Ma ei plaaninud täna postitust teha - paistis üksluine päev tulevat, ilma eriliste sündmusteta. Aga vot, juba hommik algas mõnusalt, avasin ukse ja soe tuul tuiskas tuppa, sahistades põrandal olevaid pabereid ja keerutades juukseid mu näo ümber. Imetlesin päikesekiiri punakatel puutüvedel, mis öisest vihmast tumedamaks olid värvunud. Isegi minu töntsid inimmeeled tajusid õhurõhu raskust ja tuult, mis tõotasid järjekordset vihmavalingut, mis siis et sel üürikesel hetkel sillerdas taevas päike. Tänaseks jooksutiiru eesmärgiks võtsin visata pilk peale siinsetele restoranidele - kohta, kuhu oleks võimalik ka peale kolme tööle minna. Mõned väga huvitavad leiud avastasin, vaatame, kas nad vastavad ka. Kellel tekkis küsimusi miks, siis tulin ikkagi Lilyst ära, mu loomus vajab kiireloomulisemat tööd.
Kell 11 startisime Balwynisse - Tesoro Gastronomiasse töövestlusele. Minek osutus kohutavalt keeruliseks, pidime kolme erineva bussiga seiklema, milles pea kõik hilinesid ja jäime järgmistest bussidest maha. Õnneks kõige pikem paus tuli sisustada suure ostukeskuse kõrval - läksime entusiastlikult sisse. Sinna plaanime tulevikus tagasi minna, kui tiba rohkem raha on kontole kogunenud - nii palju ägedaid poode ja põnevaid kohvikuid! Patricku rõõmuks sattusime ühe slaavi restorani otsa- hunnik rohelisi köögivilja pelmeene, milline maitseelamus! Kugistasime need ruttu alla, maksime pisikesele, hallis tärgeldatud vormkleidis hiina naisele ja jooksime bussile. Omanik, Massimo, tahtis meile Uberi koju järele saata, aga sel hetkel tundus see meiesugustele, pessimistlikele eestlastele, pisut kentsakas - miks peaks keegi nii lahke olema? Siis ta veel ei teadnud, et tuleme Patrickuga koos. Pakkus isegi kohviku juures olevat elamispaika peale kauba.
Balwayn kujunes üllatavalt ägedaks linnaosaks, tänavaid kaunistasid meie pikkused puust nikerdatud inimskulptuurid, mis kujutasid erinevaid rahvaid. Majad tihedalt üksteise külge ehitatud, nagu domino klotsid mängulaual - nii palju erinevaid kohvikuid ja restorane. Olgugi, et vihma kallas ladinal, sebisid inimesed tänavatel edasi tagasi, sooja ilma 100% nautides. Soe ehk siis 16-kraadi. Tesoro Gastronomiat kujutasin vaimusilmas tillukese kohvikupugerikuna, mis on aega mööda ajale jalgu jääma hakanud. Koha peal aga avastasime hoopis elegantse alabastervalgele kohviku, millest kogu esiseina moodustas kristallselge klaas ja ukse kõrval kauniskles tibusammul kõrguv roheline puutaim. Läksime sinna lõuna järgsel ajal, mis peaks kõige rahulikum aeg olema - reaaluses kohvik lausa huugas külalistest, seisime seal, pidevalt ette-taha liikudes, suutmata endale sobivat paika leida. Sooja valgusega ruumis avanes vaade avatud barista-alale ja koogiletile, kus leidus kõiki itaalia populaarsemaid desserte. Maasikablondide juustega tüdruk lõikas parajasti letile proovimiseks šokolaadisalaamit, millelt minusugused suhkru narkomaanid silmi ära ei saanud. Jässakas itaallase välimusega teenindaja tõi mind maa peale tagasi, juhatades meid teisele korrusele Massimot ootama. Tagumist saali kaunistasid kuldkollase valgusega tulukesed ja marmorplaatidega lauad, tumedad põrandalauad lõhnastasid toa mõnusa puiduaroomiga. Tellisime parajasti endale QR-koodiga erinevaid desserte prooviks, kui Massimo, kiilanev lühemat sorti itaalia härrasmees, meie juurde tormas. Sellise hooga, et suur lillepott lendas ümber, kattes kogu põranda tiheda mullakihiga. Milline lõbus algus. :D Massimo lagistas naerda, samal ajal tema parem käsi, Federica, hakkas kätega mulda potti tagasi kühveldama, Patrick sekundiga üles kääritud varrukatega abis. Massimo tormas harja järele - kühvliga ei hakanud ta ennast vaevama, pühkis allesjäänud mulla seina äärde ritta.
Frederica ja Massimo rääkisid meile kõik olulised punktid ära. Massimo põhiäri on hoopis IT-valdkonnaga seotud, kohvik rohkem heategevusprojekt meiesugustele sisserändajatele. See seletab, miks ta nii agaralt elamist ja Uberit pakkus. Pidas meile loengu kõikidest ohtudest, mida teaksime tulevikus vältida ja kirjeldas nende töö põhimõtteid. Kõike tehakse 100% ausalt ja nendest lausa õhkus heatahtlikust ja soovi abikätt ulatada. Kohalikke töötas neil vähe, 90% moodustasid meiesugused working holiday visaga noored - enamasti Itaallased. Kohvik pakatas positiivsest energiast, oleksin tahtnud kohe põlle ette visata ja klientidega rääkima hakata. Leppisime proovika reedeks, läheme Patrickuga samal ajal. Loomulikult ei lase Massimo meil kolme bussiga tulla, vaid lubas hommikul autoga peale võtta. Uskumatu. Ära minnes pakkus meile kohvi, saiakesi ja kooke, alguses proovis isegi pitsat kohaletuleku eest maha partseldada (keeldudes selle eest raha võtmast). Pidime me neid pelmeene sööma … Tugeva vihma tõttu tellis ta meile tagasi minekuks ka Uberi - olime mõlemad täiesti pahviks löödud. :D
Käisime enne koju minekut kiiresti Burwood Brickworksi ostukeskusest läbi, tahtsin Grete lemmikrestorani ka CV viia. Mõni postitus tagasi rääkisin sellest pikemalt - kasvatavad kohviku katusel ise kogu tooraine ja päikesepaneelidega toodavad elektrit. Lubasid ühendust võtta - eks me näe. Samal ajal avastas Patrick keskuse esimeselt korruselt unistuste puuviljaleti. Riiulid pakatasid eri värvi- ja suuruses õuntest, pirnidest ja kõikvõimalikest eksootilistest puuviljadest. Erklilla draakonipuuvili lausa karjus meile, et ta endaga kaasa võtaksime.
Õhtul meisterdasime kõik koos tortilla lehtedele pitsad. Oleksin võinud neid vist veel kaheksa tükki süüa - õnneks olid kogused piiratud. Kõhud kurguni täis, hüppasime veel jääkülma basseini, et keha kohe eriti shokeerida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar