Astusin laupäeval varavalges hommikuhämarusse, raamat käes ja tuju hea, ilmateatele tähelepanu pööramata. Ilmselt olin eilsest päikesepaistest nii lummatud, et vihmasadu mu aju enam ei tunnistanud. Matilda kohvikusse on kodust kuus kilomeetrit - ideaalne distants, et jõuaksin piisavalt raamatut lugeda. Sain ka igat küngast hindavalt analüüsida, kui kujutasin end sealt hommikuti üles väntamas. Loomulikult oli Melbourne ilmal omad plaanid. Jõudsin heal juhul 1.5 km kõndida, kui vihma hakkas nagu oavarrest kallama. Umbes tunni ajaga jõudsin mööda poriseid teid Matildasse, ukse taga paaniliselt juukseid raputades, et pisutki kasitud inimese muljet jatta.. palvetasin, et jalas lirtsuvad tossud enne proovipäeva lõppu tapvalt lehkama ei hakkaks. Kohvik ise - tohutult armas küpsetis täis bakery, mis kujutab endast põhimõtteliselt minu unistuste kohvikut. Nii palju uhkeid isuäratavaud koogikesi, pirukaid ja suuri saiapätse, mis oma võrratu aroomiga kogu linna täidavad. Kohvikut kaunistavad pisikesed lilled ja vaniljelõhnalised küünlad, mis heledale puidust mööblile paigutatud olid. Menüüs viimnegi lemmikhommikusöök - granola bowlid, toastid, pannkoogid, smuutikausid jpm. Laura, kellega olime sõnumite teel suhelnud, kepsles mind rõõmsalt tervitama. Kastanpruunid juuksed hobusesabas lehvimas ja korrektselt nööbitud kampsun seljas. Ta paistis nii rõõmsameelne inimene, et see õnnelikkus ümbritseb teda nagu aura ja puudutas kõiki, kes temaga kokku juhtusid. Meenutas mulle natuke Gretet. Viskasin enda läbivettinud üleriided ja peaaegu hukule määratud raamatu taharuumi, silme ees endiselt pisut hommikusest kaosest hägune. Laura saatis mu otse joones kohvimasina taha. Hiljem sain aru, miks ta eelistas mind pisut hiljem kutsuda - siin on ju hommikul kõige kiirem tramm. Oleks siis nende kohvid nagu eestis, poleks probleemi… aga siin tehakse 737383 erinevat kohvi, alustades kolmest erisuuruses cappuccinost, lattest ja flat whitest, lõpetades jookidega, mida nimetatakse “rose” ja “magic” cafe??? Kõige tipuks ei saanud ma baristade slängist ka mitte mõhkugi aru… Jumal tänatud, et mind juhendanud liivakarva juustega noormees oli tugeva närvikavaga. Lahkusin sealt veidi nukralt, kuna ei suutnud ise ka uskuda, mis neil peaks viga olema, kui mind tööle võtavad.
Matildasse saiakesi nautima jääda ei saanud, tormasin edasi Kamusse proovipäevale. Mont Albertist 1h kaugusele - East Malvenisse. Kamu Mariannet sain vähemalt hoiatada, et võin tahtmatult hiljaks jääda. Siinsele rongisüsteemile pole ma endiselt 100% pihta saanud, tundub, et osad kohalikud ka mitte. Rongijaamas seisev kõrvaklappidega tüdruk teatas äärmiselt enesekindlat, et number 3 perroonilt saab Malvenisse, ta ise läheb ka samas suunas. Miski ei tundunud loogiline, sisetunne lausa karjus “kontrolli üle!” …ja tadaaa, pidin hoopis perroonilt nr 5 minema :))). Õnneks jõudsin õigeaegselt kohale - ole sa tänatud sisetunne!
Kamus möödusid tunnid mõnusalt rahulikult, andes mulle aega iga samm läbi mõelda, end kogu süsteemiga kurssi viia. Vahelduseks mõnus päriselt aru saada, mida ma tegema pean. Samas, pikas plaanis ma ei otsi endale tööd, kus oleks rahulik… Mariannega on iseenesest lihtne, nõustus kohe soovitud palka maksma, saame seal suhteliselt palju vabadust ja häirivaid faktoreid eriti ei leia. Ainult asukoht ja tempo - kaks suurimat mõjutegurit. Proovisin enda vettinud riiete ja jalanõudega ettenähtud tunnid üle elada, kuniks Patrick saabus ja mu kuivade riietega päästis. Marianne hakkas kohe elevusest talle kohvisid serveerima, suured küsivad silmad ausat hinnangut ootamas. Täna asendas seal eksootilise välimusega, väga oskuslik barista. Patrick tundis kohe maitsest ära. Andsime kiidusõnad edasi, haarasime kaasa tellitud toidud ja tormasime minema - meid ootas hooaja viimane Austraalia jalgpalli mäng.
Mängule saime mitme erineva rongiga seigelda, kuniks jõudsime kaks tundi hiljem väiksesse külasse nimega Geelong. Jõudsime ideaalselt poolt tundi varem, tänavad olid selleks ajaks autodest umbes ja massiivsed rahvahordid liikusid Kardinia pargis oleva staadioni poole. Meie ekslesime pisut vanaema pitslina meenutavate majade vahel, lootuses mõni toidupood leida - Grete soovitas snäkid kaasa võtta, mängualas pakutakse ainult rämpstoitu ja õlut. Imetilluke, krigiseva ukse ja ära tuhmistunud klaasidega poes palju paremat valikut ei olnud. Hunnik erinevaid komme, küpsiseid, limonaade ja krõpse, kassa ees kopitasid kaks üksikut krimpsu tõmbunud õuna ja oma elu elama hakanud süsimust banaan. Haarasime paki komme, vett ja loomulikult Patricku suhkrujoogi ning suundusime staadionile (me ei varastanud neid). Hiiglaslik väljak, äkki umbes neli Saku Suurhalli, täis sini-valgekirjude riietega fänne, kõik energiast pakatavad ja valmis CATsidele kaasa elama. Catsid on Grete ja Timi lemmiktiim, kellele nad iga hooaeg pöidlad peos kaasa elavad. Tõenäoliselt ei jäta nad ühtegi mängu vaatamata, kas siis kohapeal kaasa elades või teleka vahendusel. Austraalia jalgpall ise meenutab pisut American footballi, selle suure vahega, et siinsed mehed ei kasuta kaitsmeid (seal on väga palju erinevusi veel tegelikult, millele ma pihta pole saanud). Kui suvel alguses on paljajalu käbidest pakataval murul veidi valus käia, siis mõne kuuga ei pane neid enam isegi tähele. Võimalik, et siin on sama loogiline seletus, miks nad jalaga näkku ja peaga vastu posti lennates teist nägugi ei tee. Reeglitest ma suurt midagi aru ei saanud, samal ajal Patrick oskas igale löögile ja kohtuniku vilele midagi loogilist põhjenduseks öelda… Tim olevat ju selgitanud. :)) Mina ei mäletanud räägitust midagi, võibolla peaks mul olema Y-kromosoom, et sellest jutust midagi aru saada.
Emotsioonid üleüldiselt olid ülevoolavad - muusika mängis, pausidel keerutas iga üks paar tantsusammu, nii palju kui toolivahe võimaldas, rahvas möirgas elavalt oma lemmiktiimile kaasa ja viimselgi inimesel tiiminimega riideesemed seljas. Isegi imikutele oli sall kaela või müts pähe suratud. Eriti elavaks muutus publik siis, kui CATsid võitsid! 🥰 Tänasime Timi, et ta mängule minekust loobus ja oma piletid meile loovutas - isegi T-särgid andis kaasa, mida külma tõttu küll lipuna kasutasime.
Kojusõit venis pikale, mitmed rongipeatused olid selleks ajaks suletud, ilma et me sellest teadlikud oleksime. Vaatamata hilisele kellaajale, tuli armas Grete meile Blackburni rongijaama vastu, et ei peaks läbi öiste tänavate koju kõmpima. Millal ta üldse magab ?? Paljud emad ilmselt suudavad samastuda nende unetute öödega. Külmast kangetena koju jõudes, viskasime kähku eilsest suplusest niisked ujumisriided selga ja kastsime end jääkülma basseini. Adrenaliin lausa tuiskas mu kehas ja kripeldas soontes. “Me ei saa päevagi vahele jätta, muidu me ei kasvata iseloomu” tögas Patrick ja vidutas teeseldud nördimusest silmi. Kes varem ei uskunud - siis ta on tõesti hulluks läinud.
Lõuna-Geelong:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar