Üks asi mis mulle austraallaste juures ääretult meeldib, on nende muretu ellusuhtumine! Võtame näiteks gluteenist kubiseva saia - Eestis ma muud ei kuule, kui et kellegil on gluteenitalumatus ja milliseid tervisehädasid see on kaela toonud. Ei vaidle vastu, eks see on väga ebatervislik ka.:D Aga siinsed inimesed kasvavad üles kahe suupoolega saia pugides, süües seda nii hommiku-, lõuna-, kui ka õhtusöögiks, endal nägu naerul ja silmad säravad. Võimalik muidugi, et nad on gluteenisuhtes immuunsuse saavutanud. Et väidet kinnitada, on isegi terviserajal enamus jooksjad üle 60-aastased härrad ja prouad, Nike peapael juukseid silmist eemal hoidmas… päris kiire tempoga jooksevad kusjuures, täitsa piinlik on kohati. Sama lugu kohvikutes - julgelt võib öelda, et 50% klientuurist moodustavad väärikas eas hallipäised paarikesed, kes käevangus uksest sisse komberdavad. Pugivad hunniku maitsvaid saiakesi ja rüüpavad selle sooja aurava kohviga alla, end grammigi selle pärast halvasti tundmata. Tänasest kohe ehe näide: astus Kamusse armas vanapaar - mehel lai, peaaegu õlgadeni rippuvate põskedega nägu, mille pronksikarva kortsuline pind meenutas nahktagi ja naisel juuksed uhkelt rulli keeratud ja seljas lilleline kleit nagu 18-sajandi euroopas. Tellisid mõlemad ühe saiakese ja menüüst erineva täidisega toasti, mees võttis veel jäätisega vahvlid magustoiduks. Toite lauda viies kiitsin nende valikut, mille peale mees ilmekal häälel teatas “Sündisin siia maailma ühe korra ja kavatsen seda 100% nautida! Ma ei ole end kunagi millegagi piiranud ja siin ma nüüd olen - terve kui purikas!” ja võttis rahulolevalt suure ampsu oma suhkrust nõretavast kaneelirullist. Proua vaikselt itsitades kaasa noogutamas. Ma ei kirjuta seda selleks, et proovida kõiki innustada ebatervisliku elustiili poole pöörama - pigem lihtsalt, et ei unustaks seda ka aegajalt nautida. Tore, kui elu seda vahel meelde tuletab onju. :D
Kamus üleüldiselt on ääretult tore töötada. Eile, peale minu tööpäeva lõppu, algas seal üritus, mis kestis hiliste tundideni. Üks abilistest tuli täna ka varakult tööle, mis ei jäänud Mariannel märkamata. Tormas kohvikusse, pisikese kingikott näpus ja ulatas selle suure töö ja vaeva eest väsinud ilmega pruunipäisele tüdrukule. Kas pole mitte uskumatult armas käitumine ülemuse poolt! Marianne käis mulle ka huvitava pakkumise lauale. Nimelt avastas ta internetiavarustest minu pagar/kondiitri karjäärist pilte, mis temal kohe tulukese põlema lõi. Võiksin hakata seal paar korda nädalas saiakesi ja muffineid küpsetamas käima, pluss aidata Mariannel tellitud torte kokku panna. Ei - mitte öösel, vaid inimlikul ajal, 8:30-9 vahel. Ja tema tordid on uhked - peale sellise naise käe all õppimist, suudaksin ehk isegi arvestatava välimusega pulmatordi kokku vorpida. Ühesõnaga vaatame kuidas sellega läheb - hoian teid kursis. :) Märkamatult sai tööpäev läbi ja sain mööda päikeselist tänavat koju liikuda. Uskuge või mitte, aga meil on siin täitsa soe kaks päeva olnud!
Mainisin eelmises postituses, et rongiliinid on maas. Seda on nad siiani. Teist päeva järjest busse kasutades torkasid silma mõningad erinevused. Esiteks, mitte ükski buss pole veel õigel ajal jõudnud - Grete ja Tim hoiatused ei olnud asjata, mõni julgem hilineb lausa 45-minutit. Teiseks on siin bussipeatused iga 60 m tagant - alguses arvasin, et google mapsis on viga, kui selle järgi pidin 15-minutiga 28-peatust läbima. Alles teisel päeval sain süsteemile pihta. Siinsetes bussides ei öelda peatuste nimesid, vaid bussijuht rallib maksimum kiirusega peatustest mööda, jäädes seisma vaid juhul, kui keegi peatusesse ärevalt ootab või mõni bussis istujatest stopp-nuppu vajutab. Nii ma seal lendasin iga kurviga sünkroonselt kaasa, kahe käega toolist kinni hoides, proovides meeleheitlikult mööda sähvatavatest peatustest nimesid välja lugeda. Mõne peatusega eksisin, aga mis see paarkümmend meetrit siia-sinna ikka on. Bussijuht vähemalt nautis maksimaalselt oma tööd, kui kõvasti ja valesti raadiost tulevatele lauludele kaasa uirgas. Nii tore. :D
Õhtusöögiks tegime loaded nachosid quacamole, tomati ja juustuga. Saime jälle kõik toidukooma ega jaksanud ülejäänud õhtu midagi asjalikku teha. Väljaarvatud Tim, kes jõusaali otsustas minna. :))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar