Lennujaamast koju sõites vaatasime autoaknast sisse tulvavas rõskes valguses, kuidas mitmerealised teed meid eemal kõrguvatele pilvelõhkujatele aina lähemale viivad, Tim elavalt igat põnevat hoonet kirjeldamas. Kui lõpuks kodutänavale keerasime, olid minu rasked silmalaud peaaegu kinni vajunud, Patrick endiselt peavalu käes vaevlemas.
Elama hakkame Blackburnis, Victoria osariigis - suures kahekorruselises kollastest-tumepruunidest tellistest laotud majakeses, mille nad umbes aasta tagasi oksjonil ostsid. Esimene huvitav tähelepanek - Austraalias, vähemalt Melbournes, ei käi maja ostmine nii nagu Eestis, kus igal elukohal on fikseeritud hind. Maja saab lihtsalt see, kes suurema summa välja käib. Kas pole mitte kohalikele suurepärane meelelahutus? Ideaalse elava kirjelduse saamiseks pöörduge Patricku vanemate poole, Riina olevat suurest emotsionaalsest pingest lausa nutma puhkenud. :D Mõelge vaid, kui stressirohke võib veel ostjatel olla. Timl ja Gretel igal juhul vedas - maja seintel kõrguvad maast laeni aknad, elutuba on ühendatud hiiglasliku köögi pluss piisavalt suure köögisaarega, kuhu me kasvõi kuuekesi koos kokkama mahuksime. Iga kodukoka unistus! Köögi ühe külje moodustab lahtikäiv klaassein, kust saab süüa tehes päikese käes sillerdavat basseini imetleda. Meie magamistuba on sisustatud kõige eluks vajalikuga- isegi arvutilaud ootab nurgas, et keegi teda kasutama hakkaks. Kõrget laia voodit kaunistavad oranzi-kollasekirjud dekoratiivpadjad ja seinas Timi paigaldatud suur telekas - PS! Netflix on juba sisse ostetud.
Et me liiga mugavaks ei muutuks, on meid õnnistatud meeletult külma maja sisetemperatuuriga. Patrick on rahul, et vähemalt ei ole tema jookide jaoks külmkappi vaja. Grete tegi kohe selgeks, et jopega toas käimine on täiesti okei, me ei pea sellepärast end halvasti tundma. Ladus kohe suure hunniku villaseid kampsuneid mu voodile, valikut kui palju. :) Samal ajal taris Tim elektrilise voodikatte meile tuppa, et öö võimalikult mugavaks muuta - siis pidi eriti jahedaks minema. Oi kuidas voodikattest abi oli… Patrickul hakkas lausa palav, kuigi voodist välja tulek osutus sellevõrra keerulisemaks. Hiljem õue minnes, pakkisime enda soojemalt riidesse kui Eestis -20 kraadiga. Pidime jahmatusest pikali kukkuma, kui temperatuur oli soojem kui toas. Grete itsitas, neile täiesti tavaline nähtus.
Esimesel päeval tegime paaritunnise uinaku, millest ärkamine oli äärmiselt keeruline. Pidime sundima, kui tahtsime jetlagist pääseda. Jalutasime kahe km kaugusele suurde ostukeskusesse, mida võiks ehk võrrelda Eesti Rocca al Mare Keskusega. Siinse külakese avastamine pakkus palju elevust, viies mind tagasi vahetusaastasse, kus tänavad olid kui mitte identsed, siis VÄGA sarnased. Meil on isegi Brighotni nimeline tänav ja linn siin samas! Patrick otsis entusiastlikult koolibrisid või juubeldas iga kord mõnd rohelist papagoid nähes. Mulle tundus müstika, kuidas papagoid nii külmal ajal siin liikvel on?? Loomulikult kandsin selle hiljem Gretele shokeeritud ilmel ette, mille peale ta vaid muigas - nad pididki siin ainult talviti pesitsema. Väga huvitav. Melbourni taimestik on ka imetlusväärne, andes oma värvidega külmadele talveilmadele palju juurde. Samas kohas võivad kasvada palmid, ürgsed lahtise koorega hiidpuud, kooreta dinosauruse nahka meenutavad ussipuud, kõikvõimalikud tsitruselised ja ka eri suuruse ja kujuga sukulendid, aloe ees otsas. Lilledest ei hakka parem rääkimagi. Võimalik, et aastaga saab siin minust veel botaanik.
Teisel hommikul olin ma üheksakümmend üheksa koma üheksa protsenti kindel, et näen und... puhanud, särasilmne Patrick vahtis mulle vastu "Lõpuks ometi sa ärkasid!". Kas tõesti on võimalik, et Austraalia muudabki meie öökullist Patricku hommikuinimeseks? Ta lausa põles soovist jagada oma uudiseid. Eile Melburne Barista gruppi postitatud töökuulutus sai rekordilise arvu like ja facebooki inbox oli umbes. Paistab, et Patricku üksarvikud ja muud loomad hakkavad siin tuure koguma. Barista grupi admin ei pannud isegi postitust enne ülesse, kui sai Patrickule tööpakkumise teha. Samal ajal mind polnud veel isegi gruppi vastu võetud. :):) Toppisin nende uudiste peale suurest elevusest spordiriided selga ja läksin ümbrust avastama. Ohhetasin iga käänu taga, kuidas saab kõik nii sarnane Brightonile olla. Milline rõõm! :)
Tundub, et lend väsitas meid kõiki, kiirelt tiirult tagasi tulles polnud Grete ja lapsed endiselt ärganud. Varajane Patrick ajas end jalule alles 11-ajal, meie toatemperatuuri arvestades täitsa mõistetav. :D Tõmbasime taaskord joped selga - need meenutasid rohkem kaitseülikonda - ja astusime välja õrna vihma kätte. Sadas, aga mitte nii kõvasti, et meid pealaest jalatallani läbi leotada. Hommikusöögi sõime Honey Thief Bakeryis - äkki minu potentsiaalne töökoht? Tillukeses toas, päevinäinud toolide ja laudadega, tervitas meid heleda meloodilise häälega barista. Tema seljatagune täis kõikvõimalike saiapätse ja erinevaid saiakesi. Blackburnis ilmselt ei leidu kohvikut, kus ei oleks saialett lookas. Istusime ühele kriiksuvatest toolidest lastes rikkalikul võikul hea maitsta. Patrick loputas seda kõike alla musta TEEGA - barista oli hääle põhjal nii valesti piima vahustanud, kohvi tellimine ei tulnud enam kõne allagi. Võite rahulikult hingata, standardid on endiselt säilinud. Kusjuures, vastupidiselt Eestile on siin kaasa ostmine koha peal söömisest odavam - kahjuks avastasime selle alles kohvikust lahkudes. Vahe kuskil 1€ kanti.
Linna minekuks vajasime rongijaama, mis asub Grete ja Timi juurest äkki 2 km kaugusel - hea lühike jalutuskäik. Päevapiletiga saime südamerahus kesklinna ja tagasi sõita, üks ots kuskil üks tund. Vantsisime maaalusest raudteejaamast suurlinnas kõrguvate majade vahele. Pea laiali otsas kõmpisime ühest tänavast teise, silme ees kindel missioon leida sobiv pank, mobiilipakett ja korralik adapter. Ei tea kas võib missiooni kordaläinuks lugeda - leidsime ainult adapteri. :) Edasi-tagasi tiirutades sattusime paari põneva kohvikoha otsa, kust saime oma matcha ja kohvivajaduse rahuldada. Head matcha kohta ma alles otsin... võibolla on asi hoopis siinses kaerapiimas, mis maitseb veidi liiga magusalt. Kohviga on lood nagu Eestiski, mõnes kohas meeldib, teises mitte. Neljast külastatud kohast jäime rahule ühega - väike kõrvaltänavale peidetud putka, kus pakuti teada tuntud ONA kohvi. Mõnusalt marjane päevakohv, jättes kurgulakke pisut kibedat järelmaitset. Igal juhul plaanime peagi linna tagasi sõita, kui mobiilipaketi ja panga asjad korda saame. Kusjuures siinsetel tänavatel on iga natukese aja tagant tasuta wifi punktid, mis tõenäoliselt nii mõnegi segaduses turisti hädast välja aitavab.
Mõned tunnid hiljem jalutasime vadistades rongijaamast kodu poole, möödudes Grete mainitud tasuta raamaturiiulist ja söögipunktist. Kohad, kuhu igaüks saab soovi korral üleliigseid raamatuid ja toidupakke jätta. Kahtlemata ülimalt abivalmis rahvas. Meil olukord veel nii kriitiline ei ole, seega jätsime tasuta toidupakid teistele. Suundusime hoopis oma lemmik shoppingu sihtpunkt - toidupoodi. Ületee erinevate pagarikodade ja kohvikute vahele pressis ennast väike postkontor, kuhu Patrickul oli ilmtingimata vaja sisse astuda. Muidugi ... ta märkas juba kaugelt seal laiutavat loteriipiletite letti. Patricku iga uue riigi traditsioon - osta vähemalt üks lotopilet. Seekord ostis kaheksa, millest üks võitis 3$. Auhinnaraha eest ostsime uued piletid ehk kaotasime kogu võidetud raha. (:
Õhtu sisustasime Facebookis tööpakkumistele vastates ja uusi läbi töötades. Patrickul on juhe juba ammu kokku jooksnud - mõnigi pluss minul enda 10 pakkumisega. Nädalavahetusel plaanime lähedal asuvasse suurde ostukeskusesse CV sid viia - sealt mõni hästi tasustatud ots saada oleks kõige ideaalsem variant.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar