Madalad rõhuvad pilved muutsid nädalavahetuse mõnusalt hämaraks. Olin parajasti hommikusel jooksutiirul, Grete soovitusel suundusin kodu lähedal asuvasse parki - Orchard Grove Reserve. Suurepärane soovitus! Teed viisid üles alla läbi ürgse puuderägastiku, muheda olemisega terviseharrastajad ei pööranud mulle kübetki tähelepanu ja rohe-kirjud papagoid kriiskasid puudeotsas, aegajalt hullumeelseid manöövreid õhus tehes. Puudu jäi ainult soojus. Temperatuur oli kõigest KUUS kraadi.
Teise poole hommikust sisustasime tubaste tegevustega. Mässisime end paksu sooja pleedi sisse ja hakkasime tööpakkumistele vastama, kõrval ookerkollase valgusega soe lamp mõnusat atmosfääri loomas. Tööjõupuudus on siin korralik, iga paari minuti tagant ilmub facebooki uus pakkumine, üks meeldivam kui teine. Minu kõige potentsiaalsemad kohad hetkel on kohvik nimega KAMU ja ülikoolilinnakus asuv tudengitele suunatud erikohvi koht - Church of Secular Coffee. KAMU juures võlus mind nende lugu - alustasid nagu meie, vahetult enne koroona esimest lainet, ohverdades iga päev tunde oma uneajast ja suutes siiani entusiastlikult kohvikuäri püsti hoida. Omaniku Marianne sõnul on nad just saadud kahjudest välja tulemas. CSC müüs mind maha sealne tempokas tööpäev - kohvi pidavat minema peaaegu 10 kg päevas. Mõlema koha ainuke miinus on asukoht. Grete ütles õigesti, et vaataksime lemmikud kohad üle ja alles siis otsustaksime, kas nii kaugele tööle minemine on seda ajakulu väärt. Kohale saamiseks tuleks kas tund aega rattaga sõita (Melbourne ei ole väga rattasõbralik veel) või mitme erineva transpordivahendiga seigelda.
Gretelt inspiratsiooni saades, viisin CV päris mitmesse lähedal olevasse kohvikusse või poodi. Siinsetest sihin esmalt armast roosat kohvikut nimega Peach Cafe. Astusime sinna laupäeval sisse - töötajate valge särgi varrukad küünarnukkideni üles kääritud, higimull otsa ees edasi tagasi sagimas. Patrick ütles õigesti, kui töötajaid on korraga liiga palju, kaob mingist hetkest efektiivsus. Võib olla peaksid nad Patricku sinna vägesid juhatama kutsuma. Boss, kes minuga rääkima tuli, jõudis paar sõna kuulata ja juba ta tormas järjekordset kaost fikseerima. Jõllitasin talle juhmilt järele ja lubasin lihtsalt meili saata.
Patricku tööotsingud lähevad edukalt. Talle tuleb pakkumisi uksest ja aknast, mille vahel valimine osutub tõenäoliselt keeruliseks. Hetkel uurib ta palganumbreid. Kellelegi pole ilmselt üllatus, et tema lähtub ainult numbritest - kes rohkem pakub, selle valib. Mõistlik, tulimegi siia ju raha tegema. :) Mu süda täitus rõõmuga, kui leidsin messengerist tuttava Monique sõnumi. Aktiivne austraallanna, kes peab meist tunni aja kaugusel asuvas linnaosas, Camberwellis, kahte kohvikut. Just temalt sai Patrick siiani ühe parima pakkumise, nii kohviku, kui ka palga suhtes. Camberwellis asuvad veel päris mitmed põnevad kohad, kuhu ilmselt järgmine nädal oma CV-d poetame. Esmaspäevaks on Moniquega seal kohtumine kokku lepitud - hea võimalus väike kohvikutetuur teha.
Kodu ümbruses ringi tuiates, sattusime juhuslikult pagarikotta nimega Chubby Marion. Patricku naeris mühinal - tahtis kohe meie piitspeenikesele sõbrannale, Marionile, pildi saata (Tsau Marion :D). Nii ma poosetasin seal ukse ees, kuniks segaduses klient meid sisse kutsus, endal käed saiapätse täis. Pisike itaalia härra askeldas seal üksi - silmnähtavalt abiväge vajamas. Mu töö küsimuse peale paistis ta kergendusest pikali kukkuvat. Käed värisedes hakkas visiitkaarti otsima, millest peagi loobus ja kutsus lihtsalt esmaspäeval kell 10:00 vestlusele. Lähen kuulan siis üle, mida pakutakse. :) Koht seestpoolt eriti atraktiivne ei tundnud - taskurätisuurune vana, pisut räämas ruum, koos aegunäinud masinatega.
Tööteemad kõrvale jätta, külastasime laupäeval Grete ja Timi soovitusel superägedat kaubanduskeskust, kus iga võimalik detail on loodussõbralikuks muudetud. Isegi plakatid ja pildid seintel on taaskasutatud materjalidest. Elektri saamiseks on maja kaetud päikesepaneelidega (väidetavalt toodavad nad 105% enda tarbitud elektrist) ja katusele on ehitatud hiiglaslik botaanikaaed, kõikvõimalike salatiliste, puu - ja juurviljade ning isegi kanadega. Sealsamas ka kohvik, mis katusel olevatest taime/loomasaadustest toidud valmistab. Põllulappi silmitsedes tundus, et kohalikust toorainest jagub kõigest ühe päeva külastajatele. Mine tea, äkki on suuremad varud meie silmade eest peidus. Meenutab olemuselt natuke Fotografiskat.
Pühapäev möödus Melbourne kesklinnas. Märkimist väärib ilmslet ONA erikohvi kohvik - Patricku läbiaegade üks lemmikuid. Espresso valmistas küll pettumust, aga cappuccino ja V60 olid midagi imelist. Isegi MINA tundsin cappuccinos vaarikamaitset... raske uskuda, ma tean. Muude tegemiste osas lisan pilte - need siiski ütlevad rohkem, kui tuhat sõna :) (esimesed 5 on me kodu ümbrus- ma jälle oma taimedega . ((:
PS! Kõiki teid, kes te lugeda ei viitsi/näe, varustame ohtrate piltidega. Tekstid kisuvad pikaks, seega mõistame, et võib muutuda väsitavaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar