronomiat kujutasin vaimusilmas tillukese kohvikupugerikuna, mis on aega mööda ajale jalgu jääma hakanud. Koha peal aga avastasime hoopis elegantse alabastervalgele kohviku, millest kogu esiseina moodustas kristallselge klaas ja ukse kõrval kauniskles tibusammul kõrguv roheline puutaim. Läksime sinna lõuna järgsel ajal, mis peaks kõige rahulikum aeg olema - reaaluses kohvik lausa huugas külalistest, seisime seal, pidevalt ette-taha liikudes, suutmata endale sobivat paika leida. Sooja valgusega ruumis avanes vaade avatud barista-alale ja koogiletile, kus leidus kõiki itaalia populaarsemaid desserte. Maasikablondide juustega tüdruk lõikas parajasti letile proovimiseks šokolaadisalaamit, millelt minusugused suhkru narkomaanid silmi ära ei saanud. Jässakas itaallase välimusega teenindaja tõi mind maa peale  tagasi, juhatades meid teisele korrusele Massimot ootama. Tagumist saali kaunistasid kuldkollase valgusega tulukesed ja marmorplaatidega lauad, tumedad põrandalauad lõhnastasid toa mõnusa puiduaroomiga. Tellisime parajasti endale QR-koodiga erinevaid desserte prooviks, kui Massimo, kiilanev lühemat sorti itaalia härrasmees, meie juurde tormas. Sellise hooga,  et suur lillepott lendas ümber, kattes kogu põranda tiheda mullakihiga. Milline lõbus algus. :D Massimo lagistas naerda, samal ajal tema parem käsi, Federica, hakkas kätega mulda potti tagasi kühveldama, Patrick sekundiga üles kääritud varrukatega abis. Massimo tormas harja järele - kühvliga ei hakanud ta ennast vaevama, pühkis allesjäänud mulla seina äärde ritta. 

Frederica ja Massimo rääkisid meile kõik olulised punktid ära. Massimo põhiäri on hoopis IT-valdkonnaga seotud, kohvik rohkem heategevusprojekt meiesugustele sisserändajatele. See seletab, miks ta nii agaralt elamist ja Uberit pakkus. Pidas meile loengu kõikidest ohtudest, mida teaksime tulevikus vältida ja kirjeldas nende töö põhimõtteid. Kõike tehakse 100% ausalt ja nendest lausa õhkus heatahtlikust ja soovi abikätt ulatada. Kohalikke töötas neil vähe, 90% moodustasid meiesugused working holiday visaga noored - enamasti Itaallased. Kohvik pakatas positiivsest energiast, oleksin tahtnud kohe põlle ette visata ja klientidega rääkima hakata. Leppisime proovika reedeks, läheme Patrickuga samal ajal. Loomulikult ei lase Massimo meil kolme bussiga tulla, vaid lubas hommikul autoga peale võtta. Uskumatu. Ära minnes pakkus meile kohvi, saiakesi ja kooke, alguses proovis isegi pitsat kohaletuleku eest  maha partseldada (keeldudes selle eest raha võtmast). Pidime me neid pelmeene sööma … Tugeva vihma tõttu tellis ta meile tagasi minekuks ka Uberi - olime mõlemad täiesti pahviks löödud. :D  

Käisime enne koju minekut kiiresti Burwood Brickworksi ostukeskusest läbi, tahtsin Grete lemmikrestorani ka CV viia. Mõni postitus tagasi rääkisin sellest pikemalt - kasvatavad kohviku katusel ise kogu tooraine ja päikesepaneelidega toodavad elektrit. Lubasid ühendust võtta - eks me näe. Samal ajal avastas Patrick keskuse esimeselt korruselt unistuste puuviljaleti. Riiulid pakatasid eri värvi-  ja suuruses õuntest, pirnidest ja kõikvõimalikest eksootilistest puuviljadest. Erklilla draakonipuuvili lausa karjus meile, et ta endaga kaasa võtaksime. 

Õhtul meisterdasime kõik koos tortilla lehtedele pitsad. Oleksin võinud neid vist veel kaheksa tükki süüa - õnneks olid kogused piiratud. Kõhud kurguni täis, hüppasime veel jääkülma basseini, et keha kohe eriti shokeerida.

Kogu ülemise pildi mõte oli taga kõrguv linn :D