Täna tundsin esimest korda, et elu hakkab siin vaikselt paika loksuma - käisime kahel töövestlusel, saime pangakonto ja kõnekaardi tehtud! Lõpuks ometi... Tegelikult esimesel vestlusel käisin üksi - Chubby Marionis, vist mainisin eelmises postituses ka. Tõmmu nahaga itaalia mehike lehvitas juba kaugelt, täna hoopis rõõmsama näoga, kui pühapäeval. Pakkus lahkelt kõike, mida silm haaras ja vestlus mööduski peamiselt nii, et mina pugisin kahe suu poolega croissanti ja tema sõtkus kuskil kaugustes taigent. Tundis huvi mu varasemate kogemuste kohta - kui mainisin kell 3-4 ärkamist, jäi vestlus pooleli ja uuris millal proovipäevale saan tulla. Meeltesegaduses leppisin aja kokku kolmapäevaks… koju jalutades hakkasin üha enam kahetsema - kas ma tõesti tahan jälle kell 3-4 öösel, AUSTRAALIAS, ärgata? Ei aitäh. Võtsime hoopis rattad ja sõitsime Camberwelli, Ivey Lane kohvikusse, Moniquega kohtuma. Teadsin, et rattasõit pole mu tugevaim külg, aga et ta nii katastroofiline on, ei mäletanud. Jooksmisest võiks ju mingit kasu ka olla… Samal ajal Patrick, kes igal võimalusel lebaks ja väldiks sporti, kihutab rattaga nagu Rein Taaramäe...
Kui “mäed” kõrvale jätta, oli tee Camberwelli imeilus - otse läbi hiiglasliku rohelisusest pakatava pargi. Kohale jõudes nõretasime mõlemad higist, mul juuksed ogadena igas suunas turritamas. Vapustav esmamulje. Kiiver, palavus, tuul ja sademed ei ole just parim kombo enne töövestlust. Monique ei paistnud end sellest häirida laskvat, tervitas hoopis meid soojalt ja juhatas lumivalge uhiuue mööbliga sisustatud kohvikusse. Letitaga valmistas umbes kahekümne seitsme aastane noormees kohvi, kõõritades pidevalt silmanurgast meie poole. Monique tegi kiire tutvustusringi - nimed olid meil meelest pühitud kohe, kui ta need nimetas. Patrick saadeti põhimõtteliselt kohe masina taha - peale ükssarviku pilti pole rohkem end tõestada vaja. Meie jäime seniks vestlema, tema näol peegelduv jäägitu pühendumus ja lõputu küsimustevool, tekitasid minus äärmiselt hea tunde selle koha suhtes. Kohvikuid on tal kaks - 2 km vahedega - meie hakkaksime töötama ilmselt mõlemas kohas (Ivy Lane ja Miss Franck). Leppisime neljapäevaks proovipäeva kokku - Patrickul algab 6:30 (he he he), minul 9:00. Saame tehtud tundide eest isegi tasustatud, mis siin väga kombeks ei ole. Kui miinustest rääkida, siis Patricku silmis ei ole tegemist erikohvikohaga - kõik sealsed kohvipõhimõtted ristuvad tema omadega. Sinna jääks ta vaid pakutud palga pärast... Monique teab, kuidas oma töötajaid hoida. Kohviku uksest väljusime vahetult enne teiste kohtade sulgemist. Arvestades, kui väikese kohaga on tegemist, jäi kummaliselt palju kohvikuid meile silma - kavatseme nendesse peale neljapäevast proovipäeva sisse piiluda.
Peale töövestlust suundus Patrick otsejoones juuksurisse, öeldes: "If they don't like me at my worst, they don't deserve to see me at my best". Monique kutsus meid tagasi ehk talle tuleb nüüd üllatus, kui näeb, et inetust pardipojast on luigeke sirgunud (all pool on illustreeriv pilt ka).
Õhtul tegime Grete ja Patrickuga koos süüa, mida hiljem kõik koos laua taga nautisime. Isegi suur lihasõber Tim sõi vegan bologneset! Kõrvale võttis muidugi suure portsu tuna casserole-t (lõhe pajaroog?), et ikka tasakaal säiliks. Astridi suutis ennast päeval nii ära väsitada, et jäi peaaegu kahvel suus laua taga magama. Ei imesta ka, meil oli väga tegus hommik - Astridi mänguasjal oli tähtis sünnipäev. Selle auks kaunistas Astrid enda näo templitega ja värvis juuksed Timi markeriga siniseks. :):)
Kuna mõlemad lapsed jäid imekombel vara magama, kasutasime Gretega võimalust ja tegime filmiõhtu. :)
Homme on meil Patrickuga jälle uued kohtumised. Pere, ärge muretsege, hoiame teid kursis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar