Hingasin sisse ja ronisin jâlle kitsasse lämbesse paati. Sa ainult treenid veidike enda magu. Meri, mis tunduvalt tugevamalt lainetas kui tulles, ei aidanud minu ajupesule kaasa. Vaatasin tomatiks põlenud Patrickule elavalt otsa ja meenutasin ammuteada fakti, et tagasitee läheb ALATI palju kiiremini! Mu jutt ei kôlanud sugugi veenvalt. :) Peasi, et kiiruga nahka pistetud taldrikutäis pannkooke hiljem kätte ei maksa. Rüüpasin selle mõtte peale suure sõõmu vett.
Ahtakesel paadiistmel lugesin raamatut, kuid olin tegelikult kogu see aeg valvel, millal veepiiskadega kaetud aknast saar paistma hakkab. Sõidu esimese poole kustutasime enda mälust, aga viimasel tunnil tômbus taevas pilve ja kogu teekond ei paistnudki enam nii lootusetu katastroofina. Akna kõrval olevast aukust hakkas vett kiire nirena voolama, mis minu ühe külje ja Patricku tervenisti läbi leotas - geniaalne jahutussüsteem. Piinlikustundega mõtlesin, kuidas sain ma üldse nii lihtsa asja pärast vinguda, kui maailmas on palju suuremaid probleeme, kuid reisil paadiga sõitmine?! Ehk toob uus aastanumber väikese arengutõuke.
Juubeldasime, kui sadamas paadist välja ronisime ja sammusime - tagasi vaatamata - sirgeseljaliselt läbi krõpsu ja pudi-padi müüate. Otsisime silmadega Aleci, kes meid juba pool tundi sealses inimsummas ootas. Peale kolmandat tulutut tiiru ümber parkla, taipasime viimaks helistada. Alec ootas meid sadamas, katuse all, täpselt seal kust me natuke aega tagasi kalgi südamega läbi marssisime.
Milline rõõm oli teda näha! Ta kandis traditsioonilist erklillat särki ja lahmakat vöökotti, mis ta veel armsamaks ja pisemaks muutis. Nagu Harry Potteri majahaldjas Tobby, oma teemantikujulise näo ja pulkpeenikeste kätega. Surus meile tervituseks käppa ja hakkas elavalt reisimuljete kohta uurima.
Parkla oli ühesugustest valgetest autodest umbes. Nende vahel tiirutasid jahti pidavad taksojuhid, kes üksteise vôidu parimaid diile püüdisin turistidele maha partseldada. Toksisme mapsi ookeaniäärse linna nimega Kuta ja asusime järgmise sihtkoha poole teele. Vihm oli nii tihe, et aknast mööda vilksatavad majad peaaegu ei paistnudki. Tundus, nagu oleks auto jõkke sukeldunud. Aleci sõnul on neil iga päev siin sadanud. Milline õnn, et otsustasime saartele minna...
Mida pikemalt aknast paistvat melu jälgisin, seda rohkem kerkis pinnale uusi küsimusi... Kellelt siis veel, kui mitte Alecilt nendele vastuseid uurida? proovisin end julgustada. Panin peas nii lihtsa lause kokku, kui suutsin ja uurisin järelejätmatult kostva, Mowgli laulu meenutava muusika kohta.
“Kas sa môtled kukke?” Tegi Alec kiremist imiteerivad hääli. Nii hästi suudan ma siis ennast väljendada. :) Ma ei oska laulda, aga jahmataval kombel tõi mu ümin tema silmi selginemise. Meie varasem teooria pidas paika. Tegemist on tõepoolest palvetamisega, mida tehakse kohusetundlikult iga päev, kolm korda päevas (6:00, 12:00, 18:00), kindlasse ilmakaarde. Alec tõmbas hinge ja hõmises tuttava kõlaga sõnu, nagu olekski tema see, kes igapäevast kontserti peab.
Kui me juba jutulainele saime, ei andnud mulle endiselt balilaste elustiil rahu. Kas inimesed siin üldse kunagi puhkavad? Kirjeldasin Alecile meie kogemusi, et olenemata kellaajast, on alati kohalikud rakkes. Ka see teooria pidas paika. Praktiliselt eranditult, tõuseb iga põline balikas varavalges ülesse, et enne kella kuuest palvust riisipõllud ära hooldada. Nii naised kui ka mehed. Peale talitust jääb kohviku pidajatele napilt pool tundi, et turistide tulekuks olulisemad ettevalmistused valmis saada. See selgitab, miks sellisel kellaajal ei ürita keegi meile midagi pähe määrida.
Iga vastus toitis hirmsal kombel minu uudishimu. Elagu Alec, kes vapralt, allaandmata, aina uusi ja uusi vastuseid kokku purssis! Erinevad kultuurid ja nende eripärad paeluvad mind vist liiga palju. Sattusime isegi koolist rääkima. Õpilased stardivad enamasti kell kuus hommikul, olgugi, et tunnid algavad pool kaheksa. Hiljuti loobuti laupäevasest kooliskäimisest ja mindi üle meile sisseharjunud, esmaspäevast-reedeni graafikule. Aleci sõnul katsetati lausa seda varianti, et laupäevad jäeti vabaks, aga pühapäeviti käidi koolis. See jalustrabav plaan tambiti muidugi kiiresti maha - lastel peab spordi ja muude hobide jaoks ka aega jääma. Kuigi reaalsuses vajavad vanemad laset abi majapidamistöödega ja äri õitsemiseks.
Sõna sport pani Alecil silmad särama. Kõige populaarsemad spordialad pidid olema jalgpall ja sulgpall - viimast, kulla hinnaga hobi, harrastatakse märksa vähem. Nagu räägiks tennisest! Alec kehitas õlgu ja raputas pead. Balilased tennist ei mängi, reket ja pall on nende jaoks liiga rasked. See-eest pinksi küll!
Jutt raskest reketist tõi tagasipeegelduse sadamas nähtud meestest, kes paati vähemalt kaheksakümne kiloseid kohvrite hunnikuid vedasid. Silm ka ei pilkunud. Järelikult potentsiaali on, et kunagi see spordiala siin populaarseks saab. Hetkel on sulgpall nagu meie maailmas tennis - kallis ja populaarne.
Vaatasin môtlikult, kuidas suur vihmapiisk mööda aknaklaasi alla nirises ja tillukesi piiskasid endasse imedes suuremaks muutus. Huvitav, kuidas sellisele saarele sündinud noor võiks omadega nii kaugele jõuda, et saaks meie kombel mööda maailma ringi reisida..? Ilmselt peaks ta pürgima riigiametniku tasemele või erakordselt geniaalse äriidee peale tulema. Gili oleks hea stardipunkt. Erinevatest maailma otstest kokku tulnud turistid võiksid anda piisavalt motivatsiooni ja ehk isegi ideid... muidugi kui inglise keel nendega suhtlemiseks piisaval tasemel on. Teisest käest vôib ta ju siinses ühiskonnas enda arust palju raha kokku koguda, lennupileti soetada ja siis välismaa hindu nähes pildi tasku visata. Kujutlesin neid Food Republicusse einestama tulemas, kus üks praad maksab sama palju, kui seal kolmekäiguline õhtusöök.
Peale vaikset ja lõõgastavad Gili saart, oleks Kutasse jõudes nagu New Yorki saabunud. Tohutu lärm ja metsikult intensiivne liiklus. Lagunevate kõniteede äärtesse olid tihedalt kokku klopsitud räämas majad, mitu erinevat asutust samas hoones.
Alec seiskas auto. Mapsi järgi pidanuks me hotelli kõrval olema, kuid ei paremal ega vasakul paistnud mitte ühtegi viitavat silti. Alec tõmbas põuetaskust prillid, pani need ette ja puuris murelikult kordamööda kaarti ja meid ümbritsevat rägastikku. Patrick, kes juba mitu meetrit eemal oli, andis pöialt näidates märku, et hotell on leitud. Alec ei olnud selles nii veendunud, kuid pidevalt piibutavad autod sundisid teda meiega hüvasti jätma. Tema silmis peegeldus siiras mure. Tegime isegi mälestuseks temaga pilti, peale mida ta näost nii ära vajus, nagu kukuks kohe vesistama. Lehvitas meile veel pikalt, kui hotelli otsima asusime.
Olime peaaegu kaks kilomeetrit mööda sõitnud. Siinseid kõnniteesid nähes saime kerge kultuurishoki - risti-rästi asetsevad suured kiviplokid, mis kõik logisevad ja pooled olid juba sisse kukkunud. Varisenud august haigutas mitme meetrine süvik. Astusime autotee äärde, kõik tundus ohutum, kui see varisev auklik hunnik. Ilma vigastusteta jõudsime hotelli, mis võibolla on selle linna kõige kõrgem hoone. Sinise tausta ja valge kirjaga logo pani meid tundma, nagu oleksime balilaste Radissoni sattunud.
Esmamulje Kutast oli pigem pettumus. Tänavad olid mustad ja täis prügihunnikuid, kus kodutud koerad käppadega veel terveid kilekotte katki rebisid. Eelnevat mainitud, praktiliselt olematud kõnniteed (mida Euroopas peetaks ilmselt eluohtlikuks) tekitasid mulje, nagu oleks linnast hiljuti tornaado üle käinud. Katkematu tuututavate autode ja rollerite vool, muutis tee ületamise enam vähem võimatuks, sundides meid kohalike kombel julmalt käega vehkides teele astuma.
Rand asus 1.6 km kaugusel, mille endale tänase õhtu suunaks võtsime, lootuses veidi positiivsemat elamust leida. Kui hotelli ümbruses ei märganud me ühtegi turisti, siis rannale lähemale jõudes hakkasime punaseks põlenud sakslasi ja prantslasi silmama. Isegi mõni soomlane jalutas vastu, kelle juba enne tuttava keele kuulmist põhjanaabriteks tituleerisime. Ranna ääres muutus õhkkond pisut rõõmsamaks. Poepidajad pühkisid hoolikalt enda ukseesist, iga natukese aja tagant leidus korralik prügikast ja majakesed olid hoolitsetud, iseloomukad. Nurka visatud prügihunnikuid ei olnud. Vahetult enne randa algasid massaažisalongid ja erisugused restoranid - silmasime isegi tuttavat Jamie Oliveri restorani ja Hard Rock Cafed. Mõlemad puupüsti täis.
Rannaliivale oli sisse tammutud tee, mida ääristasid tihedalt üksteise kõrvale ehitatud müügiletid. Minu soe soovitus neile oleks, et pange rohkem puuviljalette ja varsti on teil kliente nagu seeni pärast vihma…
Tean tegelikult isegi, et kõigil ei ole võimalik suurt puuviljafarmi püsti panna.
Olgugi, et hakkas pimedaks minema, oli meri surfaritest pungil. Judistasid õlgu, siinne vahutav vesi on juba valges hirmuäratav, mis siis õhtust rääkida. Pöörasin pilgu hoopis puudele, millele najatuvatele surfilaudadele olid erisugused koolituste kuulutused. Liiga kauaks ei saa siin midagi piidlema jääda, kohe keegi hakkab “Surfing? Yes?” hõikama. Kui Patrick nii põlenud ei oleks, pakuks see talle isegi huvi. Kuta, kusjuures, ongi Balil surfarite põhi sihtkoht.
Ranna lõppu oli ehitatud tehislik kõrgem astang, millel algas uhke, hoolitsetud promenaad, mida ääristasid restoranid ja hotellid. Kilkasin rõõmust, kui kuldkollaste kuulikeste-kettidega kaunistatud restorani leidsime. Viimasel hetkel otsustasime paremad palad homseks jätta, minnes hoopis seal samas olevasse suurde ostukeskusesse.
Sama kiiresti teiselt poolt välja minnes, jõudsime uhkete hotellide ja restoranidega tänavale. Turistid voorisid edasi-tagasi, kõigil näpus jahutav gelato või vidinapoest ostetud suveniir. 90% restoranidest katsid uhked india dekoratiivid, Ajrakhi prindiga kaetud rippuvad tekstiilid ja ruumile etnilisust andev tumedast puidust mööbel, mille all uhkeldas erksates toonides kirju vaip. Nii restoranides sees kui ka ukse ees, rippusid tihedalt paigutatud kuldsed lühtrid, mis ilmselt indialaste diwali (kõige suurem tulefestival) jäljendas. Tulede säras ja suurte messingist samayeede kõrval, seisid puuvilla ja khadisse mähitud teenindajad, kes meid käeviipega sisse kutsusid. Ühtäkki oleksime nagu Indiasse sattunud! Ma armastan india toitu - nende Kathi Kababi, vürtsikaid läätsedest pakatavaid karrisid ja kohevat juuretisega indialeiba, naani, mida hiljem kastme sisse kasta. Patrick, keda see reis on vankumatuks karri armastajaks muutnud, nõustus silmapilkselt.
Säravvalgete hammastega teenindaja noogutas viisakalt, punane täpp kulmudevahelist tühimikku kaunistamas. Lubasime endale ühe korraliku india õhtu, küüslaugu naani, savipotsikutes serveeritud karride, mango lassi ja masala teega. Oli see vast toit, lösutasime mitu head minutit pärast, käega kõhul ringe tehes.
** Kas ma üldse mainisin, et Gilil olid koerad keelatud? Igal juhul võib Gilit kasside saareks nimetada, nad on kõik tänavad ja kohvikud endale vallutanud. **
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar