Tõusin hommikul enne äratust. Kell näitas alles 4:45, aga kõhus keerlev ärevus suutis tahest tahtmata viimsegi une eemale peletada. Valmis pakitud seljakott seisis ukse ees, virna laotud raamatud seal kõrval. Patrick alles norskas ega paistnud elevusest põhjustatud unetuse käes vaevlevat.
Meie lend väljus alles õhtul, mis võimaldas mul rahulikult kuue tunnise tööpäeva Food Republicus teha. Hommikul küll soovisin, et oleksin vaba päeva võtnud, aga peale esimest tundi pühkisid mu armsad pensionärist püsikad need mõtted peast. Kõik nüüdseks tuttavad särasilmsed näod aina voorisid uksest sisse, ise positiivsusest pakatamas. Nendega koos ka kiilaka läikiva peanupuga vanamees, kes minu Eesti päritolust kuuldes suurest joovastusest pikali pidi kukkuma. “Kuula seda! UUKS, KAAKS, KOLMM, NELLI.” vuristas ta ühe hingetõmbega ette. Vahtisin jahmunud uskumatusega. Kust see nüüd tuli? Maailm on ikka väike, mehikese ema on pärit Pärnust, kus nad mitmed kümned aastad tagasi põgenesid. Ema pidi samasugune hakkaja olema nagu Grete, kes enda hingeasjaks on võtnud lastele eesti keele õpetamise. Seal me nüüd olime, tema rüüpas punast veini ja hakkas aina rohkem pisut segaseid eesti keelseid lauseid kokku klopsima.
Kella kaheks vedas Patrick end kohvikusse. Axel, kes muidu rohkem prantslaslikult isoleeritud on, kukkus kohe kõigile teda tutvustama. Kõigepealt tõmbas rajalt maha Hong Kongist pärit abivalmi Vincenti. “Tema on Birgitti boyfriend!” ja nii jada mööda kõigile, kes tööl olid. Patrick sai taas ennast superstaarina tunda. Tellitud leaf chai eest keeldusid nad kategooriliselt raha vastu võtmast, käskisid seda millegi muu peale kulutada. Jätsin südamerahuga Patricku sinna lobisema ja läksin kappide juurde enda asju tooma. Sain vaevu koti kapiotsast alla tõmmatud, kui kohviku pereisa, Max (kutsume teda nii, kuna ta on kõige vanem), mind peaaegu pikali jooksis. “Te lähete Balile? Sa ei olegi meile rääkinud?!” Tõesti ei olnud sellest teadlikult kellelegi rääkinud, aga õnneks Patrick parandas selle vea alla kümne minutiga. Kõik soovisid meile head reisi, Jason tegi ruttu kaks hiiglaslikku avokaado võikut kaasa ja lehvituste saatel hakkasime rongijaama liikuma.
Võrreldes hommikuse nelja kraadiga, paistis õues olev kaheksateist kraadi lausleitsakuna. Kõmpisime rõõmsalt rongijaama, Patrick uskumatusest pead raputamas, et mul on villane kampsun kaasas.... Aga pigem tassin seda käe otsas, kui hommikul kaks kilomeetrit läbi 4-kraadise Antarktika kõmbin. Pealegi, tal endal oli paks kapuutsiga pusa ja jope seljas. Millest me räägime. :D
Rongidega sujus ideaalselt. Pidime tegema kaks ümberistumist, kus meil aega nappis, aga jõudsime ilusti. Viimase rongiga sõitsime Broadmedowsisse – Melbourne kõige vaesemasse rajooni. Erinevust hakkasime juba rongis tajuma, kui üks uhhuu vaimudega rääkis ja teine, nabapluusiga räsitud naine, mööda tooli aeles. Rongijaamas komberdas see sama naine ühe mehe järel välja, ise kõvasti ja valesti üle perrooni lauluviisi uirates. Mehele pakkus ta kõvasti nalja, mis pani tema üksikud pruunid hambaköndid päikese käes välkuma. Jaam ise ja tänavad nägid mustad välja, kõikjal vedelesid pappkastid, riidetükid ja õhus lendlesid salvrätiku jäänused. Tellisime kähku takso ja põgenesime tagasi vaatamata lennujaama.
Lennujaamas pandi meie stressitaluvus proovile. Taksojuht viis meid valele poole maja, kuid otsustasime jala õigesse kohta minna – ta oleks pidanud tervele lennujaamale muidu tiiru peale tegema. Selle apsakaga ta meile ühtegi probleemi ei tekitanud, pigem kõik muu mis sellele järgnes.
Gate 2 all seisid riburada pidi ühesugused metallist iseteenindus automaadid. Otsisime esimese vaba masina, kuhu entusiastlikult meie broneeringu koodi sisse toksisime. Õigeaegselt lennujaama jõudmine muutis reisi käega katsutavaks, jättes kõige riskantsema osa seljataha. Peale hoolikalt sisestatud koodi vajutas Patrick enterit - lendu ei leitud. Proovisime uuesti. Ikka mitte midagi. Tundsin, kuidas süda kiiremini pekslema hakkab ja vedasin Patricku infopunkti. Sõbralikult naeratav pruunipäine naine teatas lohutavalt, et oleme vales kohas – pidime minema rahvusvaheliste lendude osakonda.
Kiirustasime sinna. Rahvast paistis tunduvalt rohkem masinate ümber tunglevat, kui eelmises kohas. Kordasime sama protsessi, aga kood ikka ei töötanud. Mulle hakkasid õudusega meenuma, kuidas Tim aasta alguses Jetstari eest hoiatas, et pahatihti tühistavad nad oma lende. Otsisime järgmise infopunkti, kus meile tülpinud näoga viisaka krunniga naisterahvas otsa vaatas. Vaevu saime enda jutu lõpetatud, kui ta meid edasi järgmise mehe juurde suunas... Kiitsakas naerusuine meesterahvas mõjus oma positiivsusega rahustavalt, uskusime, et tema kindlasti suudab lahenduse leida. Suutiski.
Aga lisaks piletile nõuti ka kehtivat koroonatõendit. Ei näinud esmalt probleemi ja hakkasin digiloosse sisse logima. Ilmselgelt taipas Patrick juba ammu, et katse ei lähe mitte mingi valemiga läbi. Muidugi… digiloosse sisenemiseks vajan ju Eesti sim-kaarti, mis puhkas turvaliselt Grete ja Timi juures kapis. Tundus nagu oleks keegi lennujaama sisetemperatuuri mitme kraagi võrra tõstnud, otsisin paaniliselt telefonist kunagi tehtud screenshoti. Leidsin, aga eelmise tõendi, millega tore meesterahvas rahule ei saanud jääda. Samal ajal kui mina värisevate kätega vajalikku pilti leida rapsisisn, suutis Patrick minu kehtiva tõendi imekombel välja võluda. Juhmistunud ilmel noogutasid lennujaama töötajale, kes meid enda gate juhatas. “Kuidas sa selle leidsid?” ei suutnud ma ühtegi viisi välja nuputada. “Tõend on sul meilis olemas.” Kehitas Patrick õlgu, nagu oleks see iseenesest mõistetav. Miks ta mul meilis on, ei ole ma siiani aru saanud. Gatede poole jalutades hakkas paanika taas elevusega asenduma. Istusime Tai kohvikusse, tellisime hingehinna eest hunniku nuudleid ja sõime enne pikka lendu kõhu täis. Jetstari peal me isegi ei lootnud tasuta süüa saada.
Lennuk seisis stardiraja alguses ja stjuardessid jalutasid mööda vahekäiku, surudes kotte pea kohal olevatesse riiulitele, veendudes, et kõik ikka ära mahub. Piloot piilus kokpitist välja ja vestles mööduvate teenindajatega. Olgugi, et tegemist on odavlennufirmaga, nägi lennuk üllatavalt ilus välja – korralik ja puhas. Ootasin midagi Ryanairi taolist, kus mul pole siiani parimad kogemused olnud, kuid oma siniste toolide, pisikeste telekate ja valgete seintega meenutas ta rohkem Finnairi. Sättisime end mugavalt kuue tunniseks kinomaratoniks sisse – hakkasin rõõmust käsi plaksutama, kui “Kust laulavad langustid” filmi valikust leidsin. Olin tahtnud siia saabumisest taadiks seda kinno vaatama minna, aga miskipärast ei olnud see plaan õnnestunud. Tellisime paki pringleseid ja juustu ning muud polnudki vaja. Aegajalt kiikasin Patricku ekraanil liikuvatele kogudele, aga ma ei taibanud niigi paljut, kas tegu on armastuse - või ulmefilmiga. Hiljem teatas ta rahulolevalt, et vaatas kõik kolm Star Warsi osa ära.
Lend möödus lausa ehmatavalt ruttu. Jõudsime vaevu kaks filmi vaadata, natuke raamatut lugeda, kui juba piloot teatas peatsest maandumisest. Pimedas lendamine on alati mu lemmik – päike ei paista silma, magada soovijatel on mõnusalt hämar ja vähene valgus muudab lennuki tunduvalt hubasemaks. Kui lennukirattad prõntsatusega vastu maad puudutasid, kibelesime mõlemad kiiresti õue - nii palju ootas avastamist!
Lennujaamas pidurdasid meid meeletu passide, viisade ja koroonatõendite kontroll. Viisa pidid tegema kõik, kes plaanivad vähemalt 24ks tunniks riiki jääda. Maksis õnneks 50$ ehk mitte midagi hullumeelset. Viisa käes, juhatati meid järgmisse rivisse, kust võeti sõrmejälgi ja küsiti ebaolulisi küsimusi stiilis “Kuidas on Eesti keeles tere?”. Ma ei tea millega ma kahtlust äratasin, aga Patrick pääses lihtsalt ühe täpsustava küsimuse ja passi näitamisega. Isegi sõrmejälgi ei pidanud andma?! Vähemalt oli tal lõbus teisel pool väravat minu üle naerda.
Peale väikest eesti keele kursust lennujaama ametnikule sain tulema. Jäi veel üks kiire kontrollpunkt ja pääsesime tuttavasse Duty Free poodi, mille lõpus ootas kaua oodatud väljapääs. Taevast varjutas tihe pilvekiht, mille all oli soe ja lämbe. Olematu tuule tõttu ei saanud esmapilgul arugi, et oleme ootamatult õue jõudnud. Lennujaama ukseesist piirasid valged aiad, mille taga tõmmud pisikesed Bali mehed nimesiltidega vehkisid või igat möödujat takso peale kutsusid. Meid tõmbas konksu otsa lühike siilipeaga mehenäss, kes oma tätoveeritud käega numbreid selgeks üritas teha. “15 000 ja ma viin teid ära” ise juba meid käeviipega auto poole juhatamas. Pani lausa imestama, et esimene ettejuhtuv nii mõistliku hinna pakkus.
Tema nimi oli Bani. Juhatas meid särava naeratuse, sirge selja ja liiga pika sammuga auto poole. Igale vastutulevale kodumaa vennale pidi ta Bali keeles midagi hüüdma, mis lõppes alati naerupahvakaga. Tundsin ennast nagu loll valge eurooplane, kuigi hind ometi tundus ju mõistlik?
Liiga agaralt avas Bani mulle pisikese auto ukse. Erkoranži nahksisustust kaunistasid nikerdustega ripatsid ja lillepotid. Patrick vaatas skeptiliselt ja kordas veel enne autosse istumist kaks korda üle, kas saime hinnast ühtemoodi aru. Taksojuht muutkui noogutas, kuigi tema hoiakust võis endiselt välja lugeda, nagu oleks ta elu parima diili teinud ja supleb ülejäänud kuud rahas.
Kell lähenes juba südaööle, aga tänavatel elu endiselt käis. Kes küpsetas maisitõrvikuid, kes müüs kookospähkleid. Restorani omanikud kostitas enda külastajaid hea ja paremaga, proovides neile kogu hingega lisamüüki teha. Kohalikud õhtustajad istusid ükskõikselt kõnnitee pervel ja luristasid vanast plaadist kokku klopsitud laual nuudleid. Rääbaka välimusega liiga kõhnad koerad siiberdasid inimeste ümber, lootuses oma osa saada.
Liiklus, mis oleks hilisele õhtutunnile kohaselt rahulik olla, oli endiselt pöörane. Motikad, tuktukid ja pisikesed mänguautot meenutavad kastid vurasid omasuva järgi, üksteisele märguandeks piibutades. Nende vahel vantsisid raskete pampudega kohalikud ja kodutud kassid-koerad, kes ei paistnud kihutavadest rolleritest ja autodest sooja ega külma tundvat. Bani sõidustiil pani mind ikka korduvalt ohhetama, kuniks otsustasin tema äkilist meisterlikku manööverdamist usaldama hakata. Sõitku kahe rea vahel, pimekurvis pidurdamata - ju neil siin sõidetakse nii. Minu hirm vaibus veelgi, kui jälgisin teisi liiklejaid, kes kõik vääriksid manööverdamise ja kiirreageerimise maailmameistri tiitlit.
Peale mõnda aega sama koha peal tiirutamist jäi Bani viimaks ühe kinnilöödud akendega maja ees seisma. Keeldusime välja minemast, see ei saanud olla meie hotell. Bani küll puterdas midagi inglise keeles, aga õnneks nõustus kaarti uurides ka ise meie väitega. Vajutas gaasi põhja ja sõitis edasi, kuni Patrick märkas punaste tähtedega helendavat tuttavat silti. “Seal!” näitas Patrick näpuga, mille peale Bani liiga äkiliselt pidurdas. Lendasime kõik järsku ettepoole. Hakkasin kinni kiilunud uksega võitlema, samal ajal kui Patrick talle lubatud rahatähti kokku luges. “No,no,no...” kukkus Bani protesteerima. Tema tahtis VIISTEIST korda sama palju ehk mitte 15 000 vaid 1 500 000 kohalikku raha. Me ei suutnud seda uskuda... Patrick, kes suutis olukorras äärmiselt rahulikuks jääda, andis talle pool soovitud summast, mida oli juba niigi liiga palju! Mehike läks aina rohkem ärevile. Me kehitasime õlgu, rohkem sula meil kaasas ei olnud, saime pakkuda vaid austraalia münte. Lõpuks see lollpea oli nii meeleheitel, et nõustus isegi viie eurose rahatähe vastu võtma ja lasi meid autost välja... Olime sõnatud, aga ju siis oli sellist õppetundi vaja.
Hotelli saime kommihinnaga, mis kasvatas sisimas peituvat tänutunnet, et maja päriselt ka olemas oli. Pimedas majale suurt tähelepanu ei pööranud. Suundusime hapra puidust ukse juurde, mis meie kergenduseks oli avatud. Ruum oli pime, lae all undas konditsioneer. Kleenuke poiss hüppas meid nähes ehmatusest püsti, nii et telefon kukkus kolinal sinna samasse põrandale. Pomises vaikselt vabandusi ja vedas ennast leti taha. Ulatas võtme, kaevas trepi kõrval olevast panipaigast kaks rätikud ja juhatas meid kolmandale korrusele. Ruumi number 302 ustt avades, pidi niiskuse ja hallituse lehk meid jalust maha niitma. Poiss ei paistnud midagi märkavat. Lülitas kõige kohutavama valgusega laelambi põleva, mis pani mind mõttes aru pidama, kumb on hullem - kas toas leviv haisupahvakas või silmi kriipiv laelamp. Laualampe ei olnud, seega päästa polnud suurt midagi.
Tuba ise oli nelinurkne uberik, kulunud sinakas-hallide seintega ja kulunud kollaste kardinatega, mis meenutas laudlina. Lai kaheinimese voodi tundus uus, peatsel oli isegi kile veel ümber. Sama lugu toolidega. Voodist vasakule jäi wc ja dušširuum, kus krohvitud seinad igast nurgast kobrutasid. Vetsupotti polnud ilmselt juba nädalaid või isegi kuid puhastatud - kuivanud uriinijäljed kaunistasid tuhmunud prilllauda, mis vaevu ühe kruviga veel kinni püsis. Kõige tipuks ei olnud toas vetsupaberit. Tulihingelised maailmapäästjad plaksutaksid siin kohal ilmselt käsi, aga meie, kes oma Eurooplasliku vatitupsu eluga on ära harjunud, selle puudumine just kõige õnnelikumaks ei teinud. Pidime leppima duššikraaniga. Patricku jaoks oli kõige häirivam wifi puuudumine. Tähendab, wifi oli, aga see polnud ruuteriga ühendatud. Mina proovisin niiskuse ja hallituse haisu eirates magama jääda, jättes Patricku internetiga mässama. Riided riputasin hoolikalt kapiukse külge, et voodi all ringi sibavad prussakad uue kodu leidmise üle rõõmustama ei hakkaks.
PS! Meil on siin wifiga kohati keeruline, mis tõttu võivad postitused hilineda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar