Kell üheksa pidi Alec meid hotelli eest peale korjama. Jõudsime rahulikult hotelli terrassil hommikusööki süüa, nautides privaatset restoraniala ja individuaalset teenindust. Uhke rootsilaua asemel, ulatas noor poiss meile lühikese menüü - ilmselgelt balilastele toiduraiskamine ei meeldi. Valida sai nelja erineva pannkoogi või ameerikaliku muna-peekoni hommikusöögi vahel. Pikalt mõtlema ei pidanud, mis saaks olla parem, kui ananassi-banaani pannkook, värskete kohalike puuviljade ja meega. Ananassist ja banaanist kokku püreestatud pannkook oli nii maitsev, et oleksime neid võimalusel vähemalt neli tükki veel söönud. Kahjuks oli iga inimese kohta ettenähtud üks kohev koogike. Patrickul läks sellest kõht veel tühjemaks ja tahtis lisasööki otsida.
Olime juba teel kohvikusse, kui meie naerusuine Alec nurga tagant välja hüppas. Ta juba ootas meid. Loobusime söögi plaanist ja asusime teele. Alec andis viimaks vastuse meid kaua kripeldanud küsimusele, miks igal pool nii palju kukkesid on - neid kasutatakse võistlustel (kukepoks).
Ilm oli niiske ja vihmane, kuid õnneks veel ei sadanud. Esimesena peatusime hiiglaslike kiikedega pargis, kus avaneb lummav vaade riisipõldudele ja troopilisele metsale. Geniaalne turistimagnet, eriti kasulik fotogeenilistele naistele. 50€ eest sai kaheksa erineva kiigega kiikuda, samal ajal klõpsutasid kohalikud fotograafid pilte. Patrickule kiikumine nii palju vaimustust ei pakkunud, seega otsustas ta seekord kotte hoida ja ise pildistada. Fotograafe see ei takistanud, lootes Patrickut enda professionaalse kaamera tabamustega üle trumbata. Välja pääsemiseks pidime läbima fotoruumi, kus meile tehtud pilte tutvustati. Vahel tuleb mittefotogeenilisus isegi kasuks - suutsin iga pildi peal nii lollaka näoga olnud, et ei tekkinud isegi kiusatust neid osta.
Täpselt sel hetkel, kui autosse istusime, keeras vihm kraanid lahti. Hoidsin pöidlad pihus, et enne riisiterrasse see pisutki vaibuks. Nägime sel momendil vaevu aknast välja. Meie rõõmuks otsustas vihm sadamise sootuks lõpetada. Alec andis tee alguspunkti kätte, jättes meid mööda mudast libedaks muutunud rada alla, riisipõldude vahele, ronima. Uudishimulik Patrick kohe kükitas esimest ettejuhtuvat taime katsuma ja uurima, kus need riisiterad täpsemalt siis on. Ta teadis rääkida, et tegelikult ei vaja riis kasvamiseks üldse vett. Ronisime nii alla, kui tee lubas ja just sel hetkel tabas meid järjekordne vihma sahmakas. Võidukalt tõmbasime kaasa taritud vihmakeebid selga, mis osutusid ideaalseks kaitseülikonnaks. Suurest sajust vaimustunud Patricku haaras esimest korda kaamera ja kukkus tormi pildistama. Tema, kes ei olnud enne seda veel vist ühtegi pilti teinud. Üles jõudes tõttas Alec muretsevalt meie poole, lubades autost vihmavarjud tuua. Proovisime teda küll peatada - meil ju olid keebid - aga ta juba tormas auto poole.
"Ärge unustage endale lina ümber siduda," luges Alec meile auto juurest lahkudes viiendat korda sõnad peale. Saabusime pühasse templisse - Tirta Empul. Aleci rahustuseks, ulatati juba sissepääsu juures kõigile pikk linane ürp, et turistid saaksid oma paljad sääred kinni katta. Templis pidasid valgetesse linadesse mässitud kohalikud lõunapalvust. Kuldsete kaunistustega katuse all mängisid pillimehed ksülofoni ja erineva tooniga vilepille, mis indoneesiale iseloomulikku ehedust juurde andsid. Õhus levis tuttav viiruki aroom.
Templist kasu lõikamiseks, tuli välja saamiseks läbida pikk poodiderägastik, kus perenaised, üks agaramalt kui teine, proovisid meile erinevaid vidinaid pähe määrida. Koroona on endast suure jälje maha jätnud. Üks kogukam naisterahvas haaras mul käest ja sõna otseses mõttes tiris hämarasse putkasse. Patrick, kes hakkas mulle järele jooksma, võeti teiselt poolt kinni. Veidi leebemalt muidugi. Kui ta 1$ kilpkonnaga tagasi tuli, olin mina pikkadesse ürpidesse mähitud. Keeldusime hapra kimono eest üle 5€ maksma, kuid naine raputas vankumatult pead: “See on kallis!” Silmitses ta imetlusega hallikas-sinakat kangast. Jaurasime, kuniks Patrick hakkas raha tagasi nõudma, et saaks lõpuks sealt umbsest koopast minema. Naine pigistas rahatähed tugevamalt pihku, andes iga kehaosaga märku, et ilma ostmata me sealt ei lahku. Vehkis käega meie taskute suunas, et tema nina all rahakotid ette näitaks, tõestamaks ega meil rohkem eurosid, dollareid või kohalike rahatähti pole. Jäime teda juhmistunud ilmel jõllitama, ilmselt sai ta ise ka aru, et on ülepiiri läinud. Haaras kähku unenägude püüdjad, käega perfektselt heegeldatud mustrid demonstreerides. Andsime alla, valisime valge ja olime rõõmsad, et ehk tänu ostule, saab nii mõnigi kõht täis toidetud. Mul hakkab puhtalt sellest mõttest paha, kui väike nende päeva sissetulek olla võib.
Enne Aleci juurde tagasi minemist ostsime hunniku erinevaid eksootilisi puuvilju, lasime need enda jaoks valmis lõigata ja luristaskme mahlast nõretavad viljad sisse. Patrick sõi enda elu parima passion fruiti - nii magus ja mahlane.
Autoaknast välja vaadates vajusime mõttesse. Silmasime mööduvaid plekist ja plastmassist kokku meisterdatud majakesi. Kodud olid enamasti usteta, vaatega tänavale, kus koduomanikud koristasid, õmblusmasinaga uusi üleriideid meisterdasid või koguni suure puuhunniku otsas istusid ja terava noaga turistidele kujukesi meisterdasid. Mõelda vaid, kui palju vaeva ja aega putkas müüdavatesse nikerdistesse pandud on. Tundsin taaskord rõõmutorget, et ennist mõned kopikad agressiivse naise punkrisse jätsime.
Vaevu jõudsime parklasse, kui Alec rõõmsalt lehvitades vastu jooksis. Eranditult iga kord, avas ta mulle kummarduse saatel ukse, nagu oleksin ma Austraalia printsess, mitte lihtne eestlane.
Järgmine peatus oli suure elevandikoopa juures (Goa Gajah), kus asus veel üks suur püha tempel. Katsime jalad ja sukeldusime hiiglaslike palmipuude rägastikku. Koopani viis pikk järsk kitsas trepp, mille astmetele olid asetatud põlevad viirukid. Kiikasime kähku hämarasse koopasse, kus küünaldest tulev suits hingamise praktiliselt võimatuks muutis. Templi taga olevad trepid viisid meid niiskesse mini-džunglisse, mille lõpus ootas tilluke kosk.
Patrickul läks suurest seiklemisest kõht tühjaks. Trepidest paremale jäi palkidest laotud restoran, otse kookospähklitega palmipuude kõrval, vaatega võimsale metsale ja hiiglaslikule templile. Malbe näoga teenindaja ei suutnud ohhetust varjata, kui Patrick oma tavapärase viie erineva joogi tellimuse sisse andis. Itsitasin ja piirdusin ise ühe suure kookospähkliga, mis meie nina all puuotsast alla raiuti. Söögiks tellisime karrit ja frititud banaani. Viimane pakkus meile erilise maitseelamuse - piisavalt, et Patrick lisaportsu telliks.
Toitudega läks meeletult kaua. Kühveldasime kõik kähku sisse ja tormasime auto juurde. Alec kindlasti muretses, kuhu me nii kauaks jääme. Tema aga istus rahulolevalt parklas, toetas seljaga vastu puutüve ja lobises teise autojuhtidega. Keegi vist rääkis hea nalja, sest sekund enne meie märkamist, lagistas Alec üle parkla naerda. Tuli valja et koik kohalikut autojuhid on omavahel vanad sõbrad, kes ei ole koroona algusest saadik näinud. Aleci sõnul hakkas turism alles mõned kuud tagasi taaselustuma. Koroonaeelset aega pole siiani suudetud taastada, rääkimata nende varasemalt paksust rahakotist. Tore, et saatus meid temaga kokku viis ja saime oma panuse anda.
Enne viimast peatust, tuli Alecil hea idee meid kiirele kohviistanduse tuurile viia - see jäi täpselt tee peale. Keerasime auto hiiglaslike põllumaaga ümbritsetud parklasse, mille keskel seisis pisike puumaja, ilma ühegi aknata. Palkide najale toetusid kolm meest, kellest ühele Alec tervituseks kätt andis. Jäime tema energilise sõbra hoolde, kes tegi meile maailma kõige kiirema kohviistanduse tuuri. Patrick oli taolise konkreetsusega äärmiselt rahul. Andis meile nii vanilli-, kaneeli-, kui ka -sidrunmelissilehti nuusutada. Tutvustas armetut kassitaolist loomakest, kes neile vapralt ube välja tulistab. Oad röstitakse ja tambitakse koha peal pulbriks, pakendatakse ära ja müüakse turistidele maha. Tuuri lõpuks istutati meid kohviku laua taha, kus meile serveeriti kõiki seal müüdavaid tee- ja kohvijooke. Sidrunitee oli vapustav! Ostsime kaks pakki ja tulime tulema.
Paar minutit sõitu ja saabusime Tegenungani kose juurde. Alec lasi meid keset pisikest linna olevas parklas välja ja lubas meid seal nii kaua oodata, kui vaja. Ise hüppas äärekivi otsa, sättis end mugavasse rätsepaistesse ja hakkas teiste autojuhtidega lobisema . Sammusime läbi tihedalt poodidega täispakitud tänava pika lookleva trepini. Vaade oli lummav. Suur lai kosk purskas vett keset palmipuudega ümbritsetud orgu. Kepslesime alla, möödudes enamus allaminejatest, kes agaralt pilte klõpsutasid. Trepiäärtesse paigutatud kõlaritest lasti tempokat muusikat, mis oli huvitav vaheldus kongide ja ksülofoni paladele. Inimesed hüppasid vahutavates lainetes ja paistsid sooja vett nautivat. Mina jäin alguses nina krimpsutades kaldale, isegi Bali oma soojusega polnud suutnud mind veeusku pöörata. Patrick, kes naerusuil lainetes hüples, tuli mind viimaks kaasa vedama. “Sa lihtsalt pead tulema, seal on nii lõbus! Ja soe!” Andsin alla. Ja ei pidanud kahetsema. Olen siiani Patrickule tänulik, et ta mu ümber suutis veenda. Kosest tekitatud voolule vastu ujudes ja üle vahulainete hüpates, tundsin end taas nagu kaheksa-aastane mina, kes lausa jumaldas kõikvõimalikke veeparke ja lainetavat merd. Mis küll juhtus? …Vees liigutamine võttis nii läbi, et otsustasime järjekordse söögipausi teha. Ronisime mäest üles, valisime parima vaatega restorani ja tellisime valgetele inimestele kohaselt hunniku friikaid. Uurisime veel menüüd ega suutnud kiusatusele vastu panna - palusime endale magustoiduks kaks frititud banaani. Patrickule loomulikult ka viis erinevat värskelt pressitud mahla. Esimene koht, kus ananassimahl hästi maitses.
Parklasse tagasi jõudes ei paistnud Alecit kusagil. Urgitsesin kotist tema visiitkaardi, toksisime numbri telefoni ja saime ta ilma suurema vaevata kätte. Koduteel kasutasime tema arvetataval tasemel inglise keelt ära, küsides kõikvõimalikke soovitusi. Vaevu saime Penida saart ja lähedal asuvat loomaaeda mainida, kui Alec haaras telefoni ning hakkas enda sõpru kõnedega pommitama, et meile parimad diilid välja kaubelda. Penidale ta kahjuks tuuri tegema ei saa tulla, kuid lubas meid soodsa hinnaga sadamasse ja loomaaeda viia. Nii armas mehike.
Lasime ennast Ubudi kesklinnas maha panna. Alec küll tahtis meid oodata, aga otsustasime jalutada ja mitte teda rohkem kinni hoida. Piilusime erinevatesse pisikestesse poodidesse, võtsime homseks pisut raha välja ja langesime jälle massaaži salongi lõksu. Peale päevapikkust ringi seiklemist, mõjus pehmete kätega Bali naiste mudimine erakordselt lõõgastavalt. Soovisime et protseduur ei lõppekski…
Õhtusöögi sõime samas kohas, kus Ubudi esimesel päeval lõunatasime - restoran Pistachio. Koht oli pimedas veel mõnusam, kui valges.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar