Taco

Soojade ilmadega on välja ilmunud putukad – enamjaolt sääsed. Kohvikus lõpetamise teeb see sellevõrra raskemaks, et lisaks saiapurule, saame ka surunud putukate maiseid jäänuseid kokku kraapida. 

Hommiku jooksudel proovin võimalikult palju nina kaudu hingata, et mitte mõnd putukat alla neelata. Õhtuti jookseb Astrid kas iga päev või üle päeva minu juurde, et järjekordset punast punni demonstreerida. Igal juhul loodan, et kui nad kord maailma vallutavad, mäletavad nad tänutundega, kuidas me nad igale piknikule kaasa võtsime. 

 

Nädal ise möödus töiselt ja vihmaselt. Nagu meid siin algusest peale on hoiatatud, võib Melbournes neli aastaaega ühte päeva ära mahtuda. Reede näiteks algas kuue kraadise krõbedusega ja päeva peale tõstis sillerdav päike temperatuuri üle kahekümne. Milline nauding! Ülejäänud nädala sadas vihma. Naljakas, et elu lausa suunab mind kohtadesse, kus ilm mind oma üksluisusega hulluks ei saaks ajada. Eesti, Michigan ja nüüd Melbourne, on kõik märkimisväärselt sarnased.

Reedel - peaaegu vabal päeval - jalutasin Kamusse ja lugesin tee peal läbi terve Valküüri raamatu, mille Grete salaja meie vannituppa poetas ja valmistasin kiiruga mõned suhkrust pakatavad muffinid. Liigutasin ennast nii kiiresti kui suutsin, et kähku Ramsaysse kirjutama jõuda ehk viiekümne minutiga said kõik vormid ahju visatud. 

Kamust Ramsaysse näitas – minu üllatuseks – kõigest 38 minutit ja maps andis isegi õige platvormi numbri kätte (Malvinis on neid muidugi ainult kaks). Rõõmustasin ja ei vaevunud isegi kontrollima, kas mapsi juhised ikka vastavad tõele. Raamat näpus ja äärmiselt hajameelsena, avastasin alles kesklinnas, et olin terve tee vales suunas sõitnud. :)) Kirusin seda neetud ühistranspordisüsteemi ja sõitsin sama targalt, pisut kauem, tagasi Glen Waverlysse. Tegelikult oli väga mõnus päikest nautida. 

 

Ramsays oli täna Patrickul abis kiitsakas, pisut ontlik, Ratatouille multika kokapoissi meenutav abiline. Meekarva juuksed turris, jalutas ta ebalevalt, õlad kaitsvalt küürus, üksikute klientide juurde – ilmselt kuulub ta nende noorukite hulka, kes liiga kähku liiga pikaks kasvasid. Patrick kirjutas mulle enne tulekut veel sõnumi, et käituksin nagu oleksime võõrad - siis saan näha, mida ta päev otsa taluma peab. Mulle näis ta abitult armas, pisut ebalev ja väga noor, kes end veel liiga enesekindlalt ei tunne. Itsitasin omaette, kui ta viiendat korda minult tee kohta täpsustavaid küsimusi tuli uurima, endal hääl iga korraga viis oktavit kõrgem. Meenutades Patricku elavaid kirjeldusi olukordadest, kus ta isegi telefoni otsustab tellimuste kirja panemiseks välja võtta - seekord vist unustas. 

Meie Food Republicu jõhvikad käituvad umbes-täpselt samamoodi, suutmata ise endale tegevusi välja mõelda. On täiesti tavaline, et poleerimismasina juures on kaks karpi nuge ja kui me anname juhised need KÕIK masinast läbi lasta, teevad nemad vaid ühe, kuna me ei täpsustanud, et mõlemad on vaja tühjaks teha. Või kui kohvik on inimestest pungil ja kraani äärde asetati viimane, napilt sinna mahtuv, tühi veekann, ei tule nad ise selle peale, et tegevusetult seismise asemel võiks pudelid ajaviiteks ära täita. Eks see ongi normaalne, võimalik, et neid hoiab tagasi hirm midagi valesti teha, mis tõttu on lihtsam käed rüppes seista või sihitult ringi jalutada. 

Ramsays sain üle pika aja imelist kohvi rüübata, mis mulle rohkem magustoitu, kui ergutavat jooki meenutab. Jõudsin sinna peale lõunat ja enne seda kohvi ei joonud - ideaalne viis testida, kas olen juba kofeiinist sõltuvusse jäämas. Nähtavasti ei ole, kuna siiani mind ilma selleta energiapuudus või talumatud peavalud ei vaeva... Pearinglused, mis on ka omamoodi märk mittesõltuvusest, külastavad mind endiselt - kohe kui olen paar lonksu alla neelanud. Huviav miks alkoholi ja kofeiini mõju keegi sarnaseks ei ole pidanud...

Lisaks kohvile sain uskumatu toiduelamuse. Tänaseks oli peakokk eripakkumised kokku pannud, millest kõik sisaldasid mu lemmikut - bataati - kas siis kuubikute või hummuse kujul! Jätsime jõhvika toimetama ja lõunatasime hubases seinaäärses nurgas. 23-kraadi tundus Patrickule õues söömiseks liiga palav - nagu suvi oleks korraks kätte jõudnud. 

Kuidagi õnnestus mul Patrickut veenda jala koju kõndima. Käisime Woolist õhtusöögi materjali ostmas ja ära põlenud nägudega jõudsime tund aega hiljem kohale. 

Minut peale meid helises ukse kell - Ash tuli üle pika aja külla! Astrid pakatas rõõmust, kui nad kättpidi banaanileiva taignas sumpasid. Me ülejäänud hakkasime taco õhtu jaoks ettevalmistusi tegema. Minul, Gretel ja Patrickul hakkab vaikselt originaalsusest puudu jääma, seega aitas Tim seekord hädast välja, käies välja idee teha pehmete tortillade asemel kõvasid ehk tõeliseid tacosid. Patrick võttis seda kui väljakutset, hoolikalt igat sibulat ja shampinjoni peeneks hakkides. Kas ma olen ikka piisavalt maininud, kui väga mulle meie ühised õhtusöögid meeldivad? :D Uputasin enda tacod rohke hummuse alla ja proovisin enne ülepiiri minemist pidama saada.