Tundub, et Bali torm sai meid poole öö pealt Katust kätte. Vihm trummeldas ja peksis vastu plekkkatust ja aknaklaase. Tahtsin jooksma minna, aga sama hästi oleksin vôinud telefoniga dušši all seista. Lubatud jôusaalis oli küll jooksulint, aga see tilluke miniatuurne masin, mis pisikese elektrigeneraatoriga ühendatud oli, klõpsas peale esimest kümmet sekundit välja. Ohkasin ja läksin ôue, mingismõttes kõlas seal jooksmine kordades paremini, kui umbses toas lindi peal tammumine. Mässisin telefoni ainsasse kilekotti, mille vannitoast leidsin, ja toppisin endale põue. Katuse alt välja astudes olin sekundiga pealaest jalatallani läbi ligunenud. Vihmast tekkinud vesi ulatus üle jalalaba ja lainetas nagu meri. Nii äge oli!
Hakkasin eesootavat päeva peas kujundama ja jõudsin vaevu vihmavaba päeva soovida, kui sekundi pealt kraanid kinni keerati?! Suurest rõõmust shokeeritud, suutsin kõnniteel "ei millegi" otsa koperdada ja libisesin nagu märg kalts mööda kõnniteed edasi. :)) Olin nii paksu sopaga kaetud, et peletasin isegi kohalikud kaubamehed endast eemale. Milline kingitus. Et hotellitöötajad infarkti ei saaks, tegin kiire turgutava kümbluse porilombis. Tundus, et aitas.
Hotellitoas tervitas Patrick mind sünnipäevalauluga, mis naerma ajavalt viisist mööda kõlas, aga oli ilmselt kõige armsam viisijupp, mida minu kõrvad kuulnud on. Ta ise paistis ka rahul olevat - uuris, kas mulle on kunagi nii ilusti lauldud. :D
Sünnipäeva puhul sain meie päeva enda meelistegevustega täis toppida. Pole vist üllatus, et esikohal olid kõikvõimalikud kohvikud ja restoranid. Peale korralikku uurimistööd eile õhtul, leidsin meile vapustava brunchi koha - Crumb and Coaster. Asus hotellile lähedal, kaks kilomeetrid ranna poole - ukse eest torkas esimese asjana silma suur puidust tahvel, kirjaga “SPECIALTY COFFEE” (erikohv).
Tihedalt laudu täis puugitud majake, oli vaatamata oma mahutavusele rahvast pungil. Ainsa koha leidsime õues terrassil, kuhu tõenäoliselt meie joogi ja toidu hunnik poleks ära mahtunud. Taibukas teenindaja juhatas meid peale tellimuse esitamist tuppa, heledate kardinatega eealdatud alasse, pisut suurema laua taha. Talle pakkus meie üüratu joogitellimus sama palju nalja, kui teistele kohalikele.
Koht oli lääneliku stiiliga maitsekalt sisustatud ja korraks tundus, nagu oleksime tagasi Euroopas. Croissantidest pungil saialett rippus klaaskuubikuna silmade kõrgusel, kaunilt särava valgusribaga ääristatud. Laudadel olid läbipaistvas pudelis tillukesed pruuni varre ja valge õiega kuivatatud lilled.
Suure trammi tõttu unustati pool meie tellimusest ära. Ootasime enda viite jooki ja nelja sööki pea tund aega, aga ega meil kiiret ei olnudki. Saingi rahulikult nende saialetti ja kapi peal olevaid lilli pildistada. Toit oli super, ainult Bali kohta ebanormaalselt kallis, isegi google hoiatas meid selle eest. Koha omanik elab ilmselt väga hästi ära.
Minu suureks rõõmuks paistiski pool päeva päike! Seiklesime mööda tänavaid, kammides läbi kõik populaarsemad kohad Kutas. Indialaste tänaval, kus eile õhtustasime, oli keset kõnniteed paigaldatud reklaamtahvel, peal akvaariumi sees olevad jalad, ümbritsetud pisikeste kaladega. Tundsime protseduuri kohe ära ja Patrick sattus elevusse. Viis minutit hiljem istusime jalad klaaskastis, kakskümend minutit salongi aknast välja vahtides, kuniks kalakesed meie jalad vanast nahast puhtaks tegid. Kohutavalt kõdi oli. Kui Patrick ka oma jalad akvaariumisse pani, tormasid nad nagu näljahädalised tema varvaste ja kandade ümber. Minu ümber tiirutas mõni üksik, veidi armetuma välimusega kribu. Proovin ennast veenda, et asi oli minu puhastes jalgades, mitte milleski muus…
Maroonpunasest salongi uksest välja astudes, õhkasid meie jalad värskusest ja puhtusest. Kadestasin isegi sekundiks Patricku lahmakaid tosse, millest mul tavaliselt taolises kuumuses puhtalt vaatamisest paha hakkas.
Ilm oli vahepeal pilve tõmmanud, seega kiirustasime rannaäärsesse ostukeskusesse, mis oma olemuselt Ameerika outlette meenutas. Ringja kujuga poodiderodu, kuhu enamikku sai sisse õuest. Koht, kus olevat Kuta ainus Pandora pood.
Hindu nähes pidin pikali kukkuma ja kaalusin murdosa sekundis kogunisti minema kõndimist. Isegi EESTIS ei ole pooltki nii kallis!? Ja me viibisime Balil…Patricku oskusliku veenmise tulemusena, pigistasin silma kinni ja lasin tal endale kingituse teha. Tänutundega imetlen pisikest elevandikujulist amuletti, kes meile igavesti Balit meenutama jääb.
Sünnipäeva puhul lubas Patrick nõustuda kõigega, mis ma välja pakun, seega võtsime suunaks palju häid reviewsid saanud Bali Bowli. Kõht oli nii täis, et oleksime kohe oksele hakanud, aga kindlameelselt uskusime, et suudame selle viimase kübeme veel alla pressida. Siiski viimane täispäev Balil! Patrick tellis vaid KAKS jooki - võite aimata, kui täis ta kõht sinna jõudes olla võis. Ahvatleva smuuti bowli võtsime jagamiseks. Kahjuks. Viimast ampsude saamiseks puksisime võidu lusikaga, kumb rohkem sisse kahmata suudab. Bowl oli vapustav! Patrick kiitis isegi draakonivilja, mis esimest korda ei maitsenud tema jaoks “nagu pettumus”. Tekstuurilt oli smuuti justkui jäiselt jahutav itaalia gelato, kergelt hapuka noodiga. Kaunistuseks laotud mango, papaya, banaani ja draakonivilja viiludega ei koonerdatud, vaid katsid tihedate perfektsete viljaridadega kogu kausi.
Kulutasime oma telefonid poole päevaga täiesti tühjaks - google maps paneb mind meie telefonide võimekuses kahtlema. Patricku rõõmuks läksime korraks hotelli, et enne õhtut akud täis laadida (mul oli ju vaja igat hetke fotojäädvustada …). Katkematu sadu ei olnud vaibunud, seega kepslesime käsikäes üle lompide. Järjekordse järvesuuruse lombi ees peatas Patrick mu kinni, hoidis Erki Veiko meistriteosest kinni ja pakkus, et võib mantli mu jalge alla laotada. “Me ei taha ju, et sinu hinnalised varbad märjaks saaksid.” Olin juba poole sõnaga hakanud ohhetama, milline džentelmen ta on, aga enne jõudis ta mind peatadades lisada - “sinu mantli”. Ta naeratas, nagu oleks öelnud midagi erakordselt toredat. Põrnitsesin teda teeseldud ärritusega. Loomulikult tegi ta nalja, minu mantli sopavette viskamist ei kaaluks ta isegi unes mitte. Millise humoristiga ma ikka koos olen… :D Loomulikult ei lasknud ma tal seda teha, kandsin siiski plätusid.
Õhtusöögiks olin välja googeldanud restorani nimega Ghinta Warung, kus pidavat parim kohalik toit olema (Katus). Google maps suunas meid läbi süngete slummi meenutavate tänavate, läbi pehkivate hurtsikute. Majad olid ilma usteta, poriste lamekatustega tsement kuubid. Kel korralikku maja ei olnud, kükitasid enda neljast bambusetoikast ja plekk-katusest tehtud peavarju all, meid vaikides piieldes. Kôikjal tänavatel kuivas pesu, seda rippus puuokste, teivaste kui ka haprate aknavôrede küljes. Pisikesed ja suured räsitud krantsid tiirlesid sihitult ringi, nende vahel paljajalu lippavad tolmused lapsed. Kôik proovisid meid salamahti uudistada - ilmselt ei satu turiste sinna just kuigi tihti. Ühe otsa elamusena oli see kihvt, aga tagasi lubasime mööda rannaäärt ja põhi tänavat minna.
Retsoran asus täpselt pisikeses kõrvaltänavas, ranna lähedal, kurvi peal. Rohked rohelised taimed ja hubase kuldkollase valgusega terrass pani mind ootuselevusest kihama. Nagu kingitus, vabanes kõige õdusamas nurgas kahene laud! Jooksin sinna, nii et menüüd uuriv hiinlane peaaegu ümber kukkus. Tundsin ilma vaatamata, kuidas ta põrnitsev pilk mu selga puuris - saatsin talle mõttes vabandused. :/
Eelroaks tellisime brioche, mis muidugi ühestki otsast kohalik ei ole. Juu peavad nad turistide meelitamiseks ka muid toite menüüs hoidma. Pearoa valiku osas lähtus Patrick Aleci soovitustest ja valis tema lemmiku - Nasi Gorengi. Roog koosneb köögiviljadega praetud riisist ja munast. Riis on segatud pisut magusama kastmega, andes toidule mahlasust.
Et valikud erineksid, läksin klassikalise kanakarri teed. Jookidega jätkasime traditsiooni - peale viiendat läks mul lugemine sassi. Teenindaja sekundiks krimpsus nägu ja ükshaaval, pikemate pausidega, toodud jookide vahel, võib nentida teatavat seost. Viimasel päeval alles taipasime, et nad teevad Balil kõik joogid nullist ja mahlade jaoks on neil ÜKS blender. Kujutage siis ette, kui tuleb heledapäine Patrick ja tellib neli erinevat värsket mahla ja kaks jääteed… :)
Nii tore õhtu oli! Saime reisi meeldejäävamaid hetki meenutada, uusi ja uusi maitseelamusi kogeda ja aeg ajalt vetsu otsivate turistide üle itsitada. Kujutage ette, viimasesse sai läbi köögi?! Üks pikka kasvu välismaalane tiirutas juba kolmandat korda meist mööda, silmis ilmselge segadus. Otsustasime teda aidata, näpuga meist vasakule jääva köögi poole viibates. “In the kitchen? (köögis)” tema hääletoon seadis kahtluse alla meie terve mõistuse. Meie naerupurse ei aidanud ka palju kaasa, kuid läbi köögi kõmpides ta lõpetas.
Pildid tulid vales järjekorras, alustades õhtust.
Ghinta Warung:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar