Teate, mis mulle kõige rohkem siin elamise juures meeldib? See, et iga jumala hommik pakatab kogu Blackburn ahjust tulnud värskete kaneelisaiade järele. Iga nurga peal on isemoodi kohvik, kust erinevad lõhnad linna peale laiali saadetakse. Väärib ka mainimist, et täna saime isegi päikeselise päeva kollases valguses ärgata! Milline rõõm. :)
Teine suur küsimus - me ei tea, mis teema sellega on, aga kohalikud Austraallased ei saa vist aru, kui külm hetkel on. :D Kui kell 7 hommikul jooksma minna, tuleb iga teine lühkarites ja heal juhul pusas vastu - õues on KUUS kraadi. Oleks nad siis põlisaustraallased, aga ei - 90% elanikest on siin hiinlased (polegi vist varem seda maininud). Meie Patrickuga igal juhul mässime ennast paksult sallide ja kampsunitega sisse… Kuigi tuleb mainida, et hakkame vaikselt kliimaga harjuma - kui toas on 14-kraadi, piisab mulle vaid kahest kampsunist ja magada on äärmiselt mõnus. Pisutki arusaadavam, miks Riina ja Ivar aastaringselt aken lahti magavad - muidugi nii ekstreemseks me ilmselt ei muutu.
Tänane tööjaht algas varakult - minul esimene vestlus juba 10:00. Vestlus leidis aset Mont Albertis, Blackburnist jala + rongiga minnes ühe tunni kaugusel. Rattaga läheks pool tundi, aga meil siin viimasel ajal korralik treeninglaager olnud ehk iga seni avastamata lihas annab tunda. Vahel võib laisk ka olla, eksole. Mont Albert - maaliline pisike äärelinn, mis meenutas oma arhitektuuri poolest Louisianas olevat linnakest, New Orleansi. Olgugi, et tööpäev pidanuks ammu käima, olid kohvikud inimestest pungil - kes rüüpas sooja hommikukohvi, kes pugis maitsvat hommikusööki. Vestlus toimus kohvikus nimega Mister and Missis Cafe. Tume hallidest tellistest laotud hoone, kuhu sisse astudes üllatas meid meeletult suur ja avar kohvik, PAKSULT rahvast täis, lisaks terve plejaad teenindajaid ringi sebimas. Mind saadeti juhatajat ootama, Patrick võttis istet ja valis meile hommikusööki. Suurest sagimisest väsinud kollakate juustega naisterahvas tormas kohale, ei saanud ööd ega mütsi aru, mida ma seal teen. Kui taipas, et tulin vestlusele, käskis jope nagisse panna ja proovipäevaga alustada ?? Mu silmis peegeldus ilmselge segadus, pidin 2-tunni pärast järgmises kohas olema. Seni on ikka olnud kõigepealt vestlus ja siis proovikas. Leppisime kähku uue aja kokku ja läinud ta oligi. Patrick tellis meile toastid - avokaado smashi, pošeeritud muna, feta kreemi ja rohke salatiga. No niiii hea oli, et sõidaks kasvõi homme tagasi puhtalt selle toasti pärast. Patrick krimpsutas kohvi peale nägu ja keeldus seda maitsmast - väidetavalt tundis lõhnast ära, kui kohutav see on. Kahjuks pidin tunnistama, et tal oli õigus. Pingutades lonksasin pool kohvist alla, et baristat meelehärmist säästa.
Teine intervjuu toimust Richmondis, pool tundi Mont Albertist edasi. Erinevat eelmisest elavast, rahvast täis linnaosast, haigutasid seal inimtühjad tänavad ja grafitit täis hooned. Prügikastide peal olid QR-koodiga plakatid - “Kui märkad kedagi seinu sodimas, skänni, tee pilti ja anna teada”. Päris geniaalne. Kohvik asus tänava nurgal, pisut räsitud puiduvärvi majake, mille katusel olev logo hakkas hinge heitma. Vaevu suutsime sealt kohvikunime välja lugeda. Pisike ruum, ühes nurgas oranzikirju odav vaip, mille peale olid sätitud suured riiulid rohke nodiga ja seinal antiikne valjusti tiksuv kell. Istusime parkunud nahkistmetega toolidele vestluse algust ootama. Omanikuks taaskord naine - malbe olemisega ja harjumatult tagasihoidlik. Õnneks või õnnetuseks pakkusid nad kohvikus päevakohvi, mille lootusrikas Patrick endale tellis. Peale esimest sõõmu krimpsutas ta ebameeldivusest nina, proovimatagi seda varjata. Kui boss seda ei märganud, nägi ta kindlasti seda hiljem letitaga - Patrick polnud veel suhkruvaba limonaadi proovinud. See oli eriti õõvastav olnud.
Jalutasime veel pisut linna peal ringi, leidsime meeletult suure pargi keset linna. Vaene Patrick, pidi iga meetri tagant seisma jääma, et ma saaks järjekordset puud või eksootilist taime pildistada. Nagu minu elevust kuuldes, sai väljaku külastada tasuta lilli täis majakest - oi kui hästi seal lõhnas. Kilomeeter eemal asus populaarne erikohvi kohvik - Market Lane Coffee. Sinise-valge kirjudest plaatidest laotud põrand, millele oli sätitud tipptasemel kohvivarustus, koos parimate jahvatite ja masinatega. Hiinlasest baristast lausa õhkus rohkelt teadmisi - seda oli ka hiljem maitsest tunda. Hiina härra sai meie komplimentidest nii palju indu juurde, et hakkas meile prooviks erinevaid filtreid tooma. Suure vaeva ja pingutuse eest ostsime ühe paki ube koju kaasa.
Kodus ootasid meid kõnekaardid, Patrick lausa trillerdas elevusest - lõpuks ometi ei pea enam kilplast mängima ja viite km kolm tundi sõitma. Tähistamist väärt sündmuse puhul ostsime poest kõikvõimalikku värsket kraami ja tegime meie kõigi lemmiku - tortillaõhtu!
PS! Austraalias on hetkel avokaado hooaeg - ebareaalne kui pehmed ja mahlased nad on. Segan lusikaga läbi ja avokaado on smashed.
PS2! Homme on meie esimene korralik proovipäev Miss Frankis. 5:30 äratus, wish us luck. :)
Nii väsinud olla
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar