Mis tunne oli peale maratoni tööle minna?
Suurepärane. Paljudele võib see ebaloogiliselt kõlada, aga mida rohkem end pärast liikumises hoida, seda leebemad on tagajärjed. Kes detailsemat vastust tahab - pöörduge Einari poole. :D Minu puhul kunagi ei tea, mis seisus minu jalad ja liigesed peale pikemat jooksu on. Mäletan 2014. aasta maratoni, kui pidin iga kord treppe nähes nutma hakkama ja proovisin kooli sekretärilt endale invaliidi-liftikaarti smuugeldada. Edutult muidugi.
Täna aga vaatasin igatsevalt kapi peal lebavaid jooksuriideid, meenutades eilseid positiivseid emotsioone. Mõistusehääl soovitas siiski rahulikumalt võtta, laskmata mul kiusatuste küüsi langeda. Sirutasin ettevaatlikult jalgu ... ei tõotanud midagi hullu olevat. Veeretasin ennast voodist alla ja tundsin, kuidas piimhapet täis jalad endast aega mööda märku annavad. Nägu krimpsutades venitasin neid ühte ja teistpidi, kuniks lõpuks liikumine päris mugavamaks muutus.
Käisin pesemas ja varusin igaks juhuks tööle kõndimiseks poole tunni asemel 40-minutit. Lõpuks mõni mõistlik otsus. Sirgel maal ja mäest üles minnes, hakkasin juba esimese hooga rõõmust hõiskama, ükski lihas ei paistnud liigselt valus olevat! Sättisin raamatu silme ette, alustades mõnusat lugemisrännakut. Kuniks tuli esimene järsem alla mäge laskumine ja minu rõõmust pakatav väike hääleke oli sekundiga peast pühitud. Reitesse ja säärtesse löövad valusähvatused panid mind õhku ahmima. Vastu tossuninasid käivad varbad ka just kõige õnnelikumad ei olnud. Oli aeg maratoonarite ürgsed nipid kasutusele võtta. Kiikasin korra enda ümber, veendumaks, et kedagi läheduses ei ole ja hakkasin selg ees mäest alla laskuma. Mõtlesin peas, kui nüüd Barbara mulle vastu kõnniks, siis seaks ta küll minu terve mõistuse kahtluse alla.
Tööl ei saanud veel teregi öelda, kui John juba tervitama jooksis. “Birgitti! Kuidas maraton läks? Kas sa päriselt suutsid selle lõpuni joosta?” Tundsin, kuidas nägu õhetama hakkas. Hong Kongist pärit Vincent tõstis uudishimulikult pea ja pommitas mind terve päeva kõikvõimalike jooksu küsimustega. Ta olevat mõned aastad tagasi poolmaratoni jooksnud ega tahtnud mõeldagi, et oleks sama maa veel pidanud jooksma. Proovisin teda ümber veenda. Mulle tundub ka hommikul peale 5-7 km tiiru 15km ebainimlikult pikana... Kõik lihtsalt loeb, kuidas sinu aju sätestatud on. Kui lähed maratonile, oled sa vaimselt selleks valmis ja jooksed kas või hambad ristis raja läbi, mõeldes hiljem finishis, et poleks suutnud ühtegi meetrit rohkem joosta. Kui otsustad 50 või 100 km joosta, toimub kõik täpselt samamoodi. Muidugi seniks, kuni terviserikkeid ei tule (krambid, astmahood jne).
Tänu härra Tee-mehele, sain ka korraliku tähelepanu laadungi endale kaela. Kes te mind vähegi tunnete, teate kui veidralt piinlikuks ja punaseks ma sellistel juhtudel muutun. Võhivõõrad teadsid minu nime, päritolu ja seda, et ma jooksin pühapäeval Melbourne kesklinnas 42km. Peale teist lauda kiskus asi kahtlaseks ja läksin kulm kortsus Johni juurde. "Kas lauas number 61 olevad inimesed käivad tihti meil söömas?". Poleks esimene kord, kui ma kellegi näo ja nime ära unustan. Samuti ei suutnud ma meenutada, et oleksin kellegagi, peale Tee-mehe, jooksmisest rääkinud. “Kas nad teadsid su nime?” Johni nägu hakkas elevusest lõkendama. Selgus, et Tee-mees oli pühapäeval oma kõmiseva häälega üle kohviku minu jooksmisest rääkinud, endal telefon näpus, et võistluse kulgu jälgida. Olen päris kindel, et tema tütar rühkis ka minuga samal ajal raja peal. Ehk maratoni küsimused olid huvitav vaheldus tavapärasele "kust su aktsent pärit on?" jutule. Teisest küljest ei ole ma liigse tähelepanu jaoks loodud ehk varsti olin näost nii punane ega saanud enam ise ka aru, kas räägin eesti või inglise keelt. Hiilisin vaikselt kohviku taha, et veepudeleid täita ja saali tagumise osaga tegeleda. Seal einestasid ainult hiina keelt kõnelevad asiaadid, kellest mõni aeg ajalt aktsendi vastu huvi tundis.
Liikumine tööl oli niikaua lihtne, kuniks suutsin mõne kahvli või salvaka põrandale kukutada. Kükitamine on hetkel äärmiselt valulik protsess. :D Et kõik liiga rõõsa ja roosa ei tunduks, siis mõned varbaküüned on ka murettekitavalt valusat - parem oleks, et need otsast ära ei kuku. Pluss ma ei tohiks veel üldse siin kiidelda, kui vähe mu lihased valutavad, sest tihti on just teine päev see kõige hullem. Eks me näe.
Õhtul tähistasime kodus Odini esimest sünnipäeva (tal on täna õige päev), süües kõik suure hunniku pelmeene. Austraalias, kus me kõike hummusega sööme, uputasime isegi pelmeenid sellega üle! :) Grete eeskujul proovisime ka kookose jogurtiga - uskuge või mitte, see maitses täpselt nagu hapukoor! Isegi skeptiline Patrick pidi peale pikka mälumist nõustuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar