Kohati paneb mõtlema, mis mõte on sellises kliimas üldse pead pesta, kui õue astudes nad sekundiga uuesti täis higistad. Vähemalt paneb protseduur end viivuks rohkem inimesena tundma.
Kukkede kiremine, lindude sädistamine, ahvide uirgamine, lehmade ammuutamine ja koerade haukumine – poleks kunagi nii uhket äratuskella osanud tahta. Kohalikel päev juba käis. Mehed askeldasid aiamaal vikatitega, naised vurasid rolleritega naabri juurde kauba järele. Enne poolt seitset tuli kõik ettevalmistused ära teha, et turistide välja ilmumise ajaks valmis olla. Ühtegi tehingu kaotust ei saa siinses elukeskkonnas lubada. Mind paneb see mõtlema, millal need inimesed üldse magavad? Turistide põhiline liikumiseaeg on pimedas, tõenäoliselt kestab kuni südaööni. Oletame, et magama saavad kell üks, kui arvestame, et enamus kohvikupidajaid elab samas majas, pisikeses tagaruumis. Kuue ajal hommikul hakkab keegi šamaan keelpilli meenutaval häälel laulma ehk ilmselt sel ajal peavad kõik eeskujulikult palvetama. Kui palvus algab kell kuus, inimesed tulevad pool seitse, peavad nad järelikult ärkama hiljemalt kell viis. Kokku siis kolm tundi und… on see reaalne? Kui jah, on see võibolla optimism saladus.
Läksin rõdule meie kuivatusrestil rippuvaid asju kokku korjama. “Hi madame!” jäin Patricku sokid näpus juhmilt ringi vahtima. Meie sõber taksojuht lehvitas mulle parklast! Ehmatusega arvasin, et oleme hiljaks jäänud ja unustasin talle vist isegi vastata. Tormasin tuppa, raputasin Patricku ülesse, pakkisime kiiruga asjad kokku ja ulatasime jooksu pealt segaduses näoga perepojale võtme.“Meil on makstud, peame kiirustama!”selgitas Patrick, ise juba poolel teel autosse. Taksojuht paistis kergendust tundvat. “Siinsetel teedel on kasulik aega korralikult varuda.” Jõudsime kümme minutit enne kokkulepitud aega.
“Sain teile hea hinnaga piletid,” meie uus Nusa Penida sõber kergitas rooli taga selga veidi sirgemaks. Tema vend olevat keegi tähtis mees, kellel on tutvused Gili saarte vahelt sõitva paadifirmaga, mis tõttu õnnestus tal need meile kommi hinnaga saada. Umbes nii me tema segasevõitu inglise keelest aru saime.
Sadamas jättis ta meid kottidega toolile istuma, lubades ise asjad joonde ajada. Olime pisut skeptilised. Mehike sammus kindlameelselt valgesse putkasse, mille seintelt suurte tükkidena krohvi koorus. Seletas midagi jahmunud näoga kassapidajatele ja vehkis kätega meie poole, kuniks võidukalt piletid näpus meie juurde tuli. “Riputage need kaela, enne paati minekut, andke tagasi.” Proovis ta meile selgitada, kuigi tegime sama protseduuri tulles nagunii läbi. Patrick vaatas tšekki ja tema silmad läksid imestusest suureks. “Me saime just poole soodsama pileti, kui need tädid seal putkas pakuvad.”Olime taksojuhile siiralt tänulikud. Ja mina pidasin seda meest alguses kahtlaseks …
Enda tunnikese vaba aega, sisustasime tumedatest palkidest laotud kohvikus, mida võiks ka sadama ooteruumiks pidada. Harjumuspäraselt, venis kogu protsess lubatust pikemaks – õnneks kõigest pool tundi. Silmitsesin mõtlikult letitaga askeldavaid tädisid. “Äkki see ongi nende rahateenimise viis. Venitavad nii kaua, kuniks inimesed igavusest endale süüa ja juua hakkavad tellima.” Patrick muigas nõustuvalt ja haaras selle peale kobrutava kilest menüü. “Hüppame siis konksu otsa.” Hommikusööki polnud me nagunii veel söönud.
Pannkoogid, mis on alati kindla peale minek, olid otsas. Jäime kõhklevalt omleti juurde, lootuses, et soolaga liiga kitsid ei olda. Kui suhkruga ollakse eriti helded, siis soola unustavad paljud kohad hoopis ära.
“Excuse me” piiksatas peenike kollases särgis naisterahvas ja ulatas joogiklaase täis kandikult ühe vee ja apelsini mahla, segaduses ilmel teiste laudade poole pöörates. Patrick tajus ohtu: “Need on kõik siia!” Naine keeras kõhklevalt ümber, vaatas kordamööda meid ja kandikul olevat nelja jooki. “Talle lihtsalt meeldivad teie värsked mahlad,” püüdsin teda rahustada. Kergelt pead raputades ladus ta raske kandiku meie ette tühjaks ja jooksis kööki – kõik töötajad pöörasid oma pilgu meie poole, samal ajal kui kollases särgis teenindaja midagi itsitades sosistas.
Kahe päevaga oli sadam teinud kiire arenguhüppe ja meie jalge alla tõsteti logisev plekkplaatidest keevitatud sild. Patrick sidus asjata lahti tõmmatud tossupaelad kinni. Nägin läbi plaatide sisse roostetanud aukude vett. “Huvitav, millal see nikerdis kokku kukkub.” Patrick lootis, et mitte täna.
Sõit Gilile oli kolm korda pikem, kui Penidale tulles. Unistasime veidi suuremast paadist, aga sadamas ootas meid samasugune lämbe väike urgas. Veitasime kitsukesest aknast sisse ronimisega nii kaua kui võimalik, lastes viisakalt kõik turistid endast mööda. Nad veel tänasid meid, nagu oleksime midagi erakordselt lahket teinud. Vahetult enne, kui sillal olev mees hakkas kotte paadiaknast sisse loopima, pidime värske õhuga hüvasti jätma.
Tühja paati sees nähes, oleksime nagu varajase sünnipäevakingi saanud – kolm tundi jalad vastu ees olevat pingirida istuda, ei tundunudki enam nii hull. Juubeldasime rõõmust, võttes enda ja kottide alla terve pika pingirea. “Super, nii saab isegi jalgu sirutada.” Sättis Patrick end mugavalt sisse. “Kuidas siin pikemad inimesed üldse istuma peaksid, kui juba minul sentimeetritki ruumi pole?” Patrick lükkas demonstratiivselt põlved üles, lasts jalgadel ees oleva seljatoe najal kõlkuda. Sel hetkel me veel ei teadnud, et põhi peatus on alles ees.
Nelikümmend minutit hiljem saabusime Balile. Udusest paadiaknast üles vaadates, nägin suurte korvidega tädikesi, kes püüdsid meile aknale kopsides Pringleseid ja limonaade müüa. Nende rõõmuks said nad seda tubli 20 minutit teha, kuni higist nõretavad turistid alla paati ronisid. Patrick hakkas järjekorras seisvaid masse nähes oigama. Haarasime enda kolm kotti ja jooksime kähku esimesse ritta, kahesele pingireale, kus saime pisut lisaruumi jalgadele ja vajadusel püsti tõusta. Paremat otsust poleks saanud teha.
Paadis oli kohutavalt umbne. Meie taga istuv suur venelaste kamp hakkas juba sisse astudes vinguma, nõudes käega konditsioneeri poole viibitades, et see käima pandaks. “Please, brother.” Hädaldas kiilakas mees juba kümnendat korda. Silmnähtavalt ärevil bali madrus pobises midagi tundmatus keeles. Käivitamata konditsioneeri arvestades, andis ta märku, et masin ei tööta.
Kaks tundi pidasin vastu, enne kui olin sunnitud püsti tõusma. Kiitlesin siin eelmises postituses, kuidas ma mitte kunagi merehaigeks ei jää– seal ma siis seisin, näost rohekas ja vaatasin pingsalt märjaks pritsitud aknast välja, lootes, et ma tervet paati täis ei oksenda. Veidikese aja pärast ühines minuga veel kolm naist. Murelik madrus hakkas ükshaaval kõiki aknaid avama, mis meres möllavaid laineid kannatas.
Kolm tundi hiljem pisut uimastena Gili Airile komberdades, armusin ma täielikult. Vesi oli korallsinine ja heleda liivase kalda poole veeresid vahuharjalised lained, pannes mind kohutavat laevasõitu täielikult unustama. Sinistest rannavetest kerkis välja mitu kõrgete kaljuseintega saart, mille erikõrgustega tippusid kaunistasid sihvakad asteetlikud palmipuud. Merelt puhus värske, soe ja pisut soolakas tuul.
Pääs paradiisi maksis 20 000 ruupiat ehk kuskil 3€. Vene mees paistis ärritunud: “Ei, nii ikka ei saa, mille eest me maksame? Et saarele astuda? Ega see hotel ei ole!” protestis see sama, konditsioneeri nõudnud mees. Munadega naine jäi letitaga endale kindlaks, jättes mehele viisakalt naeratades valiku tagasi Balile ujuda, kui soovib. :)
Saarele ehitatud majakesi katsid heledatest kõrtest laotud katused. Liivamullased autode poolt puutumata teed, millel hobukaarikud ringi kappasid, paiknesid pisut lagunema hakanud kookospähkleid või tänavatoitu pakkuvad kärud. Neist mööda jalutavad inimesed kandsid käe otsas lestasid ja snorgeldamisvarustust, juuksed veel soolasest mereveest tilkumas. Palmipuude vastu nõjatusid suured surfi - ja sup-lauad, mille omanikud rüüpasid kohvikus smuutit ja vestlesid elavalt sõpradega. Vaatamata melule, näis kõik nii rahulik - ei ühtegi mürisevat autot ega gaasihaisu välja purskavat rollerit - need on saarel keelatud.
Läbi kitsaste, kohvikutest pakatavate tänavate, kõndisime hotelli, keeldudes viisakalt kümnetest paadisõitu ja snorgeldamist pakkuvast teenusest. Otse mangopuu all, asus sissepääs meie rookatustest meisterdatud kämpingute võlumaale (booking nimetas seda hotelliks), igas toas baldahiinidega kaunistatud voodi. Nagu Riina ütleks- nii romantiliselt kaunis. Puujalgadele ehitatud majakesed ümbritsesid hiiglaslikku, sillerdava veega basseini, kus pruuniks päevitunud lapsed parajasti vettehüppeid tegid. Kergendust tundega viskasime rasked kotid tuppa, kibeledes kähku saart avastama!
Täpselt ööbimiskoha kõrval, asus pisike koduresto, mis lõunatajatest sel hetkel umbes oli. Õhtusöögile mõeldes, viskasime kiire pilgu ukse ees olevale menüüle. Viimasele lehele jõudes, pidin rõõmust pikali kukkuma.“Patrick! Siin pakutakse Pad Thaid!” Olen seda terve reisi taga ajanud! Ilmselgelt edutult. Restoranipidaja märkas mu kilgatust ja kutsus meid sõbralikult viibates sisse. Lubasin talle sellise kindlameelsusega õhtul tagasi tulla, et ta võibolla isegi jäi uskuma.
Saare peale jalutama minnes keksisin elevusest kihades ümber Patricku. Tundsin isegi väikese varbaga, et tegu on minu saarega. Patrick proovis selle energia tulva all normaalseks jääda ja suunas meid ennist silma jäänud kohvikusse – Barefoot Cafe. Enam rohkem Euroopa erikohvi kohvikut ei saanud meenutada. Kaugelt vaatasime, et lett ja üks laud kahe tooliga, ongi kogu kohvik, aga sees avastasime maailma kõige armsama katuseterrassi. Jalanõud tuli jätta alla, trepi kõrvale.
* Kusjuures siin võetaksegi igal poole jalanõud ära, pole vahet kas lähed poodi, kohvikusse või ühiskasutatavasse tualetti.*
Ronisime paljajalu mööda heledaks värvitud treppi, -mis rohkem meenutas redelit - üles. Olin “ma ei tea mitmendat korda” täiesti lummatud. Trepist paremale jäid heleroosad merekarpi meenutavad tugitoolid (kuldsete jalgadega) ja nende vahele tilluke marmorplaadiga lauake. Rõdu äärimööda olid ehitatud laid tumesinise kattega diivan-toolid, et rahulikud inimesed saaksid peale suurt söömingud pikali visata (Patrick testis ära, väga mugav oli). Lauad olid kõrged, uhkete puidust pukkidega. Nagu ikka soojal maal, terrassil aknaid ei olnud, ainult eksootiline vaade mango- ja kookospalmi puudele. Tellisime hunniku smuutisid, smuutikausi ja Austraaliat meenutava avokaado toasti. Kõik viis keele alla.
“Kas sa oled märganud, kui modernne siin kõik on?” silmitses Patrick mõtlikult teenindaja käes olevat tahvelarvutit. Sinna sisestas ta tellimused, mis otse kööki läksid. Jookide sisse surati taaskasutatavad pambusest kõrred ja seintele olid kinnitatud inspireerivate mõtetega tahvlid. Uhked road, mis allkorrusel valmistati, saadeti mustavärvi toiduliftiga üles. Mingil põhjusel meenutas see mulle Charlie ja shokolaadivabriku filmi.
Rüüpasin viimase sõõmu mangolassi maitselist smuutit ja hüppasin püsti - mul sai istumisest villand. Jätsin Patricku diivani ja wifi võlusid nautima, kuniks ise pisut ringi seiklesin. Muldkattega tolmlevad teed värvisid mu jalad peale esimest kümmet sammu tumedaks - korraks isegi uskusin, et sinne päike on oma töö teinud. Ettevaatuse nimel hoidusin võimalikult tee serva, poleks mõistlik esimesel päeval kellade saatel kappavate hobuste alla jääda.
Analüüsisin siinseid maaliliselt ilusaid katuseid, jõudes arvamusele, et tegu on kuivatatud palmipuude lehtedega – nägid täpselt samasugused välja, nagu punt, mida hommikul teeääres kõndiv naine peas vedas. Vaevu sain mõtte lõpetatud, kui nägin higist pärlendavat meest samasugust katust meisterdamas. Uudishimu sai minust võitu: “Kas te ehitate neid palmipuude lehtedest?” kindluse mõttes viipasin lehehunniku poole. Meest raputas pead, need on hoopis aeglaselt kuivatatud hiiglaslikud kõrrelised.“Nende kuivatamine võtab kuid, enne kui nad katuse ehitamiseks kõlbulikud on.” Olin tema tasemel inglise keele üle üllatunud.
Ähvardavad pilved tikkusid aeglaselt lähemale, mattes vapralt vastu puigelnud ereda päikese viimaks endasse. Ragisev mägede tagant kostuv mürin, pani mind kohvikusse tagasi pöörduma. Patrick astus just uksest välja. “Mis sa arvad, kui läheks massaaži!” tema silmis helkles lapselik sära. Sellisele plaanile ei saa vastu panna.
Salonge leidub saarel palju, kuid hinnad on väga varieeruvad. Kammisime pool saart läbi, enne kui sobiva koha leidsime - vaatega otse merele ja selle taga kõrguvatele mägedele. Suur austraalia mees vestles parajasti elavalt pisikese masööriga, teda lõputute tänusõnadega üle valades. Tema sinises kleidis prantslannast naine, lubas homme kell üks tagasi olla. Mees silmas meid: “Te valisite just saare parima salongi!” kahe meetrise turske selli kohata oli ta üllatavalt elav. Keda hinnad huvitavad, siis üks 60-minutiline massaaz maksab keskmiselt 10€.
Nagu lubatud, vedasime õhtusöögi ajaks ennast hotelli kõrvale restorani. Indoneesialastest paarike käis korda mööda meie laua juures - üks võttis tellimusi, teine vedas neid lauda. Sööke oodates hakkasin Patrickut küsimustega pommitama, et ma terve aeg “mina vormis” ei peaks blogi kirjutama. Siin väike ülevaade ja ehk mõistate, miks te pidevalt minu lugusid kuulete:
Lükkasin suure joogi pudeli kõrvale ja vaatasin Patrickule küsivalt otsa: “Mis on su lemmikhetk reisist?”
Patrick tegi silmad rõõmsalt suureks ja kogus teatraalselt õhku “Hoooootelllis istumine!” Lai naeratus pimeduses vastu säramas.
Ilmselgelt ei jäänud ma nii napaka vastusega rahule.
“Aga päriselt?”
“Noo…OH! Siis kui me Monkey Forestis käisime!” Põrnitsesin teda. Kas ta võtab taevast neid vastuseid? .
“Me ei kainudki seal!?” Patrick tegi teeseldud suured silmad.
Lõpuks andis ta siiski järele.
“Okei… iga koht on äge olnud. Sa ei arva nii?”
“Ütle midagigi!” jäin totralt järjekindlaks.
“Äkki see eee...kosk…” torutas ta mõtlikult huuli, silma nurgast telefoni kiigates huuli.
Ohkasin ja andsin alla. Mahlakandikuga laua juurde saabunud teenindaja päästis ta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar