Reede 9.09.2022:
Hommikul ärkasime veel hämaras, kuid mõnel meist õnnestus täna hiljem tööle minna he-he. Tõmbasin kardina akna eest valla, mille taga paistis idataeva õrn kuma, päike taevalael aina kõrgemale ronimas. Viskasin jope selga, saapad jalga ja otsustasin tänase võrratu ilma puhul Kamusse jala kõndida - ühes käes gps, teises käes D&S mustikatega ülekuhjatud XXL muffin. Kõik oli nii rahulik, ainsateks helideks meile teada tuntud hullumeelsed viirpapagoid (liigi panen hetkel puusalt), kes kordamööda noolena sukeldudes ja siis õhku tõustes ameerikamägesid mängisid. Tajusin, et muffinit võib varitseda oht - tugevdasin haaret, samal ajal teise käega talle varjualust pakkudes.
Tee Kamusse viis läbi viie pargi, millest iga järgnev, muutus aina ürgsemaks ja muinasjutulisemaks. Puud laiusid mu ümber, iidsed juured maa seest trotslikult läbi väändumas. Loomulikult, pani see mind igat oksakübet pildistama. “Kui sa tahad enne päikeseloojangut läbi selle võseriku Kamusse jõuda, hakka parem kohe astuma” vähemalt minu kohusetundlik väikehääl on siin säilinud. Aga nii palju imetabaseid põõsaid ja õienupukesi oli pildistada!!
Patrick, nagu Eesti mehele kohane, rühkis juba kella seitsmest alates D&Sis tööd, kus täna olevat puhta hullumaja olnud. Võibolla isegi kohati kaos. Uue baristaga, kes muide Monique juurest neile üle läks, takerdus tempo ka tavapärasest rohkem, mis on muidugi iseenesest mõistetav. Mäletan Jazzi küll, poisipeaks pügatud juuste ja rohkete tätoveeringutega tüdruk, kes võib peast ilmselt iga seriaali kohta, mis kunagi tehtud on, paar kommentaari poetada. Patricku kergenduseks sai ta kell 2 tulema - vähemalt üks lühendatud tööpäev, selle oravrattas nädala keskel.
Kamus maailm alles magas - ei mingit kardina võbelust ega külaliste hääle kõminat. Okei, seal tegelikult ei olegi kardinaid. Tintmustade juuste, sportliku välimusega asendus barista Jessica ja Yasmine ootasid letitaga, et kõrvalmaja joogatund läbi saaks ja lahti venitanud rõõmsameelsed naised parvena kohvi järele tormaksid. Käed lausa janunesid töötegemise järele. Mu häält kuuldes tõttas Sangiita köögist meie juurde, silmis kummaline rõõmus helk: “Hi Birgitta! Ready for baking?” (Tere Birgitti! Oled valmis küpsetama?”). Ta nägi puhanud välja. Kritseldas paberile lühikese listi koogikestest ja muffinitest ning siis ei pidanud ta enam vastu: “Vaata! Mul oli nii palju aega, et sättisin kõik pagar-kondiitri kapid ümber!” lai naeratus ja indialastele omane tõmmu nahk tõi esile tema säravvalged hambad. Mis temaga juhtunud on?! Ülejäänud päeva käis ta igal võimalusel mul abis, vatras enda eraelust, kitsukesest köögist, kuhu ta kodus ei mahu süüa tegema ja näitas enda toidupilte täis instagramikontot. Tema rõõm oli nakkav ning õhtu lõpuks sain kinnitust, et Marianne on saanud temasuguse kokaga jackpoti. Võibolla ma ei olegi kedagi nii kirglikult enda tööst ja vabal ajal kokkamisest rääkimas kuulnud. Ja ta veedab Kamu köögis 6-7 päeva nädalas, 12-15 TUNDI!
Eelmisel laupäeval mitte kohale ilmunud köögiabiline lasti vist lahti, tema asemel tervitas meid hiiglaslik, sagriste tumedate juuste ja askeetliku välimusega mehemürakas, kelle tätoveeritud sõrmed ja kuldhammas jätsid temast rohkem vanglapõgeniku, kui koka mulje. Kuulsin teda vaid mühatamas - juu ta alles elab sisse, enne kui rääkima hakkab.
Päev möödus kähku. Küpsetasime biscoffi ja mustika muffineid, erinevaid küpsiseid, valgešokolaadi blondiesid ja Marianne palus mul kaks laari omal valikul saiakesi küpsetada. Homseks... Nii veider, et enamus kohad siin teevad kõik küpsetised päev ette - isegi, kui võimalus oleks sama päeva hommikul need ahju visata. Sangiita, kes vihkas tegevusetust sama palju kui mina, toetas pea kätele ning proovis veidi rohkem saiakeste tegemisest sotti saada. Enne Kamust lahkumist jooksis Sangiita mulle karbikesega järele: “Tegin sulle koduteele peedihummusega wrapi kaasa, sa pidavat hummust armastama. Minu sala retsept”. Kas ta pole mitte tohutult armas!!
Patrickuga lõpetasime juhtumisi samal ajal - saime poolel teel kokku ning sõitsime veoautot meenutava logiseva trammiga Burwoodi ostukeskusesse. Kui nad tõesti mahakandmisele saadetud veoauto esiotstest trammid keevitavad, vääriks see küll taaskasutuse roheauhinda (kas selline auhind on olemas?). Siiani on see vaid minu teooria. Igal juhul, Timi armas isa pidi meile õhtusöögile tulema ning Patrick tahtis teda üllatada mahlase medium rare Fillet Mignoni ja tema firmakastmeks kujunenud piprakastmega. Maailma kõige armsam tegevus on jälgida lettide vahel tiirutavat Patrickut, kes kulm kippras igat lehekübet ja kartuli pallikest kullipilguga uurib, et õhtusöögilauale jõuaksid vaid perfektsetest toorainetest valmistatud road. Poest väljusime kahe suure kotilaadungiga, mis pakatasid erinevatest värvilistest köögiviljadest, mida mahepoest ostetud liha kõrvale serveerida.
Kodus tundsin end nagu “My Kitchen Rules” saate finalist, paaniliselt sibulat ja bataati viilutades, et enne Poppy saabumist kõik valmis saada. Kõige naljakam oli see, et Tim sai isa tulekust teada vahetult enne meie suurt kokkamist, mille peale ta rõõmust käsi taeva poole lehvitas ja lubas poodi õlle järele joosta - täna on ju Catside viimane finaalmäng + ta saab korralikku liha süüa. Astrid hakkas isa rõõmu tajudes kõvahäälega Catside hümni laulma - Tim lagistas naerda ja haaras ta karukallistusse.
Poppy (Tema nimi on tegelikult Greg), rahuliku oleku ja lumivalge juuksepahmakaga muhe vanahärra, jõudis oodatust varem. Olgugi, et pool tundi seisis ta veel leplikult ukse taga, sest me uksekell laadis toas :))... Kuidas me küll tema koputamist ei kuulnud.... Vantsis naerusuil tuppa ja vaatas oo-tades ja aa-tades hoolikalt kõik Astridi armsamad mänguasjad üle, ise täpsustavaid küsimusi aegajalt vahele pistes. Õhtusöögiga paistsid kõik rahule jäävat - liha õnnestus ma ütleks ideaalselt, olles vähemalt sama hea, kui mitte parem, kui lemmikkord Eestis. Tegime ka otsuse, et iga kord, kui õhtusöögiks kvaliteetset liha valmistame, nimetame seda "Timi sünnipäeva õhtusöögiks" - näete, kui oluline võib kellegi jaoks liha olla. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar