Patricku tööd

 

Siin, teisel pool maakera, hakkab kevad iga päevaga võimust võtma. Kellakeeramine on matnud Blackburni hommikud mõneks ajaks mustjasse pimedusse, aga tasakaaluks tervitavad meid õhtuti soojad tuuleiilid ja aina hilisemaks lükkuvad päikeseloojangud. Täpselt nagu Eesti kevad, mis on pisut soojemate temperatuuridega õnnistatud. 

Minu elu veereb endiselt samamoodi– hommikul Food Republicusse ja õhtul koju teistega õhtusöögilaua taha muljetama. Tööst olen endiselt vaimustunud ning ei näe põhjust, miks see muutuma peaks. 

Patrickul on aga kerge murranguaeg. Dish and Spooni pakutavad töötunnid ei pakkunud talle rahuldust, seega on ta pikemat aega töökuulutustel silma peal hoidnud. Minu meelehärmiks teataski ta ühel õhtul, et loobub põhikohaga Franki juures töötamisest. Olin kurb, kuna Dish and Spoon on minu maailmas samaväärne Food Republicuga, kus omanikud on usaldusväärsed, heatahtlikud ja kogu töökollektiiv ühtehoidev suur pere. Positiivne on see, et kõik esmaspäevad ja teisipäevad veedab ta siiski seal!

Kuhu siis Patrick läheb? Otsus tuli, kui ta avastas kodu lähedal avatava uue kohviku – Ramsay Gardens Cafe. Käis vestlusel ära ja suuline leping sai sõlmitud. Kohvik on avatud K-P ehk esmaspäeval ja teisipäeval lubas Frank talle Dish and Spoonis täispäevad võimaldada. Napisõnalise Patricku muljetele põhinedes, Ramsay Garden suurt usaldust ei tekitanud – kohtasin meie esimesel kuul liiga palju erinäolisi omanikke, et teatud tüüpi inimeste puhul skeptiliseks muutuda. Patricku uus boss on umbkeelne asiaat, Paul, kes inglise keeles suhtlemiseks vajab kõrvalseisja abi. 

Vestlusel pandi Patrick masina taha, kus Paul talle vabad käed andis– peaasi, et kohv vapustav oleks. Küll kruttis ta masinat, pani jahvatuse paika ja tegi kohvitegemise alustalad kohvivõhikust omanikule puust ja punaseks. “Kohvi ei saa teha nii, et topelt shot on 22g ja üksik shot 11g” proovis ta teda ümber veenda. Mandlikujuliste silmadega omanik muutkui noogutas ja nõustus kõigega. Hiljem kohvitassi taga istudes lubas Paul talle tsipake paremat palka, kui Franki juures. Mõeldud tehtud, esimene tööpäev pidi olema järgmisel ehk siis käesoleval nädalal. 

Esmaspäeva ja teisipäeva töötas Patrick Dish and Spoonis. Will, Wonnie ja mu teised lemmikud isegi ei proovinud oma kurbust varjata, kui tema tulevikuplaanidest kuulsid. Will, kellega Patrickule kõige enam meeldib koos töötada, oli terve päeva erinevaid viise leiutanud, kuidas talle rohkem tunde võimaldada. Patrickul tegi see südame soojaks, aga ümber veenda ei suutnud.

Kolmapäeval helises äratuskell varakult - uksed avatakse juba kell seitse. Eeskujulikult pool tundi varem kohale jõudnud Patrickule aga haigutas vastu kottpime kohvik, kus ei paistnud veel ühtegi hingelist olevat. Kahekümne minuti möödudes hakkas asi kummaliseks muutuma, pannes isegi Patricku terava mälu kahtluse alla. 

Mõni minut seitse läbi sõitis unise näoga Paul kohviku eest mööda, Patrickule piibutades ja tunnustavalt pöialt näidates. Parkis auto ära ja tõttas rahulolevalt tema juurde. “Vabandust Patrick. Meil on proovinädal ehk me avame kell 8!” suutis ta inglise keelse lause käte ja uksel olevate sõnade abil kokku puterdada. Keeras ukse lukust lahti ja juhatas ta garderoobi. 

Kohvik ise on avar, rohkete laudade-toolide ja rohelusest pakatavate taimedega, mis uhkelt kõrge lae kohal ripuvad – nagu  XXL suuruses DOT Cafe. 

Patrick sättis masina ja varustuse enda käe järgi paika, valmistudes suureks tunglemiseks, mis neid Pauli sõnul avamispäeval tabanud oli. Pisut enne kaheksat sadas sisse teine töötaja, kolmekümnendates ebalev naisterahvas, Jazz, kes Patricku sõnul pidi peast pisut lihtne olema. “Ei taha küll halvasti öelda, aga kui inimene ikka palja käega, peale laudade pühkimist, saiakesi katsub ja  poleerimata mustad söögiriistad kliendile viib, ei saa tema peas kõik korras olla.” 

Õnneks või kahjuks käis päeva jooksul kokku kaheksa klienti, pakkudes Patrickule kaua igatsetud rahuliku tööpäeva. Võimalik, et seda osa ta isegi nautis. Hulluks ajas aga omaniku kogematus kohvikupidamise maailmas. Alustades sellest, et topelt ja ühe shoti jutt läks tema kõrvust täiesti mööda, lõpetades silmi kriipivate exceli tabelitega. Viimase osas haaras Patrick ohjad enda kätte, et katastroofilised tabelid pisutki loogilisemaks muuta. Omanik paistis rahulolevat.

Teine ja kolmas tööpäev möödusid samamoodi vaikselt. Jazz norutas telefonis instagrami kerides, Patrick jutustas väheste sisse astuvate klientidega ja koolitas uut noort baristat välja. Pärastlõunal külastasid neid keskealine paar. Elavad kohviku kohal ja töötavad mõlemad restoranides tippkokkadena. Patrick soojendas nendega pisut suhteid, soovitas menüüst toite ja viis seekord ise (poleeritud) noad ja kahvlid lauda. 

“Mis kohvi ma teile pakkuda saan?” Patricku käed lausa kibelesid masina taha. Paarike aga keeldus. “Meie eelmine kogemus oli nii kohutav, et me parema meelega joome enda korteris kohvi. Ma imestan, et me üldse siia tagasi tulime. Laiskus sai vist võitu...” tal oli selline nägu peas, nagu oleks see lubadus talle just meelde tulnud. Patrickule andis taoline jutt indu juurde. Pani mängu kõik oma veenmisoskused, saavutades viimaks soovitud tulemuse. Viis kohvid lauda, ise masina taha nõjatudes ja neid silmanurgast jälgides. Meespool rüüpas sõõmu, vaatas kaugusse ja raputas hetke pärast pead. Naise kehakeelest, kelle nägu naeratuseks kaardus, ei olnud võimalik midagi välja lugeda. 

“No räägi, mis valesti on?”ei andnud Patrick järele, soovides siiralt teada, mis härrat häirib. Ta kibrutas mõtlikult kulmu, justkui õigeid sõnu otsides. 

“Midagi! See on vapustav! Kui ma edaspidi sellist kohvi saama hakkan, tuleme me siia iga päev tagasi!” Patrick jäi teda jahmunult vaatama, püüdes ilmselt aru saada, kas ta teeb nalja või mitte. Ennist vaiksena näiv mees kukkus pidurdamatult lobisema. Naise kuri pilk sundis teda ühel hetkel koju minema, aga süda ei andnud rahu ja nii tuli ta mõne hetke pärast sama targalt kohvikusse tagasi. Enne lõplikult lahkumist poetas ta üle leti 5$ paberraha, käskides Patrickul see endale hoida. “Ma ei jäta kunagi tippi, aga sina oled seda väärt.” 

Peale tööd sõitis Patrick Food Republicusse, rüütellikult minu tööpäeva lõppu ootama. Ta peas valitses segadus, teadmata, mida Ramsay kohvikuga teha. Ühesküljest palk on hea ja vähesed kliendid südantsoojendavalt toredad. Väidetavalt, pole Patrick veel üheski kohas nii palju kiita ja tunnustust saanud. Aga kõik muu on katastroof.

Patrick juba andis enda lahkumisest teada, mille peale omanik palus tal vähemalt selle nädala lõpuni jääda. Vaatame, mis tunded pühapäeval valdavad ja peale Balit tuleb lõplik otsus ära langetada. Kas jääda või mitte ? Melbourn vaevleb endiselt tööjõupuuduse käes, seega kui koht ei kõneta, saab uusi maid avastama minna. :)