Ma ei plaaninud täna üldse blogi kirjutada, aga nagu ikka elus, kõik ei lähe plaanipäraselt. Vahepeal on tunne, et Food Republicus töötamisest saaks oma ette raamatu kirjutada, kui kõik püsikate pajatatud lood ja päeva jooksul juhtunud seigad päriselt ka meelde jääksid.
Et kogu jutt nii roosiline ei tunduks, mõtlesin meeltesügavustest välja urgitseda tsipake tumedamaid pooli. Mitte midagi katastroofilis, aga see positiivne jutt võib teid varsti ära tüütada. Pean vist oma vanemaid tänama, et nad mulle säherduse aju meisterdasid, mis kõik negatiivsed sündmused mõne minutiga peast pühib? Igatahes, tegin selleks puhuks täna päev otsa hoolikalt märkmeid, et õhtul heatujuliselt lahkudes midagigi mäletaksin.
Pole vist eriline üllatus, et minu suurim proovikivi on keel. Enamus päevi suudan ilma suuremate apsakateta mööda saata, aga on ka päevi, kus neid tuleb omajagu ette. Mida rohkem melu ja kära, seda suuremad on šansid, et mõistan kedagi valesti või vahitakse hoopis mulle juhmi näoga otsa. Võtame näiteks tänase, kui hommikul tõotas tulla erakordselt vaikseloomuline tööpäev.
“Ma soovin, et tänane päev kulgekski sellist rahulikku radamööda…” jõudis Emily vaevu poetada, kui ukseesise ummistasid 35 viisakalt riietatud ärimeest. Ebatavalisel kombel haigutas saali tagumises otsas tühjus - John suunas nad rahulolevalt sinna, silme ees
dollarimärke nähes.
Tavapärasest kohvikust sai rahvarohke banketisaal, kus sätitud soengutega pintsaklipslased veini pokaali asemel kahe sõrmega kohvitassi hoidsid. Eeskujulike kodanikena, lähtusid nad koroona ajast sisse jäänud 2+2 reeglis, seistes väiksemates puntides, kahe meetriste vahedega, üle terve saali. :)) Ilmselgelt ei olnud nad kohviku ainsad külastajad, seega proovisime valmis toitude ja tühjade taldrikutega nende vahel manööverdada. Peale viiekümnendat korda samadele inimestele “Excuse me” ütlemist, tundsin end piisavalt ebamugavalt, et kogu ettevaatlikuse tuulde loopida ja otsetee asemel tervele kohvikule tiir peale teha. Värisevate käte peal hunnik taldrikuid ja üksteise otsa laotud klaasidest torn. Minu kohmakust arvestades, polnud see just mõistlik tegu. Eriti, kui viis minutit tagasi suutsin sirge maa peal mitte millegi otsa koperdada ja peaaegu kogu rahva ees kõhuli prantsatada…Aga teate mis, kõik nõud jõudsid ühes tükis nõudepesumasina juurde.
Saatuse tahtel, sattus vahetult enne lõuna trammi minu alasse 15ne liikmeline pensionäride laud. Täpselt laiali hajutatud härrasmeeste vahele. Ei saanud Johni ka süüdistada, tal lihtsalt polnud neid mujale paigutada. Kui neid entusiastikult teenindama tõttasin, sain aru, et tegemist on kuulmisvaegustega pensionäride kokkutulekuga. Mis seal ikka, mõtlesin peas ega näinud probleemi.
Mõnega neist käis kähku, ütles soovi - ma panin kirja - korras. Teistega jälle korrutasin ja korrutasin, aga nemad aru ei saa. Proovisin neljandat korda, ääri-veeri venitades, ise samal ajal menüüst näpuga sama toidu peale sihtides. Nemad vaatasid mind ikka sellise näoga, nagu räägiksid inglise keele asemel hiina keelt. Lõpuks lõin käega ja kirjutasin neile paberile ja saavutasime vastastiku mõistmise. Korras. Enne menüüdega minema jalutamist, käisin veel kõik soovid kõva häälega, igale külalisele otsa vaadates üle. Kõik noogutasid agaralt. Proovisin eksimist tol hetkel eriti vältida, kuna mu töökaaslane, Gracie, suutis just hunniku kohvisid valesti sisestada, korraldades sellega täieliku kaose ehk John polnud just parimas meeleolus.
Pastakaga paberil järge ajades, sisestasin hoolikalt tellimused süsteemi ja saatsin kööki. Rahulolevalt tormasin edasi, ise pingsalt jälgides, mis laud vajab nuge-kahvleid, kes uut veepudelit, kellelt ei ole tellimust võetud, milline laud tahtis mullivett jne. Järsku sattus mu pilk õuealasse, kus kaks meesterahvast juba pikemat aega istusid, näod üpris rahulolematud.. Ka valmis sätitud söögiriistad viitasid sellele, et tellimus on ammu võetud. PAGAN! …. Ja siis meenus, et ma ei sisestanud nende hommikusööke süsteemi. Kuidas nii juhtuda saab? Saab, sest peale iga laua juurest lahkumist, satun ma otsekui erinevatest takistustest kubisevasse arvutimängu. Kas mul seekord õnnestub ilma peatusteta ipadini jõuda?
Õuealast sisse astudes, istus paremat kätt asiaatide laud - ainult naised ehk mu pääsemisvõimalused olid praktiliselt olematud. Proovisin küll enda nägu menüüde taha peita, aga ennast kurdiks tembeldada ma veel ei oska. “Kas me saaksime palun kruusi kuuma vett?” hüüdist neist kõige minu poolsem, enne veel, kui jõudsin kahe jalaga tuppa astuda. “MINA KA!” hüüdis teine ruttu järele, samal ajal elevusest kätega vehkides. “Ma võtaks siis ka juba?”. Lõpuks karjusid neli asiaati läbisegi, vahepeal ümber otsustades, et kaks neist tahavad siiski kohvi. “Aga palun kuuma vett ka.” Mina vahin neid juhmi näoga, suutmata hoomata, mitu teed, kohvi ja kuuma vett siis lõpuks vaja läheb? Käisin kõik uuesti üle ja sain viimaks aru. Sisenevaid masse vaadates ärevus kasvas ja hakkasin end ruttu minekule seadma. "Oota!" kõik vaatavad üksteisele vandeseltslikult otsa ja kihistavad naerda. "Kas me tohime uurida kust su aktsent pärit on?" Mis seal ikka. Tegin neile kiirtutvustuse. Kui sellele järgnenud küsimuste tulvale vastamise lõpetasin, meenutasid nad soovitud kuumavett ja lasid mul minna (kurikuulsa kuumavee "unustavad" kõik mu töökaaslsed ära, mis tõttu on kogenumad külastajad juba eriti nõudlikud).
Lõunatramm käis, vähemalt viis uut lauda olid vahepeal täitunud. Tormasin kähku vee järele, toksisin nende kohvi/tee tellimuse sisse ja juba näen kuidas järgmine ärev klient ärimeeste tagant vehib. Temale lisaks luupainajaid tekitav kellahelin... Ja õueistuvate meeste tellimus oligi peast pühitud…
Varasemalt viisakas bankett, hakkas lõuna ajal rohkem rahvamassidest kubisevat Hiina turgu meenutama. Inimesed naersid kõvahäälselt üle kohviku, igal pool vedelesid pooleldi täis klaasid (ära korjata neid ei saanud, kuna äkki mõni seisev klient kasutab seda), siin-seal veekannud, kõik laudade taga istuvad kliendid vehkisid rahulolematult kätega, et neid seisvate ärimeese vahelt märgataks. Lõpuks hakkasid inimesed ise endale menüüsid ja veeklaase haarama, kukutades sellega nii mõnegi klaasi põrandale kildudeks ehk ajades kõik veel segasemaks.
Kui Emilyga veekraani juures kokku saime, raputas ta uskumatult pead ja küsis, kas ta võib minema minna, kuniks see olukord rahuneb? Just sel hetkel nägin, kuidas John turris näoga minu poole kõnnib, taldrik avokaado võikuga käes. Pensionäride laua tellimus. Tundsin, kuidas kõhus keerama hakkas. Kiikasin kähku suure laua poole – kõigil paistsid toidud ees olevad. Aga Johni nägu ütles ilmselgelt, et midagi on valesti. “Birgitti, nad tahtsid kahte toasti, mitte kolme. Sa pead alati tellimused üle küsima!” Ma ei tea, kas asi oli minu ehmunud näoilmes, aga alguses nii kurjalt kõlav hääl, leebus lause lõpuks sõbralikuks soovituseks. Õues istujate intsidendi tõttu, tundus mulle muidugi kõik palju katastroofilisemalt. Kuidas ma saan nii palju vigu teha ...
Kärarikas õhkkond avaldas ka külastajatele väikestviisi mõju. Kaks üleslöödud bravuurika näoga Jaapanlast, sattusid just tipphetkel lõunatama ja loomulikult juhatas John neid lauda nr 41 – kaose keskele. : )) Kes iganes viimati sealt nõud kaasa haaras, unustas laua lapiga üle käia, jättes sinna kaks väikest veerõngast. Burberry sallis ja Gucci logodega kaetud jakis naisterahvas krimpsutas ebameeldivusest nina ja lükkas tooli lauast pisut eemale. “Clean this up!”(Korista see ära) ütles ta, ise pead demonstratiivselt kõrvale keerates. Temaga kaasa olev mustas ülikonnas noormees lõi silmad maha ja pobises “yes, please” (jah palun). Emily juhtus kõike pealt kuulma ja soovitas mul lapi Gucci naise nina alla visata ja minema jalutada. Max (barista), kes meie kõrval enda veeklaasi täitis, kukkus mürinal naerma.
Kui jutt Emilyle läks, siis tema puhul on tegu nagu haldjast ristiemaga Tuhkatriinu muinasjutus, kes kogu aeg mind headuse ja südantsoojendavate sõnadega üle valab. Eriti perfektse tiimi moodustavad nad koos Maxiga. Igal vabal hetkel tiirutavad nad positiivsusest pakatades mu ümber, kutsudes mind tšempioniks, kangelaseks või mõne muu julgustava hüüdnimega. “Vähemalt kord tunnis, pead sa endale korrutama, kui imeline, ilus, osav ja andekas sa oled.” Vaatas Emily mulle sekundiks tõsiselt silma. Max noogutas kõrval liiga entusiastlikult pead: “EXACTLY!” ja näitas kätt minu poole sirutades pöialt. Hetk hiljem uirgas ta kõlaritest tulevat “Hey Ya” laulu kaasa, mille peale nad koos Emilyga paar tantsu sammu kitsukeses vahes kepsutasid. Kes on Step Up 2 näinud, siis nad on täpselt nagu Moose ja Camille. :D Vaatasin neid ja olin tänulik, et mind nii vahvate töökaaslastega on õnnistatud.
Johnil jäi vist ka avokaado juhtum kripeldama. Tuli hiljem mureliku pilguga kinnitama, et kõigil lähevad aeg ajalt tellimused valesti ja see on täiesti OKEI. Võibolla sellepärast, et selle laudkonna kohvi tellimustega algas ka igavene kamm ja need sisestas John isiklikult. Ilus püänt sellele loole. :D Ühesõnaga, veidi negatiivsemaid hetki tuleb ka späeva jooksul ette, aga kogu töö toredus korvab selle segapuntra kordades üle.
Siia lõppu üks südantliigutav armastuslugu:
Juba pikemat aega rääkis üks püsikast vanahärra, et tema sõbrannal on tugevad sidemed Eestiga. Täitsin parajasti veekannusid, kui Emily minu juurde jooksis ja mainis, et keegi proua tahab minuga rääkida. Istus meie püsikast härraga laua taga, heledad juuksed hoolikalt lokki keeratud, uhked pärlid kaelas ja valge lendlev kleit seljas. “Temast ma sulle rääkisingi!” rõõmustas härra. Proua naeratas tagasihoidlikult, tegime kiire tutvumisringi ja hakkas rääkima:
“Ma räägin sulle kähku oma loo. Mitu-mitukümmend aastat tagasi, läksin ma ühel suvel Brisbane puuvilja farmi tööle. Olin noor, elurõõmus ja janunesid kõikvõimalike seikluste järele. Kasvasin tillukeses külas, kus kõik tundsin kõiki ja iga päev näis justku samasugune. Mis tõttu valisin ka säärase raske töö, nagu on farmis.
Ma mäletan seda päeva - päike sillerdas taevas ja õues oli üle 40-kraadi, kui põllule saabus pikk heledapäine piltilus noormees. Nad kutsusid teda Joonaseks. Ma ei suutnud enam pilku temalt pöörata ja varsti kuulsin, et ta on pärit Eestist. Ma polnud sellisest riigist kuulnudki!
Julgusest mul noorena puudu ei jäänud, seega astusin noormehele kohe ligi ja alustasin juttu. Nende Brisbane põldude vahel apelsine ja õunu korjates, armusime me üksteisesse kõrvuni ära. Lõpuks veetsime mõned aastat mööda Austraaliat ringi tiirutades, erinevates farmides ja kohvikutes töötades. See oli minu elu üks ilusamaid aegu. Me ei veetnud päevagi üksteisest lahus…kuniks ootamatult kaotas tema viisa kehtivuse ja ta pidi Eestisse tagasi pöörduma. Ta oli minu esimene armastus … “ Proua jäi mõtlikult laual olevat veeklaasi silmitsema, pühkides kähku silmanurka tekkinud pisara. Rüüpas sõõmu vett ja kehitas õlgu. “See on elu! Mis seal ikka!”
Nad küll saatis tihedalt üksteisele postiga kirju, pidades vastu päris mitu head aastat. Aga mitte igavesti. Nüüdseks on neil mõlemal mitu last, lapselast ja isegi lapselapselast. Proual on Austraallasest abikaasa ja Joonas abiellus väidetavalt eestlannaga. Kirju pidid nad siiani üksteisele saatma ja enne, kui ma laua juurest ära läksin, luges proua mulle kõva ja selge häälega ette: “ÜKS, KAKS, KOLM, NELI, VIIS.” Kuidas ta mäletas?! Lihtsalt mainin, et see naine oli 91- aastane…Uskumatu, kas pole. :D “Elu ei tohi liiga tõsiselt võtta.” ütles ta oma pikaealisuse ja elujõu saladuseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar