Kes ei tea, siis Gili Air on tilluke saar, mille ümbermõõt on kõigest viis kilomeetrit. Kuna meie konditsioneerita kämpingus oli sama hea magada, kui palaval suvehommikul tillukeses telgis, siis läksin tegin ühe jooksutiiru ümber saare. Hobukaarikud kappasid tänavatel, rätikutega kaetud musleminaised liikusid kiirel sammul eri suunas ja kirevad kuked tatsasid aia ääres. Keerasin rannale jõudes vasakule, proovides esimesel päeval niipidi ring teha. Mu positiivne arvamus ideaalsest saarest sai veel rohkem kinnitust - millised kohvikud, millised kunstipärased ehitised!
Viieteist minutiga olin teisel pool saart, mida asukad nimetavad päikeseloojangu küljeks. Kui päikesetõusu poolel kustutavad kohvikud üpris mõistlikul ajal tuled ära, siis seal kestab pidu hommikuni. Nii mõneski kohvikus korjasid vaesed töötajad alles viimaseid peoriismeid kokku, vaevumata mind isegi tervitama. Omamoodi lõõgastav vaheldus.
Minu turgutav tervisejooks, kujunes omamoodi kunstinäituseks. Imetlesin humoorikate mõtetega puusse raiutud sõnumitahvleid, merre paigaldatud kiikesid ja armsaid kohvikuid, kus tavapäraste toolide asemel olid patjadega kaetud diivanid või heledaks värvitud köite otsas rippuvad kiiged. Igat istekohta varjas kuivatatud kõrtest laotud katused, mis oma pulga ja kupliga muinasjutu seenekesi meenutasid.
Kunstiandest ja loovast lähenemisest kohalikel puudust ei tule - küll leidus punaseid Londoni telefoniputkasid, Legolandi immiteerivaid värvilisi klotse ja ühe kuldsetes toonides majakese trepil hiilgas puidust Eiffeli torn. Jamaica lipu värvides kohvik, kus kookospähkli koortest meisterdatud nachod ja tacod puude otsas kõlkusid, ajasid mul suu vett jooksma. Et sakslased ennast väljajäetuna ei tunneks, olid saare põhjaküljel olevasse kivisse Brandenburgi väravad kraabitud. Gililased teavad, kuidas turiste ligi meelitada.
Tänasesse päevakavva võtsime veealuse maailma avastamise - Patricku õnnepäev! Kui snorgeldada, siis kus mujal, kui Gili saarte korallsinistes vetes! Pealegi, on siin isegi minu jaoks talutav veetemperatuur.
Patrick, kes ilmselgelt elevil oli, jahvatas terve tee sadamasse kõikvõimalikest elukatest ja taimedest, keda ta lähemalt uurida tahaks. Mulle pakkusid rohkem huvi suured kilponnad. Mittenägemine polnud ilmselt variant, kuna iga kaupmees, kes meile parimat diili püüdis pähe määrida, lubas kilpkonnade mitte nägemise korral raha tagasi anda. Kahjuks või õnneks olime juba nagunii müüdud, mis seal enam pingutada ... Patrick oli veendunud, et tegemist on vandenõuga ja keegi viskab teisest paadist ruttu kilpkonna vette, kui turistid maskidega kalu jõllitavad. Itsitasin ja keerasin näo päikese poole.
Sõitsime välja Scallywag Diversist, saare ida küljest, kursiga lääne arhipelaagi suunas. Sinise-valge kirju puidust paadi põhjas oli suur klaasaken, kust saime mööda vuhisevaid kalaparvesid ja koralle imetleda. Patrickul õnnestus isegi suurt Chelonia Mydas kilpkonna näha. Tema, kui eluaegne veeloomade,- ja taimede fänn, uuris aknast avanevat vaadet eriti suure hoolega, üksipulgi igat nähtud koralli ja kalakest analüüsides.
Tüürimees seiskas järsku mootori. Päev oli kõrvetavalt kuum ja päikesekiirte helgist üle valatud türkiissinine vesi sillerdas, lausa kutsudes meid vette hüppama. Supp-soe vesi muutis isegi minule idee snorgeldamisest meeldivaks. Paadis olev teine, kiitsakam mees, viskas meile lestad ja snorgeldamiseks vajaminevad prillid koos hingamistoruga. Eeldame, et inglise keelt ta eriti ei osanud, kuna ainsaks kõnelejaks oli too turske mootori kõrval kükitav mees. Mu vend tuleb teiega kaasa, siis ei jää teil midagi kahesilmavahele.” Viipas ta kiitsaka mehe suunas, kes parajasti ära suitsetatud koni vastu aknaklaasi surus. Noogutas korra meie poole, pani prillid ette ja hüppas riietega merre. Sikutasin viimase lesta jalga ja holpsasime järele. Loomulikult ei pannud ma prille ette ehk esimesed minutit proovisin seal kipitavate silmadega ellu jääda.
Sukeldusime täpselt eelpool mainitud Chelonia Mydas kilpkonnade pesitsusalale. Nad on Indoneesia suurimad rohelised merikilpkonnad, maailma mastaabis kaheksandad. Nad elavad keskmiselt 60-80 aastaseks ja kasvavad täisealiseks saades kuni 122 cm pikkuseks. Kaalunumbrid pidid ulatuma 130-150 kg kanti! Olin suurest massist shokeeritud. Erinevalt teistest kilpkonnadest, ei saa nad enda kesta sisse peitu pugeda, mis tegi nende leidmise tunduvalt kergemaks. Kiitsakas mees sukeldus vetesügavustesse - proovis neid erinevate trikkidega meile lähemale meelitada. Lugesin päeva õnnestunuks, kui üks neist mulle piisavalt lähedale ujus, nii et teda õrnalt paitada sain. Elevusest unustasin ära, et viibin vee all ja tõmbasin Patrickut toksides vee kurku.
Kilpkonnade vahel sibasid välkkiiruselt rigi ujuvad tillukesed kalad. Saime näppu tükikese kalatoitu, mis nad suurte parvedena meie ümber keerutama panid. Nemod, vimpli korallkalad, liblikkalad, Banggai kardinalkalad. Kui veidi suurem, Humphead Wrasse ehk küürakas, tillukest palakest ampsama tuli, pidin peaaegu ära uppuma. Patrick itsitas, nii et mulle purskas hingamistoru vahelt välja. Tema hõljus vaikselt ühe koha peal, lestasid praktiliselt liigutamata ja lasi oma lemmikloomadel parvedena ennast ümbritseda. Poetas hoolikalt jagude kaupa palukesi, jälgides, et keegi ilma ei jääks, ja uuris nende erksavärvilist nahka.
Enne lõunat peatusime Meno saare lähedal, otse korallriffide all. Silmatorkavad liblikkalade rühmad tuuritasid lõbusalt ümber tollide, ääre- ja tõkkerifide. Mind lummasid oranžikad meriroosid (Sea Anemone), mille vahel erksavärvilised klounkalad pesitsesid. Patrick ilmselt oleks tahtnud vette jäädagi, kuid meiega koos ujuv mehike viipas paadi suunas- aeg lõunat süüa! Suundusime Meno saarele, Gili saartest kõige väiksemale.
Kohalikud nimetavad seda mesinädalate saareks, kuhu vastabiellunud puhkama tulevad. Ka meid pidasid kõik baarmenid, ettekandjad ja pudi-padi müüad abielupaariks. Nii palju, kui mulle kohalike jutust mulje jäi, ei ole nende kultuuriruumis kooselu ilma abieluta väga tavaks.
Suundusime läbi vannisooja vee rannaäärsesse restorani. Kõrtest laotud katuse all ootas meid perfektne kaheinimese laud, vaatega lumivalgele rannaliivale, mis meid eredusest silmi kissitama pani. Noor poiss tõttas paljajalu meieni ja ulatas tugevate kaantega menüüd - meie rõõmuks pakuti 100% indoneesia toitu. Tellisime karrit ja hunniku värskeid mahlasid, koos hiigelsuure külma kookospähkliga. Viimane on minu vaieldamatu lemmik, Patrick peab seda magustatud hallituse maitsega kraaniveeks. :) Söök oli tohutult hea! Siiani parim, saades taaskord kinnitust, et kohalike soovitusi tasub kuulata.
Saarel tiirutamiseks kahjuks palju aega ei antud, kuigi vaimusilmas olin valmis kolme kilomeetrise ümbermõõduga Menole ringi peale tegema. Jäägu siis teiseks korraks. Ronisime tagasi paati, vaatasime veel mõned korallrahnud ja kilpkonnad üle ning suundusime tagasi reisi alguspunkti. Enam paremini ajastada poleks saanud. Rõhuvad pilved triivisid hirmuärataval kiirusel lähemale, muutes õuevalguse kahkjaselt halliks. Algav vihmavaling tegi mu isegi rõõmsaks, aidates mul mu meresoolast rastadeks keerdunud juukseid veidi puhastada. Sadu oli lühike, ilmselt soojendus õhtul ees seisvaks tormiks.
Loputasime pesemisalas nii palju soola peast ära, kui selle peenikese nire all võimalik oli. Patricku soovitusel valisin boilerile kõige lähima dušinurga, kus pidavat kõige tugevama survega vesi olema. Oligi, lausa kordades parem, kui mu hommikune millimeetrine tilgarida. Proovisin mitte mõelda, palju shampooni mulle pähe võis jääda.
Endiselt pilvine ilm, muutis Patricku jaoks siinse kuumuse talumise kergemaks. Kasutasime seda ära ja tegime pärastlõunase jalutuskäigu ümber saare. Mina sain asjalikult giidi mängida ja hommikul silmatud põnevamatele detailidele tähelepanu pöörata. Mõnes isegi peatusime, et järjekordne värske mahl tellida, aga lõviosast kõndisime lihtsalt mööda. See muidugi ei takistanud mul ohtralt pilte klõpsutada.
Kohvikus, mille erksiniseks värvitud pukid kaugelt silma torkasid, sattusime noore baarmaniga lobisema, samal ajal kui ta Patrickule laimist, sidrunist, gaasiveest ja suhkrust jooki valmistas.
“Mis sinu arust kolme saart kôige enam eristab?” Vaatasin, kuidas ta tillukesest laimist ebaloogiliselt palju mahla välja pigistas.
“Gili T on peosaar, Gili M mesinädalate saar ja Gili A (kus me olime) on puhkuse ja ainete saar.” Ta pilgutas silma ja näitas meile palmipuule najatuvat plakatit kirjaga “Magic Mushrooms”.
Patrick hakkas siinsetele seadustele mõtlema: “Kas need on siis siin legaalsed?”
“Otseselt ei ole, aga sellel saarel ei ole politseid. Siiski tuleb ettevaatlik olla. Kuigi seened on täiesti looduslikud, need kasvavad lehmakookide sees ja muudavad sind äärmiselt õnnelikuks,” tema naeratus venis veel laiemaks. Analüüsisin, kas ta on ise neid hiljuti söönud.
Kui tema pakutud seentest viisakalt keeldusime, muutusid need nii muuseas “legaalseks”. Jäime endale kindlaks ja jalutasime edasi.
Viis kilomeetrit kuumas kõmpimist, kulutas Patricku viimsegi kõhus oleva toiduvaru otsakorrale. Valisime kiireks tankimiseks meie snorgeldamise giidi soovitatud restorani, nimega Jill, otse mere kaldal. Rannaliival paiknevad diivan-lauad olid küll kutsuvad, aga uued süsimustad pilved vihjasid, et targem oleks katuse all püsida. Vedas. Kui meile hunniku köögiviljadest pakatavat karrit lauale toodi, algas kõige hullem vihmatorm, mida me Eestist siia saabumisest saadik oleme kogenud. Partick lausa juubeldas elevusest - tema suur soov tormi näha täitus. Restoranitöötajad tormasid rannale, iga üks haaras nii palju vihmavarje kaenlasse, kui suutis. Armutu tuul vallandas loksuvate palmipuude otsast kookospähkli saju, roheliste ja kollaste prügikastide kaaned lendasid mööda teid ja nigelalt kinnitatud restorani sildid ähvardasid alla kukkuda. Õues polnud sel hetkel just kõige ohutum viibida.
Pool tundi hiljem torm endiselt möllas, kuid tõmbas imenatuke tagasi. Patrick vaatas väljakutsuvalt mulle otsa. Sõnu polnud vaja - lihtsalt noogutasin, tõmbasin ettekandja käest saadud prügikoti selga ja jooksime, pea õlgade vahele tõmmatult, läbi vihma hotelli poole. Patrick jäi rüüttellikult igat puud valvama, kui ma nende alt läbi hüppasin, püüdes kinni nii mõnegi lendava prügikasti kaane, mis rünnates minu poole lendas. Minu must prügikott algatas võibolla uue moeröögatuse - iga katuse all varjuv kohalik naeris laginal ja näitas meie poole heakskiitvalt pöialt.
Jõudsime elusalt ja tervelt kämpingusse. Avastasin, et laadima jäetud arvuti ei lae.. üllataval kombel polnud meil pähegi tulnud, et elekter võiks taolise ilmaga kergesti ära kaduda. Vaatasin enda 20% akuga telefoni ja mõtlesin ammu kokkulepitud kõnele, mida Martina ja Saalega peatselt alustama pidime. Ilma igasuguse lootuseta, küsisime valvelauas istuvalt mehikeselt, millal elekter tagasi võiks tulla. Ta kehitas õlgu, kuid oli üpris veendunud, et üle paari tunni ei tohiks minna. Kogu saar istus ilma elektrita. Algselt levinud 4G lakkas ka tunni pärast töötamast. Vahetult enne pilkast pimedust plaksatasid tuled taas põlema, aga wifi jäi kuni järgmise päevani kadunuks.
Viimase Gili Airi õhtu puhul läksime mõnd eriti hubast restorani jahtima. Kitsad tänavad särasid tumeda taeva all nii eredalt, nagu oleksid jõulud saabunud. Palmipuude vahele riputatud valgusketid muutsid õhkkonna erakordselt hubaseks. Suundusime läbi põhitänava vasakule, otse mere äärde, promenaadile. Tahtsime süüa ranna ääres.
Koht otsusts valituks puhtalt nende sisustuse pärast, kes mind enda lumivalgete laudade-toolide ja nende kohal rippuvate tulukestega, mis liiva peale soojalt kumasid, ära võlusid. Istusime keset terrassi oleva basseini paremale küljele.
Kohe peale meid, tuli inimtühja restorani veel üks paarike. “Arva ära kes tulid,” kiikas Patrick mu selja taha, teisele poole basseini. Nôutult vaatasin talle otsa, kuidas sai keegi meile tuttav siia restorani sattuda? Taha julgemata vaadata, andis Patrick mu uudishimule järele - see sama paarike, keda eile massaažis kohtasime. Meie IT õpetajat, Ulrichit, meenutava austraallase tunneks Patrick ilmselt kilomeetri kauguselt ära.
Maksma minnes pôrkasime saatuse tahtel uksel kokku, suur ja elavaloomuline mees tundis meid kohe ara. “Vaata! Meie massaazi sôbrad!” Meenutas ta enda prantslannast naisele. Nemad olid täna ka samas salongis käinud, broneerisid igaks juhuks juba eile aja ära. Muljetasime pisut ja läksime igaüks oma teed. Astusime välja sooja, hõredasse uduvihma, mis oli just tibutama hakanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar