Astridi töötoad

Terve pühapäevase tööpäeva pakatasin elevusest - pidime peale tööd Patricku hiinlastest töökaaslastega õhtusöögile minema. Pealegi, oli üle pika aja esimene vihmavaba ilm ehk sain rahulolevalt lugedes kodu poole jalutada - hetkel on käsil Danny Meyeri biograafia (mees, kes on asutanud kaks Michelini restorani). Raamat haaras mu nii endasse, et ei  pööranud ülekäigurajal peatuvale valgele nissanile suur tähelepanu - eeldasin, et plaanib mind üle tee lasta. Võpatasin, kui autoaken alla laskus ja prillidega vanahärra mind hõikega tervitas. Esimese hooga olin veendunud, et saan oma tähelepanematuse eest sõimata. Aga autos istus hoopis laia naeratuse ja ümmarguste pisikeste prillidega Stuart, kes tuleb välja, käib väga tihti Food Republicus! Suutsin ta ära petta, et mäletan kes ta selline on. Jõudis selle vähese aja jooksul mulle korraliku taustauuringu teha ja peale kolmandat vihast piibutajat, pidi ta vastumeelselt edasi sõitma ja lubas enda abikaasaga kohvikusse tulla. 

 

Restorani minek jäi ära, Patrick haakis endale tundmatu haiguse külge ja magas hambad laiali kodus voodis. Olin ise ka päris väsinud, seega tohutut pettumust see ei valmistanud, võibolla ainult pisut. Pealegi, nüüd saime Grete ja Timiga koos õhtustada, mis mu südame alati rõõmu ja positiivsusega täidab. 

Üleloomulike võimetega Grete oli päeval jõudnud suure hunniku kartulisalatit valmistada (kust ta selle aja leidis? Ma ei kujuta ette), kõik köögiviljad perfektseteks pisikesteks kuubikuteks hakitud. Sõime, kuni saime toidukooma. Kihelesin rõõmust, kuna meeliülendavad maitsed viisid mind hetkeks koju, meenutades armsaks saanud kreemiseid kodukootud salateid, mida supilusikaga sisse kühveldasime. 

 

Õhtu möödus peamiselt Astridi seltsis. Vahetult enne magama minemist, istutas ta mu köögipuki otsa ja avas oma kurikuulsa maniküürisalongi. Keeras uue sädeleva roosa laki lahti ja värvis hoolikalt kõik küüned ühtlaselt üle. Jumal tänatud, et John ja Jason nii boheemlased töötajate välimuse koha pealt on, kuna küünelakieemaldajat meil kodus ei olnud. 

Maniküür arenes sujuvalt üle kunstitunniks. Astrid maalis hoolikalt sädelevas kleidis iseenda ja rohelise pontsaka hundi, ise rahulolevalt noogutades. Kulm mõtlikult kortsus, vehkis ta protsessi kiirendamiseks oma pisikese käega tuult teha. 

Ühtäkki kergitas ta suured sinised silmad minu poole: “TÄNA ON ISSI SÜNNIPÄEV!”. Surusin alla peale tikkuva naeruturtsatuse. See, et issil alles kuu aega tagasi sünnipäev oli, polnud oluline – nüüd oli tal TEINE  sünnipäev. Astrid hoidis peast kinni, tema hääletoon andis mõista, et see peaks igale täiskasvanutele iseenesestmõistetav olema. Kehitasin õlgu ja järgnesin talle sahvrisse, kus ta juba hoolikalt üllatuskoogi materjali välja valis. Leidsime digestive, vanilliessentsi ja vegan jogurti, mis Astrid asjalikult laua juurde viis. 

Nelja küpsist hindavalt piieldes, jõudis Astrid järeldusele, et korraliku koogi tegemiseks sellest ei piisa, kuid projekti katki jätmisest keeldus ta katekooriliselt. Uskumatu, kui kiiresti võib nii pisikese inimese mõistus töötada. Sekund hiljem tõttas ta endast kolm korda suurema kapi kallale, kaevas sealt välja plastkausi ja käis välja lahenduse – küpsised tuleb pisikesteks tükkideks purustada! Tema loovus ja taiplikus võttis mind sõnatuks - suutsin vaid juhmilt noogutada. Astrid juba tükeldas asjalikult pisikesi tükikesi. 

Tim lebas samal ajal elutoa diivanil ja vaatas rahulolevalt meeste kriketit, haistmata, mis teda varsti ees ootab. Kuniks Astrid küpsistega ametis oli, hakkasin nõudepesumasinat tühjendama, et end pisutki kasulikuna tunda. Kui teetasse läksin oma kohale panema, nägin, kuidas Astrid lahke käega vanilliessentsi küpsistele peale kallab. Hüppasin koos tassidega tema poole - imekombel pääsesime kilduteda- ja sain õnneks enne jaole, kui 70ml pudel tühjaks sai. Vaatasime koos mustas vedelikus ujuvaid küpsisetükke, Astridil silmad särasid - milline uhke kook! Haaras jogurti ja segas pisut valget värvi hulka. Kuna kook jäi vedel, otsustasime selle ilusas klaasis serveerida. Astrid ladus ühe kihi küpsisesegu, sinna peale pisut jogurtit ja siis jälle küpsiseid. Koogi nimetas ta “Go Catsiks” ehk Timi lemmiktiimi nimejärgi. 

Asetasime just viimast kihti klaasi, kui Grete ülevalt kööki saabus, silmis ilmselge segadus. Peale kiiret tutvustust, aitas ta meil uhke säraküünla otsida ja läksime kolmekesi lauldes, särav tikk keset kooki, Timi juurde. Mul pole ammu nii naljakas olnud. Itsitasime Gretega ta kõrval ja vaatasime Timi seda essentsi uputatud meistriteost söömas. Lahkelt jagas Astridile ka ühe ampsu, kes maitse heaks kiitis, kuid rohkem ei tahtnud issi kingitust ära süüa. :D Selline tore õhtupoolik, meie saime Gretega uhked roosad küüned ja Tim lahkekäega valmistatud tassikoogi.  

Grete nädal

Milline tegus nädal! Koos lakkamatult taevast niriseva veega, rühkisin alates Balilt saabumise päevast  iga hommik tööle, nägu naerul ja hinges rahulolu. Pilved olid küll tihedad ja läbipaistmatud, kuid meie pensionäridest/ keskealistest püsikaid see ei heidutanud. Ikka vedasid nad ennast kohvikusse, võtsid aja, et sõpradega maha istuda ja siis edukalt järjekordset tööpäeva alustada. See ehk selgitab miks blogi nii unarusse on jäänud - päevad olid pikad, varajasest hommikust kuni lõpetamiseni, imedes minust välja viimsegi loovuse puhangu (minu kreatiivsete tegevuste aeg on ainult varahommikul). Peale üheksandat päeva tööl, läksin sinna endiselt suure entusiasmiga - pole vist paremat fakti tõestamaks, kui imelises keskkonnas ma töötan. 

Esimesel päeval peale reisi kõhus ärevusest keeras. Ära oldud aeg tundus piisavalt pikk, et kohvikus väiksemad või suuremad muutsued toimuksid, pannes mind tundma, nagu läheksin võhivõõrasse keskkonda tööle. Ärevus aga haihtus kohe,  kui naerusuine John mulle uksele vastu jooksis ja soojade tervitustega üle valas. Pole midagi imestada, ära oldud nädala jooksul otsustasid kolm teenindajat lahkumisavaldused anda. Chelsea, kelle tumedad lokid allumatult igas suunas turritasid, nentis, et  kaks neist ei suutnud tööstressi taluda. Sellises kohvikus, kus kõik üksteise kukil elavad, on diplomaatia elulise tähtsusega. Kolmanda lahkuja, Gabby,  minekust teadsime juba ammu - tema otsustas noorust ära kasutada ja Euroopasse seiklusi taga ajama minna. Jõudsin talle isegi lühikese soovituste nimekirja kirjutada. 

Seisin Food Republicu tumedate seinte ja hubase valgusega saalis, täitsin veekanne ja jälgisin armsaks saanud tuttavaid nägusid, kes positiivsusest pakatades sõpradega kohvitassi taga istusid. Karmide näojoontega röövlinnu moodi mees, kes alati meid kõiki saali nurgast põrnitseb, saatis mulle isegi midagi naeratuse laadset ja tervitas tagasi saabumise puhul. Ise jõi endiselt, vankumatult, Magicut ja toksis midagi asjalikult arvutisse. 

  Kõige rõõmsamaks tegi mind Jilli ja Gregi nägemine! Punasesse jopesse mähitud Jilli hõredad lokikesed olid endiselt uhkelt rulli keeratud ja Greg, pikk, hõreda valge habemega väärikas vanamees, naeratas ja paterdas enda puustkepi najal lauani, Jill käevangus. Eranditult iga hommik loevad nad läbi kõik selle päeva ajalehed, mille kõrvale joovad ühe kakaoga üle puistatud cappuccino ja klaasis serveeritud latte. Nemad on nende väheste hulgas, kelle nimed olen suutnud meelde jätta. Teised vaatavad mind vaikselt nagu pidalitõbist.

Minu kahvatuvalge naha uus jume reetis kõigile, et ära oldud nädalal ma Melbourneis kindlasti ei viibinud. Sõna “Bali” tekitas tohutut elevust - kes käis ise hiljuti seal, kes tahtis soovitusi või kes oli niisama õhevil mu muljete kuulmisest. Tee-mees, keda pooled Food Republicus väldivad, polnud vist kümme päeva rääkida saanud. Vatras nii kaua, et ma hakkasin juba enda töökoha pärast muretsema. Vaagisin igat tema sõna ja kui ma õigesti aru sain(tal on metsikult tugev austraalia aktsent), osales ta Melbourne mäkkejooksus, mis pidavat varsti uuesti toimuma. Ootusärevusest pakatades lubas ta mulle teada anda, kui järgmine kuupäev paika saab.  

Pühapäev läks ajalukku erilise sündmusega - Tim, kelle söögitegemise oskused (väidetavalt!) on piirdunud võileiva ja pelmeenide tegemisega, kokkas meile õhtusöögi! Palusin seda naljatades enda sünnipäevakingiks. Röstsaia serveerida lubanud Tim, võttis projekti oodatust palju tõsisemalt kätte ja valmistas meile hunniku imemaitsvaid burgereid! 

Kui vahetult enne söömist kööki astusin, askeldas Tim pliidi taga, kulm kortsus ja põrnitses nördinult pannid särisevat kana. Tema sõnul on veganile, lihasööjale ja taimetoitlastele korraga sama toidu valmistamine täielik košmaar. Vaatasime Gretega muiates üksteisele vandeseltslikult otsa - nüüd ta teab, milline ohverdus on iga õhtusöögi lauale saamine. (Tegelikult on tore haha! :D) Burgeritega sai Tim suurepäraselt hakkama. Kuhjasime hummuse, avokaado ja erinevate köögiviljadega kuklid üle, nii et pool sisu välja kukkus ja mõmisesime suurest naudingust. Nägin Timi silmis õudu, kui nentisin, et sellist toitu võiks iga õhtu süüa. 

Käesoleva nädala nimetasime “Grete sünnipäeva nädalaks” ehk kirjutasime välja kõik tema lemmikumad rahvusköögid, googeldasime välja põnevamad road ja proovisime Gretet köögist võimalikult palju eemale hoida. Aastas võiks olla üks nädal, kus ta saab natukenegi hinge tõmmata. Tema ennastohverdavat loomust arvestades, nõudis see temalt suurt pingutust, aga võime peaaegu katse õnnestunuks lugeda. 

Idee tuli alles esmaspäeval õhtusööki süües ehk peame ühe päeva hiljem tasa tegema. Teisipäevast sai Itaalia päev (Pasta Aglio e Olio - minu uus lemmikpasta), kolmapäevast mehhiko (loaded nachos), neljapäevast pisut kesine iisrael (falafel + hummus wrapi vahele). Grete tutvustas meile ka baba ganoushi ehk baklažaani dippi - asetas hoolikalt suured pommud gaasipliidile grillima, millest tuleva “kärsahaisu peale” Tim nina krimpsutas. Lisaks baklažaanile viskas Grete möginasse korraliku portsu küüslauku, et kõik bakterid organismist jalga laseksid. 

Reedel, kõige tähtsamal päeval, hiilisime enne päikesetõusu Grete tuppa ja ajasime ta uhke laulu, tordi ja kohvi saatel ülesse. Tim tõusis koos Astridiga erakordselt vara, et enne Odini ärkamist kohvitasside ja kaunistatud tordiga üles jõuda. Odin, kelle toas Grete magas, plaksatas silmad ehmatusest lahti ega saanud ööd ega mütsi aru, mis toimub. 

  Peale tegusat päeva, tellisime Grete soovil hunniku India toitu. Laud oli põnevatest roogadest lookas - soojadest ja külmadest, vürtsikatest ja mahedatest, kollastest ja punastest. Puhtalt India köögile omaste vürtside aroomi tundes, hakkasid minu maitsemeeled elavnema ja kinnitasid plaani ühel päeval seda riiki külastada. Kraapisime õhukese küüslaugu naaniga taldrikust viimsegi kastmejäägi ja lobisesime veel pikalt kõikvõimalikel teemadel.

PS! Proovin ennast kokkuvõtta ja postitused kiiremini, kui viie päevaga valmis saada.

Pasta Aglio e Oligo

Astridi uued lemmikloomad

Mexican night

Israel night 

Indian night 

Bye Bali

 

Kuidas see küll juhtus, et viimane Bali postitus jäi avaldamata.. Siin ta on, väikese hilinemisega: 

Viimane hommik Balil. Teritasin kôrvu ja tuvastasin, et vihma ei saja! Kui tore, saan viimase jooksu armsaks saanud saarel teha, pealegi sellisel kellaajal pole veel liiklus ka nii hull. Jooksin randa, imetledes osavaid laineharjal sõitvaid surfareid ja eemal paistvat udusse mattunud vulkaanitippu. Tundsin väikest kurbuse torget, et reis juba läbi sai. 

Hotelli hommikusöök oli nigel, aga mis siin 3€ eest muud oodata oli. Proovisime võimalikult palju arbuusi pugida ja õõvastusega imetlesin Patrickut, kes erkpunastvärvi moosi röstsaiale määris. Rahulolevalt pugides, nentis ta fakti, et paistsime hotellis ainsad valgenahalised olevat. Kõik meid ümbritsevad lauad täitusid kas indialaste või kohalike balilastega, kes meid ainiti silmanurgast põrnitsesid. Kui me Patrickuga viimase arbuusitüki pärast võitlesime, astus sisse pikk blondi peaga naisterahvas, kes meile naeratades noogutas. Ta paistis meid nähes kergendust tundvat.  

Tund enne takso tellimist proovisime meeleheitlikult eile läbivettinud riideid ja tosse kuivatada. Fööni seal ei olnud ja rôdul asjade hoidmine rangelt keelatud. Patrick, kelle geniaalsusel pole piire, riputas enda tossud vannitoa ventilatsiooni augu kohale, kindlameelselt uskudes, et niiskus tõmmatakse välja. Naersin ta välja, kuid natuke hiljem olid temal ainsana kuivad jalanõud?! :)) 

  Kuhu iganes me poleks vaadanud, leidus kuskil mõni sokk või niiske t-särk rippumas. Olge kõik tänulikud, et ei pidanud seal sel hetkel viibima - tundus, nagu oleks kakskümmend märga koera toas lebamas. Kui asjad liikumatult seisid, võis seda isegi taluda, aga kui Patrick enne pakkima asumist valju hõikega mul nina kinni palus panna, oleks mõni nõrganärviline kindlasti pildi tasku visanud. Itsitades surusime kotid kinni, lootuses et lennujaamas keegi neid avama ei hakka. 

Tegelikult olime selle haisu eest isegi tänulikud - nii muutus mõte reisi lõppemisest isegi talutavaks. Saame taas hügieenilisse ja turvalisse Austraalia kodusse, kindla sissetuleku ja stabiilsuse juurde. 

Lennujaamas sujus kõik nagu valatult. Lennuk väljus õigeaegselt, ja ruleerimisraja kiirust kogudes jätsime sooja Baliga hüvasti. Lennukinina tõusis üles, rattad kerkisid pinnalt ja tundsin uut moodi elevust Austraaliasse naaseda. Mootorid kandsid meid võimsa sööstuga taevasse. 

Lend möödus hämmastava kiirusega. Olin enda “Ainult koos tütrega” raamatu Balil pausile pannud (kodust eemal tundus liiga hirmus lugemine olevat), seega sukeldusin terveks teeks raamatu sügavustesse, kaotades täielikult ajataju. Patrick nautis mitmeid kordi läbi vaadatud Star Warsi osasid. 

Mööda tuttavat raudteejaamast koju viivat teed kõndides, vatrasime elavalt reisil kogetud meeldejäävamatest ja naljakamatest hetkedest. Kell oli küll üle südaöö, kuid unest polnud märkigi. Kõht ja meeled täitusid elevuse liblikatega - eriti, kui mõtlesin kodus ootavast hummuse saiast. Kui väga ma seda igatsesin! 

Järgmisel päeval tõttasin puhanuna Food Republicusse, kus kõikide püsikate ja töökaaslaste nägemine meeliülendavaid emotsioone tekitas. Eriti Barbara. Nüüdseks paistavad kõik juba teadvat, kust ma pärit olen, seega “mu vapustava aktsendi” vestlused on asendunud reisimise, raamatute ja muu põnevaga. 

Õhtul tõttasin tavapärasest kiiremini koju - nii ootasin Grete, Timi ja laste nägemist! Mind klaasuksest märganud Luna tormas juba enne sisse astumist klähvides minu poole, tema kannul armas pisike Odin. Toast vastu pahvatav röstitud sibula lõhn äratas mu maitsemeeled ja pani elevusest käsi plaksutama. 

Jooksin Grete, kes parajasti Astridiga pesu kuivama riputas, peaaegu pikali. Ei tea kust ta selle aja võtab, aga õhtusöögiks ootas meid külluslik rootsi laud värvikirevate röstitud köögiviljade,  vitamiinidest pakatava värske salati ja ROHKE hummusega. Lapsed, kes õhtusöögi varem sõid, juba magasid, andes meile võimaluse segamatult mitu tundi muljetada ja naerda. Olime tõesti nii õnnelikud. :)

Sweet 26

Tundub, et Bali torm sai meid poole öö pealt Katust kätte. Vihm trummeldas ja peksis vastu plekkkatust ja aknaklaase. Tahtsin jooksma minna, aga sama hästi oleksin vôinud telefoniga dušši all seista. Lubatud jôusaalis oli küll jooksulint, aga see tilluke miniatuurne masin, mis pisikese elektrigeneraatoriga ühendatud oli, klõpsas peale esimest kümmet sekundit välja. Ohkasin ja läksin ôue, mingismõttes kõlas seal jooksmine kordades paremini, kui umbses toas lindi peal tammumine.  Mässisin telefoni ainsasse kilekotti, mille vannitoast leidsin, ja toppisin endale põue. Katuse alt välja astudes olin sekundiga pealaest jalatallani läbi ligunenud. Vihmast tekkinud vesi ulatus üle jalalaba ja lainetas nagu meri. Nii äge oli!  

  Hakkasin eesootavat päeva peas kujundama ja jõudsin vaevu vihmavaba päeva soovida, kui sekundi pealt kraanid kinni keerati?! Suurest rõõmust shokeeritud, suutsin kõnniteel "ei millegi" otsa koperdada ja libisesin nagu märg kalts mööda kõnniteed edasi. :)) Olin nii paksu sopaga kaetud, et peletasin isegi kohalikud kaubamehed endast eemale. Milline kingitus. Et hotellitöötajad infarkti ei saaks, tegin kiire turgutava kümbluse porilombis. Tundus, et aitas. 

Hotellitoas tervitas Patrick mind sünnipäevalauluga, mis naerma ajavalt viisist mööda kõlas, aga oli ilmselt kõige armsam viisijupp, mida minu kõrvad kuulnud on. Ta ise paistis ka rahul olevat -  uuris, kas mulle on kunagi nii ilusti lauldud. :D 

Sünnipäeva puhul sain meie päeva enda meelistegevustega täis toppida. Pole vist üllatus, et esikohal olid kõikvõimalikud kohvikud ja restoranid. Peale korralikku uurimistööd eile õhtul, leidsin meile vapustava brunchi koha - Crumb and Coaster. Asus hotellile lähedal, kaks kilomeetrid ranna poole - ukse eest torkas esimese asjana silma suur puidust tahvel, kirjaga “SPECIALTY COFFEE” (erikohv). 

Tihedalt laudu täis puugitud majake, oli vaatamata oma mahutavusele rahvast pungil. Ainsa koha leidsime õues terrassil, kuhu tõenäoliselt meie joogi ja toidu hunnik poleks ära mahtunud. Taibukas teenindaja juhatas meid peale tellimuse esitamist tuppa, heledate kardinatega eealdatud alasse, pisut suurema laua taha. Talle pakkus meie üüratu joogitellimus sama palju nalja, kui teistele kohalikele. 

Koht oli lääneliku stiiliga maitsekalt sisustatud ja korraks tundus, nagu oleksime tagasi Euroopas. Croissantidest pungil saialett rippus klaaskuubikuna silmade kõrgusel, kaunilt särava valgusribaga ääristatud. Laudadel olid läbipaistvas pudelis tillukesed pruuni varre ja valge õiega kuivatatud lilled. 

Suure trammi tõttu unustati pool meie tellimusest ära. Ootasime enda viite jooki ja nelja sööki pea tund aega, aga ega meil kiiret ei olnudki. Saingi rahulikult nende saialetti ja kapi peal olevaid lilli pildistada. Toit oli super, ainult Bali kohta ebanormaalselt kallis, isegi google hoiatas meid selle eest. Koha omanik elab ilmselt väga hästi ära. 

Minu suureks rõõmuks paistiski pool päeva päike! Seiklesime mööda tänavaid, kammides läbi kõik populaarsemad kohad Kutas. Indialaste tänaval, kus eile õhtustasime, oli keset kõnniteed paigaldatud reklaamtahvel, peal akvaariumi sees olevad jalad, ümbritsetud pisikeste kaladega. Tundsime protseduuri kohe ära ja Patrick sattus elevusse. Viis minutit hiljem istusime jalad klaaskastis, kakskümend minutit salongi aknast välja vahtides, kuniks kalakesed meie jalad vanast nahast puhtaks tegid. Kohutavalt kõdi oli. Kui Patrick ka oma jalad akvaariumisse pani, tormasid nad nagu näljahädalised tema varvaste ja kandade ümber. Minu ümber tiirutas mõni üksik, veidi armetuma välimusega kribu. Proovin ennast veenda, et asi oli minu puhastes jalgades, mitte milleski muus…

Maroonpunasest salongi uksest välja astudes, õhkasid meie jalad värskusest ja puhtusest. Kadestasin isegi sekundiks Patricku lahmakaid tosse, millest mul tavaliselt taolises kuumuses puhtalt vaatamisest paha hakkas.  

Ilm oli vahepeal pilve tõmmanud, seega kiirustasime rannaäärsesse ostukeskusesse, mis oma olemuselt Ameerika outlette meenutas. Ringja kujuga poodiderodu, kuhu enamikku sai sisse õuest. Koht, kus olevat Kuta ainus Pandora pood. 

Hindu nähes pidin pikali kukkuma ja kaalusin murdosa sekundis kogunisti minema kõndimist. Isegi EESTIS ei ole pooltki nii kallis!? Ja me viibisime Balil…Patricku oskusliku veenmise tulemusena, pigistasin silma kinni ja lasin tal endale kingituse teha. Tänutundega imetlen pisikest elevandikujulist amuletti, kes meile igavesti Balit meenutama jääb. 

Sünnipäeva puhul lubas Patrick nõustuda kõigega, mis ma välja pakun, seega võtsime suunaks palju häid reviewsid saanud Bali Bowli. Kõht oli nii täis, et oleksime kohe oksele hakanud, aga kindlameelselt uskusime, et suudame selle viimase kübeme veel alla pressida. Siiski viimane täispäev Balil! Patrick tellis vaid KAKS jooki - võite aimata, kui täis ta kõht sinna jõudes olla võis. Ahvatleva smuuti bowli võtsime jagamiseks. Kahjuks. Viimast ampsude saamiseks puksisime võidu lusikaga, kumb rohkem sisse kahmata suudab. Bowl oli vapustav!  Patrick kiitis isegi draakonivilja, mis esimest korda ei maitsenud tema jaoks “nagu pettumus”. Tekstuurilt oli smuuti justkui jäiselt jahutav itaalia gelato, kergelt hapuka noodiga. Kaunistuseks laotud mango, papaya, banaani ja draakonivilja viiludega ei koonerdatud, vaid katsid tihedate perfektsete viljaridadega kogu kausi. 

Kulutasime oma telefonid poole päevaga täiesti tühjaks - google maps paneb mind meie telefonide võimekuses kahtlema. Patricku rõõmuks läksime korraks hotelli, et enne õhtut akud täis laadida (mul oli ju vaja igat hetke fotojäädvustada …). Katkematu sadu ei olnud vaibunud, seega kepslesime käsikäes üle lompide. Järjekordse järvesuuruse lombi ees peatas Patrick mu kinni, hoidis Erki Veiko meistriteosest kinni ja pakkus, et võib mantli mu jalge alla laotada. “Me ei taha ju, et sinu hinnalised varbad märjaks saaksid.” Olin juba poole sõnaga hakanud ohhetama, milline džentelmen ta on, aga enne jõudis ta mind peatadades lisada -  “sinu mantli”. Ta naeratas, nagu oleks öelnud midagi erakordselt toredat. Põrnitsesin teda teeseldud ärritusega. Loomulikult tegi ta nalja, minu mantli sopavette viskamist ei kaaluks ta isegi unes mitte. Millise humoristiga ma ikka koos olen… :D Loomulikult ei lasknud ma tal seda teha, kandsin siiski plätusid. 

Õhtusöögiks olin välja googeldanud restorani nimega Ghinta Warung, kus pidavat parim kohalik toit olema (Katus). Google maps suunas meid läbi süngete slummi meenutavate tänavate, läbi pehkivate hurtsikute. Majad olid ilma usteta, poriste lamekatustega tsement kuubid. Kel korralikku maja ei olnud, kükitasid enda neljast bambusetoikast ja plekk-katusest tehtud peavarju all, meid vaikides piieldes. Kôikjal tänavatel kuivas pesu, seda rippus puuokste, teivaste kui ka haprate aknavôrede küljes. Pisikesed ja suured räsitud krantsid tiirlesid sihitult ringi, nende vahel paljajalu lippavad tolmused lapsed. Kôik proovisid meid salamahti uudistada - ilmselt ei satu  turiste sinna just kuigi tihti. Ühe otsa elamusena oli see kihvt, aga tagasi lubasime mööda rannaäärt ja põhi tänavat minna. 

Retsoran asus täpselt pisikeses kõrvaltänavas, ranna lähedal, kurvi peal. Rohked rohelised taimed ja hubase kuldkollase valgusega terrass pani mind ootuselevusest kihama. Nagu kingitus, vabanes kõige õdusamas nurgas kahene laud! Jooksin sinna, nii et menüüd uuriv hiinlane peaaegu ümber kukkus. Tundsin ilma vaatamata, kuidas ta põrnitsev pilk mu selga puuris - saatsin talle mõttes vabandused.  :/

Eelroaks tellisime brioche, mis muidugi ühestki otsast kohalik ei ole. Juu peavad nad turistide meelitamiseks ka muid toite menüüs hoidma. Pearoa valiku osas lähtus Patrick Aleci soovitustest ja valis tema lemmiku -  Nasi Gorengi. Roog koosneb köögiviljadega praetud riisist ja munast. Riis on segatud pisut magusama kastmega, andes toidule mahlasust. 

Et valikud erineksid, läksin klassikalise kanakarri teed. Jookidega jätkasime traditsiooni - peale viiendat läks mul lugemine sassi. Teenindaja sekundiks krimpsus nägu ja ükshaaval, pikemate pausidega, toodud jookide vahel, võib nentida teatavat seost. Viimasel päeval alles taipasime, et nad teevad Balil kõik joogid nullist ja mahlade jaoks on neil ÜKS blender. Kujutage siis ette, kui tuleb heledapäine Patrick ja tellib neli erinevat värsket mahla ja kaks jääteed… :) 

Nii tore õhtu oli! Saime reisi meeldejäävamaid hetki meenutada, uusi ja uusi maitseelamusi kogeda ja aeg ajalt vetsu otsivate turistide üle itsitada. Kujutage ette, viimasesse sai läbi köögi?! Üks pikka kasvu välismaalane tiirutas juba kolmandat korda meist mööda, silmis ilmselge segadus. Otsustasime teda aidata, näpuga meist vasakule jääva köögi poole viibates. “In the kitchen? (köögis)” tema hääletoon seadis kahtluse alla meie terve mõistuse. Meie naerupurse ei aidanud ka palju kaasa, kuid läbi köögi kõmpides ta lõpetas.

Pildid tulid vales järjekorras, alustades õhtust.

Ghinta Warung:

Patrick oma tosse kuivatamas

Beach Bowli täiuslik smuutikauss

Kuta surfarite rand

Crumb and Coasters: