Nii reede kui ka laupäeva hommikul tõotas tulla vihmane ilm – teame, see jahmatas meidki.. Panin juba ennetavalt kummikud jalga, peas vandeseltslikult naerdes, et selle prillitatud taevataadi üle kavaldasin. Loomulikul, ei tulnud ükski päev tilkagi. :)) Laupäeva hommikul leidsin viimaks aega jooksma minna - udu oli niivõrd tihe, rippudes õhus nagu valge suits, ainsateks helideks papagoide ja teiste tundmatude tiivuliste kiledad kriisked. Tundsin end nagu Stranger Thingsi sarja tegelane, jäine hämu mu kaelale ja näole kleepumas, ainult valged hõljuvad vatitupsud olid puudu.
Nädalavahetuse sisustame töötades – üritame ennast Austraalia kultuuri ja rutiini sisse süüa. Ärge muretsege, koormus on väike ja kõik on kontrolli all! Varem liikuma hakanud Patrick jõudis mind hoiatada, et rongiliinid on maas ja neid asendavad bussid. Käisin igas peatuvas bussis juhiga vestlemas, paaniliselt seda õiget liini otsides. Kui viimaks õigesse bussi sain, hakkas tore hallipäine bussijuht ennetavalt uurima, kus ma maha tahan minna. Ilmselgelt ei tulnud mul vajaminev peatus meelde ja telefon jooksis kokku, keeldudes täielikult koostööst. Püüdsin bussijuhile seda enda puises inglise keeles selgitada, mis ärevusest veel arusaamatumaks muutus - loomulikult ei saanud ta minust mõhkugi aru. Tundsin ennast nagu viimane idioot.“Peatumiseks, vajan ma kasvõi tänavanime, kus sa maha tahad minna” bussijuhi hääletoon seadis kahtluse alla mu terve mõistuse.
Kui teil tekkis küsimus, miks ma bussiga üldse liikusin, siis Lily kohvik puhkab nädalavahetustel ehk sõitsin Mariannele Kamusse appi. Enne haarasin Dish and Spoonist (edaspidi D&S) kohvi – kell oli alles kaheksa, aga lauad juba rõõmsatest nägudest pungil, Patrick nende vahel särasilmselt kohvidega ringi kepsutamas. Kas nüüd usute, kui palju Melbourne Patrickut muutnud on? :D Austraalias ei paista lõunani magamise kultuur eriti populaarne olevat. Kell on isegi päikese jaoks varajane, aga töötajad juba viskavad külalistega nalja, suheldes nendega, nagu tunneksid nad aastakümneid. Lilys näiteks ei ole lubatud isegi klientide riietust komplimenteerida (on see ikka olemasolev sõna?) – nende sõnul ei ole see Austraalias kombeks. Bossid on indiast, võibolla läksid neil kultuurid sassi.
Kamus ootas mind samasugune hullumaja, mis pani adrenaliini veres keema ja entusiasm tärkas ellu. Kellelgi minu juhendamiseks aega ei olnud, tänu taevale on Marianne kohvikus äärmiselt lihtsa süsteemi üles ehitanud ehk eriline kunst polnud ise loogiliste lahenduste peale tulla. Ilmselt aitasid ka läbi käidud erinevad proovipäevad kaasa. Patrick lõpetas pisut enne mind, positiivsusest pakatades tuli Kamusse, kus teda kõik tervitasid, kui müstilist latte arti kunstnikku. Päris naljakas oli kõrvalt kuulata, kuidas mu kaastöölised suurte silmadega rääkisid, et mõned päevad tagasi käis neil siin Euroopa poiss, kes kallas HOBUSE! Kümme minutit hiljem astus Patrick sisse.
Algsete plaanide järgi mõtlesime peale tööd kohaliku kino üle vaadata, aga lõpuks tahtsime lihtsalt koju minna, jalad diivanile visata ja midagi head süüa. Ostsime Woolworthist hunniku köögivilju, keevitasime pannil rikkaliku köögiviljamögina, mille surasime paprikatesse ja kogu kupatuse veel ahju. Me Gretega kuhjasime hunniku hummust ka peale - oi kui hea see toit oli... See, kui palju me siin hummust tarbime, hakkab ka ebanormaalseks muutuma, aga ega pole tahtmist seda harjumust muuta ka. :D Sõime, nautisime ja lobisesime Timi, Grete ja Patrickuga kuni hilisõhtuni.
PS! Üks õhtu tahtis Astrid teada, mis juhtub, kui ta vetsupaberiga vanni läheb - supermom Grete ilmselgelt kätt ette ei pannud. Järgnevad kolm päeva kaunistasid Astridi juuksed pisikesed paberikübemed, mis nagu takjad ta juuste ümber kleepusid. Enam tal ilmselt pole tahtmist paberiga vanni minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar