Melbourne Maraton

 

Uskuge või mitte, aga ärkasime täna Patrickuga mõlemad 4:20 hommikul, millest ühe tunni kaotasime kella keeramise tõttu. Kõike need ohverdused, et ma saaksin Melbourne maratoni joosta ja Patrick neli tundi raja ääres seista. Minu talvejope käevangus ja spordikott seljas, pidasid ilmselt pooled teda treeneriks - Patrick oli väga rahul. :D 

Hommikul (või öösel?) ärkasin juba enne kella. Vahtisin aknast välja sünkjasse pimedusse, kõhus ärevusest keeramas ja pea kõikvõimalikest “aga”dest pungil. Ma ei suutnud isegi meenutada, millal viimati maratoni jooksin. Teadsin, et igal juhul ammu. Hiljem avastasime, et kõigest kaks aastat tagasi… 

Põhi murekohaks oli äärmiselt kesine ettevalmistus. Kas neid igahommikusi “jooksu-jalutustiire” saab üldse trenni alla nimetada? Varasemateks maratonideks valmistudes jooksin vähemalt paar korda 20-30 km otsa, et keha veidi suuremaks pingutuseks  ette valmistada. Siin aga jäi see sootuks tegemata. Kogu treening piirdus ümber kodu 7 km tiire tehes…:) Patrickul sai ilmselt minu soigumistest villand ja lubas kasvõi kuus tundi oodata, kui ma peaksin tahtma pool teed jalutada.

Alles rongijaama jõudes, sain kergendatult hingata - olin kõik ajaliselt nii täpselt välja arvestanud, et maha jäämine ei oleks meie plaanidesse mahtunud. Patrick kasutas rongisõitu targalt - toetas pea vastu aknaklaasi ja põõnas sügavat rahulikku und ega lasknud rongi imbuvast lärmist end vähimalgi määral häirida. Mida lähemale linnale jõudsime, seda rohkem astus vagunisse samasuguste punaste numbritmärkidega jooksjaid. Kui oli aeg väljuda, tasus mul Patrickut õrnalt müksata ja juba seisis ta pulksirgelt toolil, valmis liikuma. Riina ja Ivar on teda ilmselgelt hästi lapsepõlves koolitanud. 

Läbi kottpimeda Melbourne staadioni poole jalutades, tundus kogu rongijaama ümbrus päris hirmutav. Üksteise otsa ehitatud majad nägid hoolitsemata välja, raudtee all olevat silda katsid hiiglaslikud graffiti kritseldused ja tänava nurkades põõnasid üksikud kodutud, hoolikalt enda vatipampude sisse mähitult. Muidugi meiega koos liikuva energilise jooksuhullude karjaga, ei tunneks ka kõige arglikum hing hirmu kübetki. Mina lihtsalt jõllitasin neid oma tavapärase uskumatusega. Me oleme siin kohe kaks kuud elanud, aga austraallased ja nende ebanormaalselt õhuke riietus shokeerib mind endiselt. Õhutemperatuur ulatus vaevu 7-kraadini, ma nägin välja hingates enda suust tulevat auru (!) ja nemad kõnnivad rõõmsalt lühikestes pükstes ja t-särgis stardi poole?! :) Oleks nad siis kohe jooksma hakanud, aga alguseni oli veel üle tunni aja aega! Mul polnud isegi talvemantliga soe…Kui see piisavalt mõjuv fakt pole, siis Patrickul ka mitte. Millised eeskujulikud karastunud põhjamaalased. 

Start algas Batmani tänavalt. Vahetult enne seitset kogunesid kõik jooksjad hõbedaste raudväravatega eraldatud alasse. Tegime kõlaritest tuleva Austraalia hümni saatel viimaseid soojendus liigutusi ja kuulasime ära korraldaja poolse tervituskõne. Kaks minutit enne seitset tõusid jooksu auks 6 kuumaõhupalli õhku, mis kollakas-roosa taeva taustal koos päikesega aina kõrgemale kerkisid. Erinevalt Tallinna maratonile, ei eraldatud inimesi numbrite alusel väiksemateks gruppideks (kiiremad eespool, aeglasemad taga) ehk oleksin võinud soovi korral esireast alustada. Kummaline, kuna kindlasti mõni amatöör-jooksja otsustas seda teha, jäädes kiitsakatele tippmaratoonaritele jalgu.  

Rajast rääkides, tahaksin ma selle planeerijale Nobeli väärilise preemia anda. Tõesti geniaalselt läbimõeldud, mis muutis kogu distantsi nii nauditavaks, et ma ihkaks kohe uuele jooksule minna … Kõige järsemad ja pikemad tõusud läbisime raja alguses, mis on ka loogiline, kui kõik veel enerigast ja entusiasmist pakatavad. Sellele järgnes tasasem marsruut mööda palmidega ääristatud promenaadi, pannes meid lummava vaatega unustama, et aeg ajalt rühkisime küngastest ülespidi ka. Kõlab võibolla uskumatult, aga terve vahepealse maa, kus minul alati kõige raskem on (15-25km), oleks tee meid nagu ainult allamäge kandnud, olgugi, et rada kulges edasi-tagasi ehk ühte pidi lihtsalt pidi tõus olema. Vaatasin kaugustes kõrgemale liikuvat värvilist inimmassi, hirmuga veidi järsemat mäge oodates, mida ma lõpuks ei märganudki. Energiat aina voolas väikeste kuulikestena kehasse ja positiivsus meeltesse.

Ilmaga naeratasid ka kaardid minu kasuks. Viskasin juba eile ennustusele pilgu peale - tõotas tulla päikseline päev ja temperatuur kuskil 20-kraadi kandis (lõunal alles). Ideaalsemat ilma poleks osanud tahta. Kui väga soojus mulle ka ei meeldiks, joosta eelistan ma pigem jahedas ehk maksimaalselt 21-kraadises keskkonnas. Korraks hakkas juba palavaks kiskuma, aga siis üllatasid meid eikusagilt ilmunud udupilved, mattes päikese mõneks ajaks enda varju. Kui ta lõpuks välja otsustas tulla, olin omadega kesklinna ehitiste vahele jõudnud ega mänginud enam olulist rolli. 

Joogipunktidega ei koonerdatud. Iga 3-4 kilomeetri tagant nägin jälle lähenevat punast lippu, valikus oli tavaline vesi või suhkrurohke Gatorade. Kahes punktis pakuti ka kummalises pakendis energiageele, mida enamjaolt keegi puutuda ei julgenud. Keset maratoni pole kõige mõistlikum uusi, proovimata tooteid degusteerida. 

Ise valisin küll spordipoes hoolikalt geele, aga kahe aastaga suutis minu mälu selle kohutava maitse kustutada. Mõju on aga metsik - üks sõõm ja selline tunne, nagu oleksin dopingut tarbinud. Mingil määral vist lähebki sinna alla…? Mis mind aga imestama pani, olid olematud toidupunktid. Need mõned maratonid, millele varasemalt sattunud olen, on ALATI, olenemata riigist, peale igat joogipunkti uhke snäkilaud valmis sätitud. Täna pakuti ainult jääkuubikuid. Jõudsin jooksu lõpuks järeldusele, et austraallased on lihtsalt targad - säästavad raha + teavad, et keegi neid jooksuajal nagunii süüa ei jõua. 

Kogu seda hüperaktiivset jooksjate hunnikut vaadates, tekib tahest-tahtmata soe tunne, nagu oleksime ühtne suur pere, kes otsustavad heast peast pool päeva maha joosta. Silma torkasid erivärvi SPARTA kirjadega t-särgid, mille tähenduse välja selgitamiseks kulusid mõned head kilomeetrid. Loodan, et nad kandsid neid uhkusega - selle saamiseks tuleb vähemalt 10-järjestikusel maratonil käia ja mõnel oli juba 40-maratoni särk.

Kuna rajal väga palju peale jooksmise teha pole, jälgin enamasti teisi jooksjaid, analüüsides nende kehakeelt ja mõtlen, mida nad sel hetkel tunda võiksid. Tänu sellele olen täheldanud kindlat läbivat käitumismustrit, mis vastavalt kilomeetritele ja ajale muutub. Peale stardipauku kõigil silmad säravad, motivatsioon on laes ja ilmselt nii mõnigi plaanib tõsimeeli uue rekordi joosta (olen ise tihti samas olukorras). Poole distantsini peavad kõik ilusti vastu, keegi ei kõnni ega vaevle krampide käes. Sekundi pealt, kui 21 km saab murtud, hakkavad riburadapidi inimesed tempot alandama. Kes hoiab käega puusast kinni (pistab), kes jalutab käed taeva poole sirutatult, et rohkem õhku kopsudesse saada. Mõni hakkab rajaääres venitusharjutusi tegema, et veidigi leevendust piimhapet täis jalgadele pakkuda. 

Alates kolmekümnendast algab paljude jaoks korralik kadalipp. Koormus hakkab krampide, õhupuuduse või muu ootamatu terviserikkega inimesi rajalt maha tõmbama. Meedikute tipptund - neid on rajale palju hajutatud. Aga kõik kirjeldatu on maratonide puhul täiesti tavaline ja ma ütleks, et Melbournes silmasin raja ääres pikali olevaid inimesi pigem vähe. 

Kui ma enda peale mõtlen, siis minu organism toimib natuke teistpidi, rohkem “alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama” põhimõtte järgi. Täpsemalt siis nii, et alguses jooksen aeglaselt ja siis suudan stabiilselt lõpuni aeglaselt joosta. :D Patrick pakkus, et võib mulle kiirust ja kiirendamist õpetama hakata, aga ma ei tea, kas suudan endas piisavat tahet leida. Tore on teisi imetleda, kes suudavad viimastel kilomeetritel tempot tõsta.

Analüüsides enesetunnet ja jooksukulgu, võin tänase maratoni kindlasti kõige toredama, mõnusama ja elamuste rohkema maratoni alla lahterdada. Selle eest ei saa vist muud tänada, kui meie alati rikkalikku söögilauda, mis mu organismile ilmselt korraliku jõuvaru on talletanud. Kordagi ei tekkinud tüdimust, väsimust ega olulist tempo langust. Krampidest polnud haisugi, kuigi need on mind nagunii elus vaid korra külastanud ehk eriline ime see ei olnud. Kui midagi ette heita, siis õgisin eilsel sünnipäeval liiga palju toitu sisse ehk pidin rekordiliselt - KOLM KORDA - vetsu peatuseid tegema (jube oluline info, ma tean. :D). Esimesed kaks korda suutsin kaotatud aja tasa teha ja jõudsin 3:50 tempo hoidjatele järele, aga peale kolmandat mattusid nad kaugele rahvamassi sisse. 

Kõige võimsam hetk saabus finishis, kui sisenesime suurele staadionile, tribüünid rahvast pungil. Oleksin tahtnud rõõmust hõisata, et kogu rada nii kiiresti ja muretult läbitud sai. Patrick, kes kogu selle aja hoolikalt onlinest mu liikumist jälgis, sättis end enne minu tulekut raja äärde valmis. Tunglemine oli suur, seega perfektset kohta ta ei saanud, aga ka see ajas asja ära. 

Finishist suunati meid maa-alla, jooksjatele mõeldud alasse, kus igale lõpetajale anti kuldne medal. Ootasin kannatamatult kedagi, kes veepudeleid jagaks. Mina ja mu helesinised unistused… vett jagati ainult papptopsist. 

Maa-alune vaatepilt osutus omaette ooperiks. Rampväsinud jooksjad said viimaks omati hinge tõmmata, end lõdvaks lasta. Hämaras, veidi jahedas garaažis komberdasid kõik longates kas joogitopside või postide suunas, osadel krampi tõmbunud jalast nägu krimpsus. Mõned viskusid väsimusest külmale kivipõrandale pikali, tõstes jalad kõrgele õhku, et veri aegamööda kehasse valguks. Kes oma jõududega hakkama ei saanud, tohterdasid meedikud neid nii kuis oskasid. Proovisin sealt külmast koopast kiiruga välja saada, kuni veel jalad nii tõsiselt tunda ei andnud - nagunii vett ega tasuta süüa ei jagatud. Järjekordne erinevus - Tallinnas ootavad finishis alati suured toidutelgid, kus lõpetajatele tasuta rootsilaud on ette valmistatud.

Tunglevate rahvamasside seest Patricku leidmine võttis ka omajagu aega. Leppisime kohtumispaigaks ainsa telgi, mida mõlemad mäletasime. Patrick jooksis minu juurde, hüpates mulle suurest rõõmujoovastusest kaela. Järgnevad tunnid kutsus mind ainult “Chempioniks” ja oli valmis mind vajadusel kasvõi seljas tassima. Kogu jooksul vältel tegi ta otseülekannet Riinale, kes keeldus enne magama minemast, kui ma lõpetanud olen. :D Sain naerukrambid, kui Patrick rääkis, et Riina sõnul oleks ta pidanud terve aeg mul veepudeliga raja kõrval jooksma. 

Kuniks ma pisut venitasid, valis Patrick välja ühe armsa hommikusöögi kohviku, mis piltide järgi pidanuks täpselt minu maitsele vastama. Kohvik asus sealsamas lähedal, tänava nurgal. Loomulikult kubises see suurtest rahvamassidest, aga saatuse tahtel vabanes täpselt meie nina all üks kahene laud. Tellisime kohustuslikku avokaado toasti, mida ma enda tänase heaolu maratoni suurimaks vastutajaks pean. :)

Keda aeg huvitab, siis seekord tuli 3:56:07. Minu maailmas on kõik ajad alla nelja tunni piisavalt rahuldavad, et õnnelik olla. :D 

Patricku maratoni emotsioonid: “Nagu laulupidu.” Kuigi ta juba elavalt kujutas erinevaid stsenaariumeid ette, kui tema kunagi maratoni jooksma hakkab. Lubas raja lõpus pikali visata ja mitu tundi liikumatult lebada, kuniks keegi talle kanderaamiga järele tuleb. Peale natukest mõtlemist, osustas ta siiski kümne kilomeetriga piirduda. :D