Milline tegus nädal! Koos lakkamatult taevast niriseva veega, rühkisin alates Balilt saabumise päevast iga hommik tööle, nägu naerul ja hinges rahulolu. Pilved olid küll tihedad ja läbipaistmatud, kuid meie pensionäridest/ keskealistest püsikaid see ei heidutanud. Ikka vedasid nad ennast kohvikusse, võtsid aja, et sõpradega maha istuda ja siis edukalt järjekordset tööpäeva alustada. See ehk selgitab miks blogi nii unarusse on jäänud - päevad olid pikad, varajasest hommikust kuni lõpetamiseni, imedes minust välja viimsegi loovuse puhangu (minu kreatiivsete tegevuste aeg on ainult varahommikul). Peale üheksandat päeva tööl, läksin sinna endiselt suure entusiasmiga - pole vist paremat fakti tõestamaks, kui imelises keskkonnas ma töötan.
Esimesel päeval peale reisi kõhus ärevusest keeras. Ära oldud aeg tundus piisavalt pikk, et kohvikus väiksemad või suuremad muutsued toimuksid, pannes mind tundma, nagu läheksin võhivõõrasse keskkonda tööle. Ärevus aga haihtus kohe, kui naerusuine John mulle uksele vastu jooksis ja soojade tervitustega üle valas. Pole midagi imestada, ära oldud nädala jooksul otsustasid kolm teenindajat lahkumisavaldused anda. Chelsea, kelle tumedad lokid allumatult igas suunas turritasid, nentis, et kaks neist ei suutnud tööstressi taluda. Sellises kohvikus, kus kõik üksteise kukil elavad, on diplomaatia elulise tähtsusega. Kolmanda lahkuja, Gabby, minekust teadsime juba ammu - tema otsustas noorust ära kasutada ja Euroopasse seiklusi taga ajama minna. Jõudsin talle isegi lühikese soovituste nimekirja kirjutada.
Seisin Food Republicu tumedate seinte ja hubase valgusega saalis, täitsin veekanne ja jälgisin armsaks saanud tuttavaid nägusid, kes positiivsusest pakatades sõpradega kohvitassi taga istusid. Karmide näojoontega röövlinnu moodi mees, kes alati meid kõiki saali nurgast põrnitseb, saatis mulle isegi midagi naeratuse laadset ja tervitas tagasi saabumise puhul. Ise jõi endiselt, vankumatult, Magicut ja toksis midagi asjalikult arvutisse.
Kõige rõõmsamaks tegi mind Jilli ja Gregi nägemine! Punasesse jopesse mähitud Jilli hõredad lokikesed olid endiselt uhkelt rulli keeratud ja Greg, pikk, hõreda valge habemega väärikas vanamees, naeratas ja paterdas enda puustkepi najal lauani, Jill käevangus. Eranditult iga hommik loevad nad läbi kõik selle päeva ajalehed, mille kõrvale joovad ühe kakaoga üle puistatud cappuccino ja klaasis serveeritud latte. Nemad on nende väheste hulgas, kelle nimed olen suutnud meelde jätta. Teised vaatavad mind vaikselt nagu pidalitõbist.
Minu kahvatuvalge naha uus jume reetis kõigile, et ära oldud nädalal ma Melbourneis kindlasti ei viibinud. Sõna “Bali” tekitas tohutut elevust - kes käis ise hiljuti seal, kes tahtis soovitusi või kes oli niisama õhevil mu muljete kuulmisest. Tee-mees, keda pooled Food Republicus väldivad, polnud vist kümme päeva rääkida saanud. Vatras nii kaua, et ma hakkasin juba enda töökoha pärast muretsema. Vaagisin igat tema sõna ja kui ma õigesti aru sain(tal on metsikult tugev austraalia aktsent), osales ta Melbourne mäkkejooksus, mis pidavat varsti uuesti toimuma. Ootusärevusest pakatades lubas ta mulle teada anda, kui järgmine kuupäev paika saab.
Pühapäev läks ajalukku erilise sündmusega - Tim, kelle söögitegemise oskused (väidetavalt!) on piirdunud võileiva ja pelmeenide tegemisega, kokkas meile õhtusöögi! Palusin seda naljatades enda sünnipäevakingiks. Röstsaia serveerida lubanud Tim, võttis projekti oodatust palju tõsisemalt kätte ja valmistas meile hunniku imemaitsvaid burgereid!
Kui vahetult enne söömist kööki astusin, askeldas Tim pliidi taga, kulm kortsus ja põrnitses nördinult pannid särisevat kana. Tema sõnul on veganile, lihasööjale ja taimetoitlastele korraga sama toidu valmistamine täielik košmaar. Vaatasime Gretega muiates üksteisele vandeseltslikult otsa - nüüd ta teab, milline ohverdus on iga õhtusöögi lauale saamine. (Tegelikult on tore haha! :D) Burgeritega sai Tim suurepäraselt hakkama. Kuhjasime hummuse, avokaado ja erinevate köögiviljadega kuklid üle, nii et pool sisu välja kukkus ja mõmisesime suurest naudingust. Nägin Timi silmis õudu, kui nentisin, et sellist toitu võiks iga õhtu süüa.
Käesoleva nädala nimetasime “Grete sünnipäeva nädalaks” ehk kirjutasime välja kõik tema lemmikumad rahvusköögid, googeldasime välja põnevamad road ja proovisime Gretet köögist võimalikult palju eemale hoida. Aastas võiks olla üks nädal, kus ta saab natukenegi hinge tõmmata. Tema ennastohverdavat loomust arvestades, nõudis see temalt suurt pingutust, aga võime peaaegu katse õnnestunuks lugeda.
Idee tuli alles esmaspäeval õhtusööki süües ehk peame ühe päeva hiljem tasa tegema. Teisipäevast sai Itaalia päev (Pasta Aglio e Olio - minu uus lemmikpasta), kolmapäevast mehhiko (loaded nachos), neljapäevast pisut kesine iisrael (falafel + hummus wrapi vahele). Grete tutvustas meile ka baba ganoushi ehk baklažaani dippi - asetas hoolikalt suured pommud gaasipliidile grillima, millest tuleva “kärsahaisu peale” Tim nina krimpsutas. Lisaks baklažaanile viskas Grete möginasse korraliku portsu küüslauku, et kõik bakterid organismist jalga laseksid.
Reedel, kõige tähtsamal päeval, hiilisime enne päikesetõusu Grete tuppa ja ajasime ta uhke laulu, tordi ja kohvi saatel ülesse. Tim tõusis koos Astridiga erakordselt vara, et enne Odini ärkamist kohvitasside ja kaunistatud tordiga üles jõuda. Odin, kelle toas Grete magas, plaksatas silmad ehmatusest lahti ega saanud ööd ega mütsi aru, mis toimub.
Peale tegusat päeva, tellisime Grete soovil hunniku India toitu. Laud oli põnevatest roogadest lookas - soojadest ja külmadest, vürtsikatest ja mahedatest, kollastest ja punastest. Puhtalt India köögile omaste vürtside aroomi tundes, hakkasid minu maitsemeeled elavnema ja kinnitasid plaani ühel päeval seda riiki külastada. Kraapisime õhukese küüslaugu naaniga taldrikust viimsegi kastmejäägi ja lobisesime veel pikalt kõikvõimalikel teemadel.
PS! Proovin ennast kokkuvõtta ja postitused kiiremini, kui viie päevaga valmis saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar