Kuidas see küll juhtus, et viimane Bali postitus jäi avaldamata.. Siin ta on, väikese hilinemisega:
Viimane hommik Balil. Teritasin kôrvu ja tuvastasin, et vihma ei saja! Kui tore, saan viimase jooksu armsaks saanud saarel teha, pealegi sellisel kellaajal pole veel liiklus ka nii hull. Jooksin randa, imetledes osavaid laineharjal sõitvaid surfareid ja eemal paistvat udusse mattunud vulkaanitippu. Tundsin väikest kurbuse torget, et reis juba läbi sai.
Hotelli hommikusöök oli nigel, aga mis siin 3€ eest muud oodata oli. Proovisime võimalikult palju arbuusi pugida ja õõvastusega imetlesin Patrickut, kes erkpunastvärvi moosi röstsaiale määris. Rahulolevalt pugides, nentis ta fakti, et paistsime hotellis ainsad valgenahalised olevat. Kõik meid ümbritsevad lauad täitusid kas indialaste või kohalike balilastega, kes meid ainiti silmanurgast põrnitsesid. Kui me Patrickuga viimase arbuusitüki pärast võitlesime, astus sisse pikk blondi peaga naisterahvas, kes meile naeratades noogutas. Ta paistis meid nähes kergendust tundvat.
Tund enne takso tellimist proovisime meeleheitlikult eile läbivettinud riideid ja tosse kuivatada. Fööni seal ei olnud ja rôdul asjade hoidmine rangelt keelatud. Patrick, kelle geniaalsusel pole piire, riputas enda tossud vannitoa ventilatsiooni augu kohale, kindlameelselt uskudes, et niiskus tõmmatakse välja. Naersin ta välja, kuid natuke hiljem olid temal ainsana kuivad jalanõud?! :))
Kuhu iganes me poleks vaadanud, leidus kuskil mõni sokk või niiske t-särk rippumas. Olge kõik tänulikud, et ei pidanud seal sel hetkel viibima - tundus, nagu oleks kakskümmend märga koera toas lebamas. Kui asjad liikumatult seisid, võis seda isegi taluda, aga kui Patrick enne pakkima asumist valju hõikega mul nina kinni palus panna, oleks mõni nõrganärviline kindlasti pildi tasku visanud. Itsitades surusime kotid kinni, lootuses et lennujaamas keegi neid avama ei hakka.
Tegelikult olime selle haisu eest isegi tänulikud - nii muutus mõte reisi lõppemisest isegi talutavaks. Saame taas hügieenilisse ja turvalisse Austraalia kodusse, kindla sissetuleku ja stabiilsuse juurde.
Lennujaamas sujus kõik nagu valatult. Lennuk väljus õigeaegselt, ja ruleerimisraja kiirust kogudes jätsime sooja Baliga hüvasti. Lennukinina tõusis üles, rattad kerkisid pinnalt ja tundsin uut moodi elevust Austraaliasse naaseda. Mootorid kandsid meid võimsa sööstuga taevasse.
Lend möödus hämmastava kiirusega. Olin enda “Ainult koos tütrega” raamatu Balil pausile pannud (kodust eemal tundus liiga hirmus lugemine olevat), seega sukeldusin terveks teeks raamatu sügavustesse, kaotades täielikult ajataju. Patrick nautis mitmeid kordi läbi vaadatud Star Warsi osasid.
Mööda tuttavat raudteejaamast koju viivat teed kõndides, vatrasime elavalt reisil kogetud meeldejäävamatest ja naljakamatest hetkedest. Kell oli küll üle südaöö, kuid unest polnud märkigi. Kõht ja meeled täitusid elevuse liblikatega - eriti, kui mõtlesin kodus ootavast hummuse saiast. Kui väga ma seda igatsesin!
Järgmisel päeval tõttasin puhanuna Food Republicusse, kus kõikide püsikate ja töökaaslaste nägemine meeliülendavaid emotsioone tekitas. Eriti Barbara. Nüüdseks paistavad kõik juba teadvat, kust ma pärit olen, seega “mu vapustava aktsendi” vestlused on asendunud reisimise, raamatute ja muu põnevaga.
Õhtul tõttasin tavapärasest kiiremini koju - nii ootasin Grete, Timi ja laste nägemist! Mind klaasuksest märganud Luna tormas juba enne sisse astumist klähvides minu poole, tema kannul armas pisike Odin. Toast vastu pahvatav röstitud sibula lõhn äratas mu maitsemeeled ja pani elevusest käsi plaksutama.
Jooksin Grete, kes parajasti Astridiga pesu kuivama riputas, peaaegu pikali. Ei tea kust ta selle aja võtab, aga õhtusöögiks ootas meid külluslik rootsi laud värvikirevate röstitud köögiviljade, vitamiinidest pakatava värske salati ja ROHKE hummusega. Lapsed, kes õhtusöögi varem sõid, juba magasid, andes meile võimaluse segamatult mitu tundi muljetada ja naerda. Olime tõesti nii õnnelikud. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar