Tänaseks äratuskellaks oli kõrvulukustav kukkede kiremine, nagu Bali Võrule kohane. Patrick kergitas korraks pead, vaatas kella ja keeras muretult teise külje. Puhkusel nii vara tõusta on tema silmis lausa patt. Minu aju töötab teistmoodi, olen selle ilmselt isalt pärinud - kui korraks ärkan, hakkab pihta lõputu ideede genereerimine, mida teha ja kuhu minna. Viskasin esimesed ettejuhtuvad riided selga, jätsin Patricku tuppa põõnama ja jalutasin ise ranniku poole, lootuses päikesetõusu näha. Ei näinud… eikusagilt ilmusid udused pilved, mis ta enda alla matsid. Kui päike piisavalt kõrgele kerkis, kadusid pilved kui tina tuhka.
Uskuge või mitte, aga reisi viies päev oli esimene, kus me ei pidanud varakult kuskile liikuma. Haarasin arvuti kaenlasse ja istusin hotelli aias olevasse kohvikusse, lastes soojal tuulel enda pesust niiskeid juukseid kuivatada. Milline luksus on arvutis blogipostitus kirjuta! Viimased postitused on sündinud pisikesel telefoni ekraanil, kus mikroskoopiliste tähtede õigesti toksimine on omaette väljakutse.
Valisin parima vaatega laua, vaatega otse merele ja gigantsete lehtedega banaanipuudele. Turritavate mustade juustega poiss ulatas mulle lahkelt pudeli vett, jättes hommikusöögi menüü lauale. Ootasin Patricku ära, kes minu rõõmuks suutis täpselt nii kaua (2+ tundi) magada, kuniks viimase rea kirja sain.
Hotellipidaja, kortsus kulmuga turske mees, lubas meile hea diiliga takso sebida. “Oodake. Takso tulema… ma tuleb üles ütlema!” purssis ta nii arusaadavalt kui suutis, ise sõrmega me toa poole viibutades. Noogutasin sama entusiastlikult vastu.
“M-i-s k-e-l-l u-m-b-e-s?” veerisin talle aegamööda, igat sõna hoolikalt välja hääldades. Ta kehitas õlgu, hiljemalt kell 11 pidi auto kohal olema. Vaatasin tema selja taga olevat tolmuga kaetud kella. Tund aega ootamist. Tundus piisavalt talutav ja jäin diiliga nõusse.
Kell 11 haarasin rahutult raamatu ja hakkasin ukse ees terrassil edasi-tagasi sammuma, aeg ajalt alla parklasse kiigates. Toad paiknesid täpselt vastuvõtulaua kohal, mille kõrval omakorda oli parkla - perfektne ülevaade. Minusugusele planeerimise hullule, oli teadmatuses ootamine täielik piin, eriti kui me aeg saarel niigi piiratud on ja iga küsimusele umbmäärane vastus anti. Huvitav mitme tunniga ma Lõuna-Ameerikas närvivapustuse saaksin…
Kell 12 hakkas minu kannatus katkema. Vaatasin alla tühja parklasse ja pahisesin ärritusest, avatud uksest Patrickule eesti keeles end välja elades. “Oleksime pidanud ikka tuttava taksojuhi kutsuma.. mõtle, kui meile tellitud auto jõuab kell 1??” Patrick lebas rahulolevalt voodis, pannes - probleemi nägemata - käed kukla taha ja sirutas jalgu. “Mina olen väga rahul, minu poolest võiksimegi siin konditsioneeriga toas olla, kuniks õues jahedamaks läheb.” See ajas mind veel rohkem närvi. Siinsetel teedel võtab ainuüksi sihtpunkti jõudmine vähemalt tund või kolmveerand. Meil oli listis sihtpunkte VIIS, kõik saare eriotstes. Kell kuus läheb pimedaks ehk peale seda muutub kogu projekt mõttetuks. Peas olukorda hullemaks kerides, kupatasin Patricku toast alla kohvikusse, lootuses et meie pineva pilgu all hakkavad asjad kiiremini liikuma. Mees, kes ilmselgelt ise ka selleks hetkeks ärevil oli, haaras vabandanduste saatel telefoni ja helistas taksojuhile. Sõimas midagi bali keeles ja viskas toru hargile. Vaarus meie poole, ulatades vabandavalt kaks pudelit külma vett. “Võtke vesi, te vajama vedelikku.” Poleks osanud arvata, et temasugune mees nii õnnetu näoga saab olla. Vastutasuks pikale ootamisele, keeldus ta vee eest raha võtma. Kogu mu pahameel lahtus hetkega, asendudes süümepiinadega. Balilased on ikka armsad!
Täpselt kaks ja pool tundi hiljem, saabus kauaoodatud auto. Traditsioonilise linase seeliku ja tihedalt ümber pea mässitud mütsiga taksojuht lonkis ükskõikselt meie juurde, käe viipega autosse kutsudes. Omanik sibas vabandades meie kõrval, avas autoukse ja saatis juhile paar vihast pilku. Ulatasin seelikus mehele kritseldatud nimekirja - parem oleks, et jõuame need kõik enne pimedat läbi käia.
Terve hommikupooliku paistis lauspäike, mis ilmateate kohaselt pidi õhtuni püsima. Muretult jätsin truu vihmakeebi hotellituppa rippuma.
Läbi vonkleva tee sõites silmasin ohtlikult tumedaid pilvesid. Kust need nüüd ilmusid? Sekund hiljem algas korralik vihmavaling, muutes autoaknast välja vaatamise pea võimatuks. Patrickul oli lõbus, tema võttis Erki Veiko õmmeldud jaki kaasa. Mis seal ikka, võibolla ongi hea jahutav end korraks läbi leotada. Rokkmuusika saatel saabusime nimeka inglise lastesarja sünnikohta - teletupsude mäele. Minu rõõmuks hõrenes vihm selleks hetkeks vaikseks sabinaks, mis minu ajukarvad (meelekohtadest kasvavad pisikesed 10cm juuksed, mis kunagi pikemaks ei kasva) suurest niiskusest krussi keeras. Hüppasin rõõmsalt õue, kaamera pildistamiseks valmis. Kuulduste kohaselt tõusis täpselt selle mäe tagant teada-tuntud naerunäoga päike. Lootsime seal pisut matkata, aga rajast polnud märkigi. “Ilmselt ongi koht rohkem pildistamiseks.” Millegipärast mulle tundus, et Patrick hingas kergendatult.
Jätkasime teekonda läbi lõputute banaanipuude alleede, kus hambutud, kiduravõitu vanahärrad vikatiga võsa niitsid. Kohati tekkis tunne, nagu pärineksid kõik Balil müüdavad banaanid Penidalt. Ammulisui vahtisime mööda tuiskavat loodust, armetuid maju, kulunud siltidega turiste igatsevaid kohvikuid ja vastujalutavaid tõsise näoga naisi, kes peapeal palmipuu lehti või puuvilju tassisid. Ma pole tugevate feministlikke kalduvustega inimene, aga üks osa minust ärritub, nähes õblukesi naisi hiiglaslikku koormat tassimas - PEAS - samal ajal kui meesterahvad tähtsalt nende ees kõnnivad, nagu oleks naine koormaeesel. Mõistan, nende kultuuris ongi see ilmselt normaalne, aga minusugusele lääneliku eluga harjunud noorele, tundub see täiesti absurdne. Eesti mehed on ikka kuldaväärt. :D
Peale poole tunnist tiirutamis jõudsime pisikesse külla. Äärtest lagunev jalgrattateelaiune asfalt, mahutas hädavaevu meie auto teele ära. Kui keegi vastu tuli, keerasin pea ära ja proovisin mõtteid mujale saada. Keset suurt rollerite parklat peatas taksojuht auto, lähemale ta meid järgmisele sihtpunktile viia ei saa. Lauale jäid kas kõmpida jala 3 km läbi mägise džungli või maksame mõned kopikad kohalikele, kes meid rolleriga ära viskavad. Ainuüksi sõna “roller” tekitas minus külmavärinaid.
Sekundiga ümbritsesid meid sarnase välimusega taksojuhtide kildkond, kes meie poole vehkides üksteisest üle karjusid. Põrnitsesin umbusklikult logisevaid rollereid. “Mina eelistaks jalutada...”. Miks ma ei võiks sama julge ja vapper olla kui Pille. Meenutasin vaikides aastate tagust Soomes käiku.
Patrick ei teadnud, mida teha. Edasi-tagasi tuleks kokku kuus kilomeetrit, mis tähendaks mitme tunni pikkust matka. “Minu arvutuste kohaselt ei jõua me siis kõiki punkte enne pimedat läbi käia.” Jättes mind ühe lausega ummikseisu. Neetud kellaaeg.
Ei tea enam kuidas, aga mõned minutid hiljem avastasime end rollerite seljast. Olematu tee laskus otse mäest alla, meenutades rohkem telliseid täis laotud krossirada, kui usaldusväärset rada rannani - nagu nad lubasid! Pigistasin ilmselt mehikese hingetorud suurest hirmust kinni, terve tee end kirudes, et nõustusin selle asjanduse selga istuma. Võimalik, et need olid mu elu kõige pikemad ja jubedamad kolm kilomeetrit. Kohale jõudes Patrick lausa kiirgas rõõmust, ma proovisin viimasest järsust laskumisest toibuda. “Ma tahaks ise siin sõita!!” säras ta rollerid armastavalt silmates. Olin veendunud, et ta on päikese käes peast täiesti napakaks läinud.
Viimased paarsada meetrit saime jala mööda treppe minna. Mehikesed parkisid rollerid ära, lubades meid seal ükskõik kui kaua oodata. Laskusime alla orgu, mööda kivisse raiutud treppi. Ähvardavalt valjenev lainete kohin tikkus aina lähemale, kuniks täheldasime kaljuseina uuristatud helesinist laguuni. “Huvitav, miks keegi ei uju,” mõtiskles Patrick pisut pettunult. Lähemale jõudes saime ise ka aru, et taoliste lainetega ujudes tõmbaks meri meid sekundiga endasse. See aga ei takistanud Patrickul käed puusas rannaliival seista ja hiiglaslikest lainetest üdini lummatud olla.
“Ei tea, kas me enda rollerijuhid ka ära tunneme?” Paiskas Patrick siira, õigustatud küsimuse õhku. Loomulikult ei tasu siin riigis selle pärast muretseda, nad tormavad ise sinu juurde enne, kui jõuame kohalegi jõuda. Tõmbasin hinge ja istusin uuesti rolleri selga. Tagasitee kujunes oodatust kergemaks. Esiteks, sõitsime pool teed ülesmäge ja teiseks, sõitis meile vastu tohutu suur ameeriklane, kes meie moodi rolleri taga istus. Kui teda see kägisev mootor üles veab, miks peaksime me üldse muretsema…
Üleval ütles mu rollerijuht midagi meie noorele autojuhile, kes sellest hetkest alates mind kummaliselt lõbustatud ilmel vaatas. Kui pea laiali otsas vale auto ust sikutama läksin, lagistas ta hambad laiali naerda. Mida see rollerijuht talle ütles…
Suur auto tundus peale sellist adrenaliinirohket sõitu kohe eriti turvalisena. Isegi pimedad kurvid ei paistnud enam nii ohtlikud. Kõige kaugem punkt oli Kelingking Beach - põhiline põhjus, miks ma tahtsin Penidale tulla. Patrick muutus paksult täis pakitud parklat nähes skeptiliseks. Rahvamassid marssisid reipalt mööda kurvilist kruusateed kaljuservani, kust avanes vapustav vaade helesinisele laguunile ja roheliste puudega kaetud hiiglaslikele kivilahmakatele. Mööda kalju nukki oli ehitatud pikk looklev trepp, mis lõppes pehme liivaga rannas. Enamus klõpsasid pildi tipus ära ja läksid minema. Pressisime end kaamerate ees poseerivatest inimmassidest läbi ja hakkasime mööda metsikult järsku treppi alla ronima, kuniks kõrvetav kuumus võitu sai ja pöördusime sama targalt tagasi. Meil on hotelli juures samasugune rand, seega otsustasime pigem õhtul sinna minna - vähem inimesi ka. Tagasi üles jõudes nõretasime mõlemad higist, otsides silmadega esimest kohvikut, kust külma jooki osta.
Kohvikutest puudu ei jäänud. Tillukesele alale oli pressitud üle viie erineva restorani, kõigil täpselt sama menüü. Valisime enda koha vaate järgi ja istusime otse rõdu äärde, vaatega merele. Nagu meil siin ikka kombeks, tellisime neli erinevat rooga ja viis erinevat jooki. :)))
Peale kosutavat hilist lõunat, peatusime veel ühel vaateplatvormil ja sõitsime tagasi hotelli - täpselt enne pimedat. :)
Kui keegi mõtleb, miks mu jalad nii sinakad tunduvad, siis ma lihtsalt suudan igalt poolt alla lennata. Kõige piinlikum oli Ubudi hotellist lahkudes, kui enda suure koti selga vindusin ja rõõmsalt bye hüüdes ainsalt astmelt alla suutsin lennata. Hiiglaslik kott lendas lahti, nii et asjad kukkusid järgemööda mulle pähe. Mis edasi toimus, ma ei tea, igal juhul olin mina näost punane, hotellitöötaja silmad suured kui tõllarattad ja Patrick proovis mind püsti aidata, olles üldse mitte üllatunud. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar