Postitused venivad nii pikaks, et mul on endal ka piinlik... vabandused.
Hommikul ärkasime suure vihmasabina peale. Basseinis ujusid tuhanded tillukesed rõngad, palmid kõikusid, muutes metsa ahvidele mänguparadiisiks. Siinsete vihmade juures on positiivne see, et ükski sadu ei kesta üle poole tunni. Samuti ei pea külmetamise pärast muretsema, kui elad keset looduslikku fööni, mis sind viie minutiga ära kuivatab.
Hommikusöögil oli täismaja - meie, pluss veel kaks laudkonda. Kiikasin muretsevalt kella, kui üle kahekümne minuti oma pannkooke olime oodanud. Alec kindlasti juba ootas. Kolmkümend minutit hakkas vaikselt täis tiksuma, kui ärevil bali poiss meile taldrikud vabanduste saatel lauda tõi. “Pole hullu!” ütlesime Patrickuga ühest suust ja lõime kahvli koheva pannkoogi sisse. Mälusime kiiresti ja rüüpasime pika sõõmu musta teed piimaga, et see kõik korralikult alla loputada. Viie minutiga olime läinud - Alec ootas.
“Tere hommikust Bigitra ja Mr. Patrick!” lai naeratus ja piimašokolaadivärvi nahk, tõi esile tema säravvalged hambad. Mu süda tahtis iga kord teda nähes üles sulada. Teel loomaaeda puistasin Aleci üle järjekordsete küsimustega - ta õnneks paistis seda täiel rinnal nautivat. Poole tunniga oli meil olemas pikk toidusoovituste nimekiri ja hunnik pisikesi linnasid, mida võimalusel peaksime külastama. Enne loomaaeda keeramist, kirjeldas ta meile kiiruga enda sünnikohta, Bungulani. Linn asub saare põhjaosas ja pidi turistidele veel avastamata ala olema. Aleci jaoks ainuke põhjus, miks ta otsustas Ubudi kolida. Meil lõi tuluke põlema. “Turistidevaba ala, me peaks peale Penidat äkki sinna hoopis sõitma?” vaatasin Patrickule küsivalt otsa. Patrick torutas mõtlikult huuli, Alecil läksid silmad särama ja tema häälest kostus ootuselevust: “Teil on mu number! Ma viin teid ära!”
Enne, kui Aleci sõprade juurde parklasse jätsime, palusime tal meile kohalikus keeles tänamist õpetada. “Aitäh on S-U-K-E-M-A ja palju aitäh on M-A-T-U-R-R S-U-K-E-M-A," veeris ta igat tähte äärmiselt hoolikalt. Kirjutasin igaks juhuks telefoni üles. Kui Patrick seda hiljem jäätist ostes praktiseeris, tundis ta end lausjuhmardna - tädi ei saanud mitte mõhkugi aru. Balilase tagasihoidlikkusega lõi piinlikkusest silmad maha ja nähtavasti pidas aru, kas Patricku kupli all on ikka kõik korras. Mul oli väga naljakas.
Puutumata looduse vahele ehitatud loomaaed mahtus kindlasti minu top kahe kõige ägedama loomaaia hulka. Loomi oleks võinud rohkem olla, aga see-eest liikusid suurem osa neist vabalt ringi, nagu oleksime safari parki sattunud. Otse sissepääsu juures tervitasid meid imearmsad babied ehk valgesaba-pampahirved, keda saime porgandite ja leherootsudega toita. Kitsed oli julged ja lasid end rahuliku südamega paitada. Siin-seal keksisisd üksikud pisikesed kängurud, kellele turistid vähimatki huvi ei pakkunud.
Metsikute puudega ääristatud lookleval teel patseerides, möödusime krokodillidest, alligaatoritest, ahvidest, kuniks jõudsime minu lemmikute - elevantideni. Olgu tegu kiskja või tillukese närilisega, pakuti iga looma juures raha eest võimalust neid toita. Läbi puurivõre toika otsas rippuva kanaga viibutamine (kiskjatele), ei tundunud pooltki nii ahvatlev, kui mõte armsale elevandile peost porgandeid ulatada. Patrick vaatas pealt ja tegeles rohkem foto jäädvustamisega, saades siiski ka hiljem elevanti paitada. Toidukorv koosnes maisist, porgandist ja banaanist. “Seda sisu sööks isegi,” nentis Patrick, muigega korvi silmitsedes.
Polnud veel piirde äärdegi jõudnud, kui elevant hakkas neid oma pika londiga nuhutades taga ajama. Keerasin korvi vaistlikult eemale. Paitasime hellalt ta paksu karedat ja kobrulist nahka, võideldes sooviga ta aedikust lahti lasta ja koju vedada. Peale viimast porgandit jäi elevant mind nukrate silmadega vaatama, ta ei paistnud eriti rõõmust olevat, et pidusöök juba läbi sai.
Tegime veel mõned paid ja jätsime nööpsilmadega loomakesega hüvasti. Pisikese leti taga istuvad töötajad proovisid meile iga hinna eest elevandisõitu pähe määrida, aga jäime endale kindlaks. Oleme piisavalt palju nende tagamaadega tutvunud, et sellise ettevõtmise rahalisest toetamisest kategooriliselt keelduda. Toitmine tundus piisavalt süütu, et enda kopikaid kohalikele jätta.
Tänu informatiivsetele tahvlitele saime ka end pisut harida. Mõned põnevamad faktid:
- Shokeeriv oli endale meenutada, et endiselt toimub metsik vihmametsade raiumine, mis mitmeid loomaliike väljasuremisohtu on viinud. Sumatra vihmamets, kust enamik Bali loomaaia loomadest pärit olid, oli 2016-aastaks alles jäänud kõigest 24% kogu metsa algsest kaetusest.
- Javani Langurid, mägiseid alasid armastavad ahvid, on oma nime saanud oma pika saba järgi, mis bali keeles pidavatki tähendama “omama pikka saba”. Langurite pojad on alati erkoranži värvi, tehes emale nende leidmise tunduvalt kergemaks.
- Kes kunagi on kohanud valgeid tiigreid, siis tegemist ei ole albiinotiigritega (nagu ma ise siiani arvasin). Nad on hoopis mutateerunud Bengali tiigrid, keda vabas looduses kohata on lihtsalt öeldes ime.
Jõudsime täpselt õigeaegselt väravatest välja. Alec ootas vapralt meid enda sõpradega sissepääsu juures, puu all. Nägin seekord tema silmis kergendust, kui tema poole kõndisime. “Ideaalne kell!” viibutas ta naerusuil enda päevinäinud keti otsas rippuva kella poole. Autoaknast hullumeelset liiklust jälgides, tõmbas mu pilku üks kohalik ema. Jalgevahel seisis pisike kolme/neljaaastane poisslaps, kes samal ajal telefonist multikaid vaatas, kui ema rahumeeli kolme realisel maanteel tuuritas. Nii suurt maanteed näeb Balil ilmselt ainult Denpassaris. Laps oli turvaliselt ema käte vahel, aga telefoni elupäevad jõudsid võibolla lõpusirgele.
Sõitsime Sanuri sadamasse, kus Alec läbi tutvuste meile parima diili Penidasse saamiseks välja kauples. Lehvitasime talle hüvastijätuks ja lubasime tagasi jõudes ühendust võtta, kui kuskile sõita soovime. Ta on nii armas, et tahaks lihtsalt tema pärast ükskõik kuhu veel Balil sõita.
Sadama promenaad mattus turistide alla, kõigil hiiglaslikud kohvrid käeotsas. “Mis nad nii palju kaasa on võtnud? Meil ei olnud isegi aastaks ajaks Austraaliasse tulles nii palju asju?” jõllitas Patrick neid uskumatult, kui kohalik kiitsakas mehike pagasit ükshaaval endale turjale lasi tõsta. Mul oli seda valus vaadata. Nad näisid kõhnemad, kui mina, aga lasid oma jässakal sõbral endale KOLM hiiglaslikku kohvrit õlale visata. Too turske mürakas jaksas hädavaevu seda üles vinnata. Kleenuke kohvrivedaja sumpas läbi lainete ja ebatasase veepõhja paadi poole, mis pidi mitu head meetrit enne kallast seisma jääma. Sildasid selles sadamas ei kasutatud. Kogu rahvamass kupatati läbi vee paati, leotades läbi nii mõnegi galantse pikkade pükstega meesterahva.
Kiirpaat loksus ja hüppas, kui täisvõimsusega läbi lainete kihutas. Vaatasin särasilmselt Patrickule otsa, tundes end nagu lõbustuspargi atraktsiooni peal. Kahjuks ei saanud kõik minuga rõõmu jagada. Märkasime vähemalt viit naist, kes kinnises paadis hüplemisest näost roheliseks tõmbusid ja peaaegu pildi tasku viskasid. Olime tänulikud, et meil kummalgi pole kalduvust merehaigeks jääda. Sõit kestis 45-minutit, mu mõtted triivisid Saale peale, kellel puhtalt paadi nägemisest sees keerama hakkab (võibolla mitte nii hull). Ilmselt oleks ta poole tee peal vette hüpanud ja ujudes edasi läinud…
Penida liivasel rannal maabudes, ei saanud veel paadist väljagi astuda, kui talsojuhtide hordid meid kätest tirima hakkasid. “Lase ma hoian teie raamatut, madam,” ulatas üks eriti energiline noormees mulle käe, kahmates raamatu kindlalt enda kätte. Teadsime, et enam temast lahti ei saa. Mees oli balilase kohta veidi pikem ja ühelt poolt tätoveeringutega kaetud. Põrnitsesime teda skeptiliselt.
“550 000 ja viin teid ära, paremat diili siin ei saa” pidin seda kuuldes vee kurku tõmbama. Patrick kukkus kauplema, võttes minu õlult selle koorma vähemaks. Ei paistnud üksmeele jõudvat, nii et otsustasime mööda rannapromenaadi edasi jalutada ja teiste pakkumisi uurida. Mehik läks sellest veel rohkem äksi täis, jäämata meist sammugi maha. “Küsige ükskõik kellelt, keegi ei paku nii head diili.” Hakkasin trotslikult esimese taksojuhi käest pakkumist küsima, kuid vaevu jõudsin lause lõpetada, kui mees samal ajal bali keelest minust üle rääkis. Põrnitsesime teda vihaselt. Teine taksojuht raputas pead ja ütles 700 0000. “Kas nad arvavad, et me oleme debiilikud või?” mõtles Patrick kõvahäälselt neid vandeseltslasi jõllitades.
Lõpuks olime taksojuhtide parvega ümbritsetud ja kui keegi neist julges odavama diili pakkuda, hakkas meie mehike teda balikeeles sõimama. Tundsin, kuidas mul õhupuudus tekib ja palusin Patrickul alla kaubeldud 350 000ga nõusse jääda. Vastu tahtmist istusime taksosse. Viimaks tänas taksojuht meid siiralt, kuna peale koroonat olevad tema kukrud täiesti tühjad ja kodus olev naine äärmiselt rahulolematu. Peale oma naise mainimist, paistis ta mulle kohe palju usaldusväärsem.
Hotell asus teiselpool saaart. Kilomeetrites ainult 28, aga siinsetel teedel võttis see üle tunni. Inimesee, autod, ahvid, rollerid, koerad, kuked ja 1,5m laiune kurviline tee mööda mägesid. Voite kaks korda arvata kas ma sain seal autos peaaegu viis korda südamerabanduse. Patrick, see-eest, käis välja vapustava idee rollerid rentida ja ise mööda saart ringi vurada. Põrnitsesin teda, silmis ilmselge õud. “Mina selle logiseva asjanduse otsa ei istu.”
Autoaknast avanev vaade oli lummav. Nii teistsugune, aga ilus. Järskude mäenõlvade puuderägastiku vahele, olid peidetud pisikesed talumajad, kus kasvatati banaane, meloneid, mangosid ja kõiki puuvilju, mis taolist kliimat taluvad. Põllusaaduste harimiseks kasutati masinate asemel lehmasid, kes rakmetega puust nikerdatud abivahendi ette olid seotud.
Mida lähemale hotellile jõudsime, seda kitsamaks, kurvilisemaks ja järsemaks teed läksid. Viimaks peatas taksojuht auto kinni ja palus meil mõned sajad meetrid jala minna, kuna autoga ta sealt enam välja ei pääseks. Kui juba kohalik kogenud juht nii ütleb, peab asi päris tõsine olema. Sõidujooksul õppisime üksteist paremini tundma, unustades sadamas toimunud intsidendi. Vahetasime kontakte - ta lubas meile Gili saartele minnes veidi parema diili kaubelda. Siin paistab kõik tutvuste kaudu käivat.
Hotell asus kividest ehitatud hiiglaslikul astmel, kuhu oli neli püstkoda paigaldatud. Nagu uhkem versioon Kurgjärve laagrist. Hotelli ees oli pisike massaaži salong ja restoran, kust vajadusel saime midagi hamba alla haarata. Poodide ja kohvikutega siinkandis priisata pole, saabusime nagu Penida versiooni Võrust. Vaade avanes palmipuudedele, mille vahel sibasid vabalt ringi kohalike kuked ja kanad, tibud riburadapidi kannul. Meie majakese taga elas posti külge seotud kõhna lehm, keda palmipuulehtedest ehitatud varjualune päikese eest kaitses. Ümbritsevad puud olid eksootilised, moodustades omaette perekonna palmipuudest, pandanustest ehk kruvimändidest ja hiiglaslikest tekapuudest, mille osad lehed küündisid minu pea suurusteks.
Viskasime asjad tuppa ja läksime ümbrust avastama. Järsud mäed panid meid juba esimesel meetril higistama. Patrick jauras endiselt oma rolleri laenutamisest, aga jäin seekord vankumatult kindlaks. Mis mõte sellel oleks, kui ma peale esimest mäge hirmust maha hüppaks ja ülejäänud maa läbi selle džungli kõmbiks. Esimese künka taga juhtus meie teele nukravõitu kohvik, kus pereema koos pojaga meid sisse kutsusid. Ilmselt olime nende esimesed kliendid täna (kell oli 17:00). Menüü oli balile armsalt omaselt vigases inglise keeles kokku kirjutatud. Mõistsime kõike, seega ei näinud probleemi. Tellisime kausi nuudleid, hunniku jooke ja võisime oma teekonda jätkata. Jätsime toredale naisele kolme euri väärtuses tippi, mille peale ta meid lõputute tänusõnadega üle valas.
Mõned kilomeetrid eemal asusid selle kandi kuulsamad vaatamisväärsused - Coco Cliff, Thousand Island Viewpoint ja Diamond Beach. Tohutult ilusad vaated. Mööda Coco Cliffi oli kivisse raiutud mitme saja meetrine järsk trepp, mis viis otse alla heleda liivaga rannale, ümbritsetuna järskudest kaljudest. Tuhande saare vaatepunktis kükitas kaljuserval lai kiik, mis Patricku suureks pettumuseks ei kiikunudki üle kaljuserva. Olime vaatest lummatud, võttes mõne minuti, et rahulikult kivile istuda ja loksuvaid laineid imetleda. Päikese loojandu saatel jalutasime tagasi, mattes meid sooja pimedusse. Tänavavalgusteid siinkandis ei ole. Teele jäid mõned restoranid, millest kõige hubasema, laternatega kaunistatud puumaja, välja valisime ja korraliku hunniku süüa tellisime. Mis oleks puhkus ilma rohke söögita?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar