Vihma katkematu trummeldamine ei taha kohe üldse järele jääda. Õnneks enamasti tibutab, välja arvatud täna hommikul, kui jooksma läksin. :) Teed olid kaetud lirtsuva mudase ollusega, pritsides mind pealaest jalatallani märjaks.. Muidu oleks suva, aga pole veel jõudnud lisa tossupaari muretseda. Poolel teel sadu vaibus, aidates pisutki riideid kuivemaks tuulutada. Nägin juba vaimusilmas, kuidas me peale 13 km rattaga sõitu Kamu kohvikusse vestlusele jõuame - kaks läbiligunenud mudakoletist. Lõpptulemus - läksime 1.5-tundi erinevate rongidega.
Kohvik oli avar, heledalt sisustatud ja soojem, kui ma arvata oskasin. Marmorjat letti kaunistas suur valge Sanremo F18 kohvimasin, vasakul ääres hunnik mahlaseid saiakesi ja nende keskel sebis pisike, Rootsist pärit mustade lokkis juustega naisterahvas. Juhatas meid lauda bossi ootama. Marianne - pikk, puusadeni ulatuvate läikivmustade juustega latiino - kutsus mind teise ruumi vestlusele. Jõudsin kähku mainida, et Patrick on siin samadel eesmärkidel, mille peale ta tormas tagasi saali, andes Patricku üle lokkis juustega baristale.
Vestlus möödus edukalt, küsis paar küsimust palga ja varasema kogemuse kohta ning pakkus välja proovipäeva. Patrick samal ajal meisterlikult klientide tellimusi täitmas. Täpselt sel hetkel, kui järjekordne ükssarvik lauda puudutas, astus Marianne leti taha ning pidi elevusest pikali kukkuma. Hakkas pildistama ja käsi kokku lööma. Patrick sai end sellega müüdud, vestlust polnudki vaja, küsis ainult soovitud palganumbrit ja sobivat aega proovipäevaks. Saatis meid siis lauda portobello toasti sööma, kuniks teistega olukorra läbi arutas. Hetk hiljem jalutas elegantselt meieni, silmis ilmselge rahulolu, ja kinnitus Patricku esitatud palgasoovi. Meie jaoks tegi see olukorra keeruliseks.
Mina kaldun hetkel pigem Ivy Lane/ Miss Franki poole - Monique paistis hästi teadvat mida ta teeb, tekitades minus kindlustunnet, et palk laekub õigel ajal ja probleeme ei teki. Marianne see-eest alustas vahetult enne koroona algust, teame täpselt mida see tähendab - ehk allaandja ta ei ole. Kohviku välimuse põhjal valiks samuti pigem Kamu kohviku, kuid sinna sõitmine on täielik peavalu. Kaks rongi või 13 km rattaga mäkke. :)) Patrickule meeldis Marianne paindlikkus - tal ei olnud kujunenud enda kindlaid veendumusi, milline peab kohv olema, võttis kaalukausile kõik välja käidud ideed ning paistis, et soovi korral võiks Patrick kogu kohviku baristaala enda nägemise järgi ära korraldada. Samal ajal Monique vaated ristusid 100% Patricku omadega… Eks proovipäev otsustab, mis saama hakkab.
Koju jõudes pakkisime lapsed kärusse ning läksime batuudikeskusesse. Me Patrickuga hakkame vanaks jääma - peale 15-minutit oli Patrick hingetu ja mul pea kumises hüppamisest. Veider, kunagi mul polnud küll selliseid probleeme ei olnud. XD Õnneks saime korraliku mürgli pallimeres ja turnimisplatsil maha pidada. Astrid leidis endale isegi sõbra - väikese musta peaga hiina poisi, kes teda igal võimalusel aidata püüdis. Kui ta oma emaga jäätiseletti suundus, pani Astrid kiiruga järele, Elza kleit ja patsid taga lendlemas. Me palusime Astridil enne Gretelt luba küsida - “ei” vastus teda ei heidutanud, vaid jooksis hiina poisi juurde, teda eesti keeles paludes, et ta talle ka jäätise ostaks. Proovisin kõigest väest naeru tagasi hoida, Hiina poiss see-eest vaatas täiesti eksinud pilguga talle otsa, silmis nii siiras mure. Õnneks jõudis kohe Grete kohale ja lahendas olukorra väga meisterlikult. Meil ikka meeletult palju nippe temalt õppida. :)
Homme jälle uuele ringile, uute inimeste ja kohvikutega. Loodame selle nädala lõpuks otsuse langetada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar