Ilma eriliste ootusteta jalutasime eile Mont Albertisse – Dish and Spooni. Minek sinna midagi keerulist ei olnud, rongiga neli peatust ja natuke alla 2 km jala. Tunne nagu Lumivalgekese muinasjutus. Ainult otse mööda teed, läbi pöialpoiste küla meenutavate tänavate, kus iga leibkond silmnähtavalt võistles naabrite aedades kasvavate taimedega – mida rohkem erinevaid puid ja põõsaid, seda uhkem. Viimnegi pedant oleks selle peale pildi tasku visanud. Võibolla on see hoopis nende viis privaatsust tagada, osades aedades hakkas juba maja asukoha tuvastamine tiba keeruliseks muutuma.
Dish and Spoon asub täpselt majade vahel, millest ühte külge ääristab üüratu spordiväljak ja teisel pool üle tee hiiglaslik kool. Kaugelt nägime graffitiga täis soditud rootsipunast värvi tellistest maja, mille külje peal kõrgus valge ristkülikukujuline logo kirjaga “Dish and Spoon”. Valge logo viis meie ootused veel madalamale. Grafitiseina teiselt küljelt avanes aga hoopis teine vaatepilt – ilusad mustad välilauad, koos suurte päevavarjudega, millel igaühel oli ilusti disainitud firmalogo peal. Hoopis teistsugune, kui too valge plätserdis seal kõrgustes. Astusime kuldse lingiga uksest sisse, must värv ajaga maha kooruma hakanud. Patrick silmas kohe suursugust beebiroosat La Marzocco kohvimasinat: "KB90", ei proovinudki ta elevust varjata. Selle kõrval hiilgasid erinevad tippklassi jahvatid. Rõõmsa näoga teenindaja tervitas meid soojalt, naerukurrud pruunide silmade ümber säramas, juhatades saali tagumisse otsa – ainsa vaba laua juurde. Menüüs leidus kõike, alustades hommikusöökidest lõpetades toekama õhtusöögiga. Kassa juures looklesid klaaskasti all kõiksugused saiakesed, puffis croissantid ja kreemikoogikesed. Isegi päevakohvi pakuti, mis Patricku silmad üllatusest suureks tegi. Kui teenindaja kannuga tassi täitma tuli, ei suutnud ta enam oma imestust varjata - järgnes pikk ja sügav vestlus kohviteemal. “Nemad siin tajuvad asja…” mõtiskles Patrick valjult. Espressot nuusutades kirtsutas ta nina... maitse aga, eemaldas ta näolt viimsegi grimmassi. Vaatamata kohutavale lõhnale, maitses kohv suurepäraselt - ei tule just tihti ette. Milline rõõm kohe hommikul vara. Patrick tegi ka põhjaliku uuringu menüüs oleva matcha kohta, mis kurnatud välimusega teenindaja hambaid krigistama pani. Hiljem selgus, et tegemist oli bossi naise, Elliega. Kui väitsin kunagi, et OKO Matcha maitses erakordselt, siis sealne matcha oli sellest veel peajagu üle. Nii pehme, ühtlane ja mõrkjast maitsest polnud haisugi. Ka toidukohta ei suutnud ma ühtegi negatiivset kommentaari välja mõelda, milline üllatus eksole. Aga isegi PATRICK nägi vaeva, et millegi kallal nuriseda - “no kui midagi, siis vb maitses avokaado tiba hapult” - ehk ka tema poolt äärmiselt positiivne tagasiside. Kugistas toidu kolme suutäiega alla, loputades sooled suure sõõmu kohviga ilusti puhtaks ja juba ta patras Francesccoga kohvimasina taga. Kallas paar kohvi, rääkisid tingimused läbi ja leppisid homseks proovika kokku. Kohvikust väljudes pakatasime positiivsusest, mõlemal mõtteis tärkavad lootuspungad– lõpuks ometi leidis Patrick 100% erikohvi koha. Francescol seisis leti kõrval isegi eraldi jahvati, millega ta ebakvaliteetset kohvi jahvatas. Seda ka ainult erandjuhtudel, kui keegi konkreetselt paluma tuli. Palga osas pakuti Patrickule sama mis Monique juures.
Mis mind kõnetas, on Francescco ja Ellli lugu – paarike, kes kahekesi mitmendat aastat kohvikut veavad, iga päev koha peal sealsesse heaolusse panustavad. Francescco lubab endale ühe vaba päeva nädalas, Elli mitte ühtegi. See selgitab ka tema laipkaamet olekut. Meenutavad meeletult meie varasemat elu Eestis, kui kaks aastat järjest kogu oma vabaaja Hetke pühendasime, sisimas grammigi kahetsust. 😊 Ühesõnaga Patrickul läheb siin endiselt suurepäraselt, iga päev saadetakse uusi pakkumisi, 90% neist valmis maksma tema soovitud palka. Kas ma võingi äkki lihtsalt blogi kirjutama jääda ja Patricku tööjuures kohvi nautida? :) :) :) Nali.
Õhtul hüppasime jälle jääkülma basseini ja valmistasime Patrickuga kogu perele vegan spinati-šhampinjoni pasta. Siinsed õhtud on mu lemmikud, nii tore on kõik koos suure laua taga õhtusööki süüa ja päeval kogetud muljeid jagada.
Esmaspäeva hommikul ärkasime kell 5, nii vara, et isegi päike alles magas. Patrick keerutas ennast jälle voodist alla (peaksime vist koju ka kõrge voodi muretsema), käis kiirelt pesemas ja sai 10-minutiga valmis, kohvi t-särk seljas ja lemmikkann pihku pigistatud. Kiirustasime läbi harjumatult vaiksete tänavate rongijaama, papagoid valjuhäälselt kaasa elamas. Jõudsime isegi pisut liiga vara kohvikusse – Melbournes juhtub ikka iga päev uusi imesid. Siin samas ma praegu istungi, kirjutan blogi ja rüüpan Patricku siidiselt kreemjat kohvi – nii hea, nagu pehmet karamellijäätist sööks. Millal ma kohvi nautima hakkasin..?
Kahjuks ei saanud ma loorberitele puhkama jääda, 9:30 oodati mind Mister and Missisis. Dish and Spoonist 3 km jala, kõhus korralikult ärevusest keeramas. Ei tea isegi miks. Grete rääkis naljaka loo, kuidas ta kunagi seal proovikal käis ja Timi soovitusel enne lahkumist palganumbrite kohta uuris. Grete ennast vaikselt peas julgustades, et see on täiesti okei seda küsida. Küsimus ajas aga boss naise juuksed ärritusest püsti ning ta saadeti sellise ebaviisakuse peale pikalt. Vaesed nemad, jäid ideaalsest abikäest ilma.
Mingil määral ajalugu võibolla kordus, natuke teises võtmes muidugi. Kes teab filmi Saatan kannab Pradat, siis tänane ülemus oleks justkui filmist välja astunud Miranda Priestly, juuksed ainult pisut oranžikamad. Kamandas mu kohe masinataha, kus leebe olekuga hiina poiss mulle kiirkoolituse läbi viis. Midagi keerulist seekord ei olnud - shotid tulid ühe nupu vajutusega, tamper oli automaatne, masinal vaid kaks nuppu, mille vahel valida. Nemad vaatasid mind nagu oleksin ma noobeli preemia laureaat. Tegin ettenähtud pool tundi kohvi, ülejäänud päeva tormasin saali peal. Boss lady ei hoidnud ennast tagasi, alustades sellest, et Austraalias ei öelda sõna “JAA” ega “NII” - minu parasiitsõnad - lõpetades sellega, et hommikusöögile tulnud Patrick visati kohvikust välja, neil olevat laudu juurde vaja. Ja ei, ta ei istunud seal niisama, vaid tellis päris kopsaka summa eest erinevaid jooke ja hommikusöögi. Pisut hiljem pakkus boss lady, et istugu ta pukkide taha, kus ta ise parajasti enda paberimajandust korraldas. :)) Võite ühe korda arvata, kas Patrick marssis sealt sõnagi lausumata minema või mitte. Kokkulepitud paarist tunnist sai viis tundi, ei näinud probleemi pisut lisaraha teenida. Boss lady kullipilguga igat mu sammu jälgides - küll olid veepudelid ebaühtlaselt täidetud, küll vahukomm valepidi lusika peal (see oli igast küljest ühesugune). Iga kord kui klaasidega jalutasin, ei väsinud ta korrutamast “vaata, et need jumala eest maha ei kuku”. Tundsin ennast nagu vusserdav lollpea. Imestan, et ma selle jutu peale tervet resti suurest hirmust kildudeks ei kukutanud. Minu asemel virutas hoopis suur hiina poiss joogiklaasi otse keset välisust klirinal asfaltile, tormasin talle ruttu appi asitõendeid peitma.
Mis mulle meeldis, oli kohviku lõputult kiire tempo ja mu töökaaslased, kes sosistades märku andsid, et nad kõik teevad siiani selliseid vigu. Päeva lõpuks kinkis boss lady mulle isegi midagi naeratuse sarnast ja kutsus homme tagasi tööle. Patrick, kes terve see aeg vapralt linnas ootas (sest kohvikusse teda ju ei lastud) pidi ära minestama, kui ma natukenegi sinna tööle minekut kaalusin. Grete nõustus kahe käega, leides, et ma ei peaks isegi homme sinna oma jalga tõstma. Keeruline olukord.
Tööpäeva lõpus saime vähemalt rõõmusõnumi - Patrick on Dish and Spooni tööle võetud ja võttis pakkumise vastu. Juhuu, vähemalt üks meist hakkab raha sisse tooma. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar