Magasime mõned tunnid, kuni aknataga kostuv kongide müra meid üles ajas. Kell oli neli öösel. Päike tõuseb siin kell kuus, seega sellega ei saanud veidrad helid seotud olla. Peatselt hakkas keegi kongide helile lisaks mediteeriva häälega laulma - eeldasime, et tegemist on öise palvusega. Patrick põõnas rahuliku südamega edasi, mina proovisin mõttes lambaid lugeda, et taas unne suikuda. Uirgamine ei lõppenud enne 5:30, seega loobusin täielikult magamisest. Mul tegelikult ei ole unehäireid...
Uudishimu sai minust võitu ja läksin õue jalutama, kuniks Patrick magab. Õhk oli niiske ja mõnusalt soe. Tänavatel käis samasugune melu, mis Melbournes hakkab heal juhul kell kaheksa ja siin polnud kell kuuski. Kohalikud vurasid enda mõlkis rollerite ja plekitükkidest kokku klopsitud autodega tööle, üksteisele märguandeks piibutades või üle mootorimürina hõigates. Kõik mootorsõidukid olid kaubaga pungini täis laotud - puuviljutäis pambuskorvid pressiti nii jalgevahele, selga kui ka tagaistuja pea peale. Kes parajasti tööle ei sõitnud, pühkis hooksalt puuokstest meisterdatud harjaga õhtust alles jäänud prahti kokku. Praht pakiti hoolikalt kilekotti kokku ja visati silmagi pilgutamata mõned meetrid enda alast eemale. Mis edasi saab, pole enam nende mure. Prügihunnikud aina kuhjuvad, kuniks koerad ja linnud need tükkideks rebivad. Seda nähes meenusid kunagised Ivari sõnad, kuidas taolistes riikides ongi kombeks koduuksest prügi tänavale pühkida, kuniks vihmavesi nad vooluga suurde veekogusse kannab. Viimasest pole paljudel muidugi aimugi.
Tuppa tagasi jõudes paistis Patrick päris reibas olevat. Ka tema ei saa sellises müras magada, eriti kui pidevalt keegi meie hotellitoa telefonile helistab. “Nad muretsevad, et me lahkume ilma maksmata…” ütles Patrick ise samal ajal kõva häälselt haigutades. Nende vaimse tervise nimel pakkisime asjad kokku ja põgenesime sellest toast. Patrick lubas enam mitte kunagi kõige odavamat hotelli võtta.
Vastuvõtulauas ei paistnud ühtegi hingelist olevat. Ennsist paaniliselt helistanud poiss oli tööpäeva lõpetanud ja jalga lasknud. Eeldasime, et iga hetk peaks keegi meie häälte peale ennast näole andma ja istusime kannatlikult kulunud diivanil. Mõni minut hiljem vaaruski väike mustapeaga naine kõhklevalt meie poole. Inglise keelt ta ei osanud. Vehkisime oma kaardiga, mille peale ta vabandavalt pead raputas ja näitas küllili kukkunud terminali poole - ilmselt läks see katki. Vuristasime vastamisi inglise ja bali keelseid sõnu, millest meile kummalegi kasu ei olnud. Patrick, kes vaikides diivanil istus, googeldas välja, et kõik lähedal olevad sularahaautomaadid avatakse pooleteist tunni pärast - see selgitab, miks keegi meid nende juurde juba saatnud ei olnud. Olukord sai lahendatud, kui suur erksasse kimonosse mähitud naisterahvas fuajeesse lonkis. Tema suutis piisavalt rahuldavalt inglise keelt rääkida ja nõustus kasvõi austraalia dollareid vastu võtma, peasi et me midagigi maksaksime. Skeptiliselt ulatasime enda ainsad 10$, rohkem meil lihtsalt ei olnud. Naised panid peopesad kokku, kummardasid ja saatsid meid lõputute tänusõnade ja vabandustega ukseni. Mis just juhtus?
Meile on siiani mõistatus, miks nad nii heldekäeliselt austraalia dollareid vastu võtavad. Rahulolevalt viskasime seljakotid selga ja hakkasime kesklinna poole kõmpima. Kõnniteed olid praktiliselt olematud. Suured kivikamakad, millest kunagi korralik tee moodustati, lagunesid ja ehmatas meid iga paari meetri tagant sügava auguga. Kus auku ei olnud, paigaldas kohalik ärimees enda logiseva müügiputka, et meiesugustele kõikvõimalikku träni maha partseldada.
Kohalike eeskujul loobusime kõnniteedest ja astusime autotee äärde. Eikusagilt ilmus meie teele 24/7 ATM. Hõiskasime rõõmust ja võtsime enda esimesed kohalikud miljonid välja. Tundsime end taas inimestena ja suundusime esimesse kohvikusse, kust pisut kõhukinnitust leida. Ma ei tea kuidas Patrickul, aga mul korises kõht juba eilsest hotelli saabumisest saadik.
Kohvik nägi Bali kohta äärmiselt modernne välja, meenutades oma heledate seinde ja puidust klaaslettidega rohkem Euroopa erikohvi kohvikut, kui kohaliku ettevõtet. Paremale valgele seinale oli joonisatud suur kohvikäpp, koos tamperi, filtri ja tassiga. Kirjas olevast tekstist mõistime ainsana sõna “kopi” mis tähendab kohv. Kohvi me seekord ei joonud, aga suhkrust pakatavaid värskeid mahlu küll, mis oma magususega kurku lausa põletasid.
Viimaseks missiooniks jäi internetika kõnekaart soetada. Kõndisime edasi, kuniks jõudsime väidetavasse Denpassari kesklinna. Meile ta erilist muljet ei avaldanud - kõik lagunes, teeperved mattusid prügihunnikute alla ja iga meetri tagant hakkas uus kodutu räsitud koer meid taga ajama. Otsustasime kohe peale sim-kaardi leidmist Ubudi edasi sõita.
Mobiilipakettide pakkujaid leidus palju, iga natukese aja tagant nägime järgmist erksates värvides maalitud plakatiti, mis enda parimaid hindu välja reklaamis. Peatusime esimeses veidigi korralikumas putkas. Letitaga istus noor poiss, kes inglise keelt kuuldes ärevaks muutus. Tegi kiire kõne ja palus meil pisut oodata. Eeldame, et helistas vanematele, kuna mõne minutiga saabus keskealine paar, kelle järel paterdas umbes aastane armas poisike. Patrick selgitas, et vajame mobiilset internetti. Abivalmis pereisa tõi mulle jooksuga plastmassist tooli, et saaksid suure kotiga pisut jalga puhata. Tund aega hiljem ei suutnud keegi neist kaarti tööle saada. Vastutahtmist pidime nende teenusest loobuma ja kõndisime järgmise putkani. Sealt vaatas meile rätikutega kaetud tüdruk vastu, kes teatas, et putka on kinni. Nojah... otsisime siis järgmise, kust viimaks kaardi tööle saime. Tellisime takso ja sõitsime Ubudi.
Mida lähemale linnale jõudsime, seda troopilisemaks loodus muutus. Kõik oli roheline: puud, nende tüvesid kattev sammal, okstele toetuvad tihedad lehekroonid, siugjate taimedega kaetud metsaalused. Kitsas tee lookles mööda järske mägesid üles-alla, läbi troopiliste rohelisusest pakatavate puudeallee. Ammulisui vaatasime aknast välja, kibeledes juba õue maad avastama.
Linnale lähenedes hakkasime märkama tee ääres jalutavaid valgenahalisi turiste – ilmselt polnud me ainsad, kes selle kohta palju head on kuulnud. Taksojuht viis meid kitsukesele munakividest laotud teedega tänavale ja palus jala edasi minna. Mõistetav, kuna arvestades tee laiust, 70-kraadist kallet, vastu tulevaid inimestehorde ja autosid, polnud sealt võimalik enam üheski suunas autoga liikuda. Lehvitasime toredale taksojuhile ja kõndisime kilomeetri läbi tillukese mägilinna.
Hotellist avanes vaade otse riisipõldudele, mida ääristasid tihedad palmid ja muud troopilised puud, millele ma nimetust ei oska kohe anda. Märkasime põllul varitsevaid ahvi peresid, kes üksteist entusiastlikult taga ajasid ja aegajalt hotelli poole hiilisid. Vastuvõtu lauas olev poiss tormas neid toikaga eemale ajama, kuniks meid märkas ja kähku laua juurde tagasi tõttas. Otsustasime jääda kaheks ööks, et ei peaks raskete kottidega ringi rändama. Mehike juhatas meid mööda kitsast jalgrada avatud terrassiga toani, mille suured maastlaeni aknad olid vaatega otse basseinile ja selle taga olevatele riisipõldudele. Tervituseks tõi meile värskeltpressitud arbuusimahla ja kuuma vett, et saaksime endale teed või kohvi keeta. Tuba ise ei andnud eelmise ööga isegi võrrelda. Heledad lendelvad kardinad, lumivalged seinad ja veidi tumedamast puidust kaheinimese voodi, tekitas silmapilgselt sooja tunde. Lükkasime uksed, mis kahele poole lahti käisid, valla, ja nautisime sekundiks võrratut ilma ja piltilusat vaadet. Patrick viskus ukse ees olevale lamamistoolile ja teatas rahulolevalt, kui hästi ta oskab hotelle valida.
Kondikava paika polnud pannud, seega otsustasime mõnusa restorani otsida, kus kerge lõunasöök süüa. Restorane on siin meeletult - põhimõtteliselt iga maja, mis ei ole Mini Marti supermarket või turismiatraktsioonide putka. Peatusime ühest palkidest ehitatud vabaõhurestoranis, kus malbe olekuga Bali naine meile tervituseks kummardas. Nägin avatud terrassi ja olin müüdud. Jäime toiduga äärmiselt rahule. “Ma ei saa enam kunagi halloumit süüa…” pobises Patrick ja ampsas viimase tüki maailma kõige paremat juustu. Suurest joovastusest energiat täis, kõndisime kesklinna. Nii palju ilusaid poode, kohvikuid ja jäätiseputkasid. Ostsime magustoiduks mitu palli gelatot, mis kuumadel ilmadel peaks lausa kohustuslik olema.
Kesklinnas jalutades möödusime vähemalt viieteistkümnest massaaži salongist. Pidasime mõlemad vaikides aru, suutmata otsustada, kas minna või mitte minna. Viimaks ei suutnud Patrick enam vastu panna ja käis ettepaneku välja. Mõeldud tehtud, keerasime esimesse salongi sisse. Ilmselgelt suutsime valida ainsa koha, kus meid vabanduste saatel rõõmsalt sisse ei kutsutud, vaid pigem põrnitseti etteheitvalt, et nende rahu segama tulime. Kõige suurem neist, ilmselt omanik, ajas ennast püsti, viskas meile “menüüd” näppu ja viipas käega toolide suunas. Saime käsu meelepärane protseduur välja valida. Muutusin pisut skeptiliseks, aga nüüd tundus piinlik minema ka kõndida. Valisime midagi teistsugust - kohvi- ja vürtsimassaaži. Kui meid mööda välistreppi üles saali juhatati, palvetasin mõttes, et too vihase näoga mürakas mind mudima ei hakkaks. Vedas - ta valis Patricku. :D Esimese massaazi kohta tundus kõik suurepärane. Muusika küll keerati kinni, valge ruum meenutas liiga palju hullumaja, külm konditsioneer pani protseduuri lõpuks lõdisema, aga muidu mõjus kõik äärmiselt lõõgastavalt ja mõnusalt. Pärast kaeti meid paksu kohvi ja vürtsi kihiga üle, mis pidavat naha äärmiselt pehmeks tegema.
Üdini lõõgastunult jalutasime mööda Ubudi põhitänavat. Ostsime mitu korda gelatot, piilusime poeakendest sisse ja tutvusime sealsete templitega. Õhus levis mõnus viiruki hõng ja eemalt kostus kongide ja ksülofonide muusikat. Valisime välja kõige enam kõnetanud retorani, pugisime hunniku nuudleid sisse ja hakkasime läbi pimedate melu täis tänavate hotelli poole kõmpima. Koduteel peatas meid õnnetu olemisega pisike Bali mehike, kes nii väga soovis meile siinseid atraktsioone tutvustada. Juhuse tahtel loetles ta ette kõik kohad, mis minu ettevalmistatud plaanis kirjas olid. Vaatasime Patrickuga üksteisele otsa, noogutasime ja panime plaani paika. Vahva härra Alec lubas meid homme 8:30 hotelli eest peale võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar