Teisipäev möödus mööda erinevaid potentsiaalseid töökohti läbi käies. Hommikul jooksin Peddler kohvikusse, mis asus otse väikese mäe jalamil, isegi tänava nimeks oli Mountainview Road. Suuremad mäed kõrgusid kaugel eemal, ilmselt mitme saja kilomeetri kaugusel. Higisena kohvikusse vestlema ei hakanud minema, aga instagrami ja esmamulje põhjal tundub ilus, rahvarohke koht olevat. Pean neile helistama.
Teine vestlus toimus Forest Hillis, kus hajameelne ülemus kohale ei jõudnudki. Juu siis saime põhjuse teada, miks sinna pidevalt töölisi otsitakse. Tõmbasin selle valikute hulgast maha. Vahepeal jõudis Melbourn normaliseeruda - vihma kallas, nagu oleks tunni eesmärk terve Blackburne veega üle uputada. Mina olen vigadest õppinud ja kannan nüüd pisemagi kahtluse korral ainult kummikuid ja kollast vihmakeepi, mille rahulolevalt endale selga tõmbasin. Viimasele vestlusele jalutades ligunes Patrick pealaest jalatallani märjaks - hea test, tema uhkele vihmajopele. Hea, et ta ei proovinud sinna tööle saada. Kohvik asus rongijaama lähedal, kandes nime Food Republic. Grete on algusest peale soovitanud sinna minna - mõnusalt avar, hubane interjöör ja hämmastavalt äge ülemus. Jõudsime sinna kokkulepitust varem, Patrick tahtis nagunii hommikusööki tellida. Suured musta värvi raamidega prillid ees, juhatas rahustava energiaga teenindaja meid lauda - lubas bossile teada anda, et olen kohal. Patrickule ulatas menüü, andes talle rahulikult aega toit välja valida. Minut hilem saabus järgmine teenindaja, krussis lokkis juuksed igas suunas turritamas: “Tulid töövestlusele?” silmis ilmselge segadus. Läks ka bossi otsima. Tundus, et erinevalt eelmisest, leidis tema ta ülesse. Muidugi tuli ta sama targalt tagasi üle küsima, kas me ikka kindlasti pidime siin kohvikus kellegagi kokku saama. Jäin endale kindlaks, õnneks nimi “Jason” paistis talle tuttav olevat. Krussis juustega teenindaja ei suutnud kaua uudishimu vaos hoida ja tuli koos teise tüdrukuga, Paulaga, meie juurde. “Kust sa pärit oled?” vaatas ta Paulale vandeseltslikult otsa. Eesti nime kuuldes ta lausa juubeldas rõõmust “MA ÜTLESIN SULLE!”. Selgus, et pikk ja kiitsakas Paula on pärit Lätist ja krussis juustega teenindaja väitis talle ennist veenvalt, et minu aktsent pärineb ka sealt kandist. Tutvustasid mulle kõiki nende töötajaid ja paistsid äärmiselt elevil olevat, et nende tiimiga peatselt liituda kavatsen. Sellist vastuvõttu pole ma veel töötajate poolt saanud, haha. :D
Josh, humoorikas kiilanev härrasmees, ampsas viimase peekoni, kulistas klaasi piima alla ja oli valmis vestlema. Tema loid hoiak viitas, et ta ei raisanud aega mõtlemaks, millise mulje ta teistele jätab. Vabandas ette ja taha - kirjutasin eile teise bossi, Jasoniga, ja loomulikult ei olnud nad sellest omavahel rääkinud. Lasi mul veidike endast rääkida, kuniks jõudsime otsaga jälle Patrickuni, kes teises lauas telefonisse süübis. Uuris tema töö ja tausta kohta, sain moka otsast mainida Dish and Spooni ja juba katkestas Josh mu poole sõna pealt, hakates Patrickut üle kohviku hüüdma, endal lapselik sära silmis. Patrick tõttas kohale, küsivalt korda mööda mind ja Joshi vaadates. Ta ei plaaninud sinna töövestlusele tulla. Tuli välja, et Josh ja Patricku boss Frank on lapsepõlvesõbrad, kes vähemalt kord nädalas üksteisele kirjutavad. Patricku värav sai avatud - millal iganes tal vaba päev tuleb ja neil kedagi vaja on, lubas Josh esimesena talle kirjutada “Frank algajaid ei palka, selles võime kõik kindlad olla” . Lubas meiega ühendust võtta, et järgmiseks nädalaks proovikas kokku leppida. Milline sündmuste keerdkäik- enne vestlust sealset hommikusööki süües, olin üpris veendunud, et sinna tööle ma ei lähe. Toidus pettusime korralikult, aga ehk oli asi lihtsalt tänases päevas ja alati tuleb teine võimalus ka anda.
Kohustuslik postituse lõpp - õhtusöögiks keetis Grete meile suure pannitäie kõrvitsarisotot. Ehedad pirakad kõrvitsakuubikud sulasid imeliselt riisi kreemja tekstuuriga, kühveldasin selle mõmina saatel sisse ja juba jalutasin teise portsu järele. Millal ta seda teha jõudis ? Ei oska öelda... minu andmetel rippus tal ühes käes Astrid ja teises käes Odin... aga toit sai valmis. Superemade saladused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar