Minek

Ei teagi, kust kohast alustada... Teate seda tunnet, kui ühe nädala sisse pressida nii palju tegevusi, et hiljem on enamusest must auk? Rohkem ei ole vist vajagi, et meie minekule eelnenud nädalat kirjeldada. Iga õhtu lõpuks olime nii palju endast andnud, et istusime nagu maopilgust tardunud linnud keset elutuba. Kellaseierid muudkui liikusid hoolimatult edasi, kohvrid endiselt panipaigas oma korda ootamas. Loomulikult teades meid, ei oleks pakkimisega nagunii enne viimast päeva alustanud… Ühel hommikul näitas kalender 9.08.22 ja minek vahtis meile vastu. Kassikesed tunnetasid nädala algusest saadik, et midagi on mäda - Pässu õgis krõbinaid, nagu oleks viimnepäev tulemas, hipsterkass Tessu piidles pea viltu kapi otsast meie sagimist, tundes end seal kõige ohutumalt. Pühapäeval viisime nad mu vanemate juurde, mis läks kardetust sujuvamalt - kassid tormasid plaane ette nähes otsejoones voodi alla. Suutsin ainult ühel korral Patrickule voodi pähe kukutada.

Kes te kunagi plaanite sarnast plaani rakendada, siis kassidel võttis uues kodus harjumine omajagu aega. Tessul ööpäev, Pässul veidi rohkem. Neid muidugi mõjutas ka asjaolu, et mu vanematel on endal emane kass, Muska, kes pole harjunud maid teiste omasugustega jagama. Enne lennujaama kiirustasime neile veel tsau ütlema, mis kujunes omaette operatsiooniks. Kassid saime kätte, aga mu venna, Maku, voodi kukkus suure rapsimise peale kokku. Tessule vähemalt paistis tema uus seikluspark meeldivat. Nüüdseks, kolm päeva hiljem, on vanemate kodu bosskass Muska leebunud ning juttude järgi kalpsavad seal üheskoos mööda tube ringi.

Igal pool uudistes hoiatatakse suurest tunglemisest ja rahvaste liikumisest lennnujaamades. Meil vedas, vaid mõni üksik töötaja haigutas letitaga. Pooled Paidlate perest jõudsid isegi koju maha jäänud asjadele järele sõita. Ei nad ei ela lennujaama juures, vaid teisel pool linna. Check-inis saime peaaegu infarkti, kui kuulsime, et meie kellegi piletid ei paista süsteemist. Peale mitut kõnet saime pileti siiski kätte. Perele ja sõpradele tsau öeldes proovisin mitte nii ootamatut tunnete tulva alla suruda. Ivar juba ammu hoiatas meid suure nuturalli eest, hoides sellega meeleolu kõigil üleval. Ilmselt sellepärast piirdusimegi vaid mõne pisaraga. :)

 

Kahe väikese lapsega reisimisel on üllatavalt palju plusse. Alustame kõige olulisemast -  igas järejekorras saime silma pilgutamata ette trügida. Olgugi, et nii minul, Patrickul kui ka Gretel on kõigil erinevad perekonnanimed, esitlesime end suure ühtse perena. Siiani imestan, miks keegi sellele suurt tähelepanu ei pööranud. Lapsed ise said terve reisi vältel imehästi hakkama, muutes meie muidu igavad ja venivad reisid seiklusterohkeks. Alustasid juba Tallinna turvakontrollis, kui Odin tahtis kõigest väest kontrollkastidega lindil lõbusõitu teha, Astrid samal ajal turvaväravate poole jooksmas, et veel Mummule tsau öelda. Mind peatati kinni, et kingad jalast võtaksin, Grete jändas teiste turvameestega oma seljakotiga ning Patrick üritas turbokiirusel laste kottidest moodustunud ahelaid käte küljest lahti saada. Paljajalu järjekorras seistes näen, kuidas me pagas kohe kastiga maa alla kukub, et uus ring teha. Nagu pöörane komöödia. 😊Tänu Tallinna pisikesele lennujaamale jõudsime veel poole tunniga korraliku mürgli Lotte mängumaal maha pidada.

 

Helsinkisse viivas tillukeses propelleritega lennukis ootas meid range, meeter 90 pikk Nõukogudeliidu õpetajat meenutav naisterahvas. Pole varem näinud, et inimesed nii ruttu kotid pea kohale viskavad ja eeskujulikult maha istuvad. Vahetult enne maandumist tahtis Astrid pissile minna, selle keelas sõdurnaine ära, manades kerge pingutusega esile rahuliku ilme. Raputas pead ja jalutas midagi pobisedes oma kohale tagasi.  Mõni minut hiljem lennutas Odin oma palli tema suunas, ise elevusest juubeldades.  Hoidsime hinge kinni, kui pall kiirelt sõdurnaise poole veeres ja toksatusega jala vastas peatus. Ükski närv tema näos ei liikunud, haaras aeglaselt palli ning hakkas meie poole vaaruma. Sõnagi lausumata ulatas selle meile tagasi, ilmutades meie ammulisuise uskumatuse peale kerge muige.

 

Uuendatud Helsinki lennujaam tundus Tallinna oma kõrval tohutusuur. Kõmpisime ja kõmpisime, suutsime paar korda valesti minna, aga kohale jõudsime. Astrid magas selleks ajaks Patricku süles, Odin vingerdas Grete küljes, igas pistikupesas ja vaibamustris seiklusi nähes. Vaatamata kõigele, proovis Grete ikka endale just kõige raskemad kotid haarata. Pidime korraliku võitluse maha pidama, et need kotid endale saaksin. Nii me seal jooksime väravate poole, Patrickul üks laps, Gretel teine ja mul hunnik erinevas suuruses käsipagasit, andes lennukis igale inimesele, kes vähegi tooli piiridest üle oli,  tahtmatult korraliku obaduse. Loodetavasti mu SORRY-tamine päästis nii mõnegi väsinud reisiselli silmad ja pea uutest sinikatest. Kohtade juures saime uue üllatuse – Grete läks passanetti otsima, Patrick uskumatusest pahviks löödud, kes vabatahtlikult lennukis “paska” netti tahab. Minut hiljem taipas, et jutt oli lubatud beebihällist ehk passanetist.  Ei hälli ega järjestikuseid kohti meile ei võimaldatud. Ilmselt iga ema õudusunenägu, kes nii pisikeste lastega reisib. Entusiasmist pulbitsev portselanikarva nahaga stjuardess sai vähemalt nii palju ümber korraldatud, et saime üksteise taha istuda ja Grete kõrval olevad kaks tooli kaasreisjatest vabaks. Grete vapralt igas olukorras rahulikuks jäädes. Uskumatu.

 

Lend ise oli vahva - saime harjutada, kuidas on leebe versioon elava kolme aastasega lennukis õhtusööki süüa. Kujutage ette pisikest lennukiistet, kus eesoleva istme ja sinu vahel on heal juhul kolme tikutopsi jagu vaba ruumi. Sinna vahele mahuta energiast pulbitsev väike laps, lahtikäiv laud koos kuuma aurava toidu ja suhkrust pakatavate pealt lahtiste jookidega.  Taevale tänu, Astrid on graatsia kehastus, suunates iga äkilise jalasirutuse ja Kung Fu pandat immiteeriva käte viibutuse oskuslikult söögilauast eemale, ilma kübetki maha ajamata. Hämmastav.

Meie Asutraaliasse mineku suurim pluss oli järjestikku minevad lennud. Singapuris jõudsime vaevu kiire tiiru lennujaama kakutuseaias teha ja juba meid kutsuti monotoonse häälega väravasse. Kui veel natuke Singapuri lennujaamast rääkida, siis  on ta tuntud just oma taimeaedade ja rohelisuse poolest, mõne allika sõnul peaks tegemist olema lausa ühe ilusama lennujaamaga maailamas. Õues asuvas kaktuseaias tabas meid meeletu kuumus ja niiskus - loojuv päike kallas välu üle kuldkollase valgusega, soe õhk meie nahka paitamas. Naljakalt kummaline, kui tuled öisest lennust justkui hommikusse, aga selle asemel päike hoopis loojub.

Peale 13h lendu tundus seitsme tunnine ots nagu Soome minek. Kohtadesaaga jätkus - Grete kulmud koondusid pahaendeliste tormipilvedena tema suurte väsinud pruunide silmade kohale. Seekord ei piirdunud asi sellega, et meie Patrickuga oleme kaugel, vaid isegi väike Astrid suudeti üksinda eraldi istuma panna. Viimase suutis Grete õnneks piisavalt konkreetselt selgeks teha, et see ei lähe kohe üldse. Meil paluti õhkutõusmiseni oodata, et lennuk tasakaalust välja ei läheks. Arvasime kohe, et sõime kõhud nuudlisupist liiga täis.. Igatahes õhus polnud kiitsakas prillitatud hiina stjuardess asjast enam midagi kuulnud ning kohtade vahetus ei tulnud kõne allagi. Toit see-eest maitses väga hästi.. raske uskuda, ma tean. 

Melbourne maandudes plaksutasime kõik elevusest käsi. Patrick samaaegselt meeletu peavaluga võideldes, proovides seda rüütellikult varjata. Pole ju kohvi kaks päeva isegi nuusutanud. Kes on kohvivõõrutusega kokku puutunud, teab mida see tähendab.  Lennujaamas pidime läbima hunniku kõikvõimalikke turvakontrolle. Isegi lennukist saadud banaanileiba polnud lubatud kaasa võtta. Hoidsime hinge kinni, et Patricku tanguteradest tehtud zonglöörimispallid alles jäetaks - Odini lemmikmänguasjad. Kuskil tunniga pääsesime välja, kahmasime enda kohvrid ja kiirustasime kogu tavaariga Timmi otsima. Melbournes tervitas meid karge Austraalia “talv”- reaalsuses siis kuskil 12-15-kraadi. Taevas hakkas end tumedatesse pilvedesse mattuma, nagu valmistuks peagi tärkavaks tormiks. Elevusest pakatav Tim ootas ületee parklas, suure 9-kohalise autoga. Milline rõõm, et ei pidanud transpordi leidmisega tegelema hakkama.

 

Ees seisis 45-minutiline autosõit läbi ummikutes Melbourne äärelinna. Tim kostitas meid kõikvõimalike küpsiste, puuviljade ja snäkkidega, tänu millele me ilmselt suutsime enda raskeid silmalauge lahti hoida. Isegi Austraallaste valel pool teed sõitmine tundus sellises konditsioonis normaalne. Meist mööda vilksatavad majad paiknesid üksteisele üha lähemal, kuniks peatusime meie uue ajutise kodu ees. 

.