Nädal algas külma vihma, tuule ja tormiga, ehedalt meile Eestis alanud sügist meelde tuletades. Madalad rõhuvad pilved võimaldasid meil läbi uduloori varjunud tänavate tööle kõmpida, samal ajal kui külmad piisad krae vahelt sisse nirisesid. Kõnniteed on siin nendeks puhkudeks äärmiselt hästi ettevalmistatud, olles täpselt sellise kalde all, et sekund peale sadu, voolab vesi kiiruga maasügavustesse. Neljapäeval keerati niisutusvoolikud kinni ja kogu välu kallati üle sooja päikesega, nagu oleks loodus uhkusega oma uutset rohelust demonstreerinud.
Nädala teises pooles toimus midagi suurejoonelist - Melbourni kohvifestival 2022! Matsime sinna mineku mõtte ammu maha, aga oh üllatust, graafikuõnn naeratas meile ja saime mõlemad reedel lühema vahetuse.
“Mine kindlasti The Bean Cartelli putkasse - kontrolli üle ega me poisid seal ei looderda.” Johni suu kaardus laiaks naeratuseks, Max möirgas kõrval naerda. Emily raputas pead ja täpsustas igaks juhuks, et The Bean Cartell on Food Republicus kasutatavate kohviubade firma. Haarasin banaanist ja šokolaaditükkidest pakatava muffini näppu ja ruttasin rongijaama poole. Patrick pidi iga hetk saabuma.
Hämarast kohvikust väljudes pidin õue astudes silmi kissitama, päike lausa pimestas, aga samas ka paitas mu kahvatuvalgeks muutunud näolappi. Patrick paistis ka olukorda täiel rinnal nautivat, keerutas muutkui oma päikesevaeguse käes kannatanud käsi, endal jope kotiküljes rippumas. Suletud silmadega seisime näoga taeva poole, kuniks Flinder Streeti vurav rong tuututades seisma jäi. Hüppasime peale - CBD ootas.
Festival toimus Yarra jõe ääres, hiiglaslikus hallis, mis meenutas olemuselt kangesti Milanos toimunud World of Coffee. Hall mattus sadade erinevate putkade alla, kus energilised kohvifanatid oma ubade, piimade, tamperite ja muu varustusega askeldasid. Inimeste ligmeelitamiseks asetati letide äärtele kommi- ja küpsisekausikesi või veidi nigelam variant - papp tops tasuta joogiga. Mina igal juhul läksin õnge, haarates igast putkast mida iganes seal pakuti. Vaarika-mustika smuutisid jagav indiaaninaine tegi nii mõnelegi kohvikule silmad ette.
Kolmel päeval toimusid erinevad kohvikoolitused, degusteerimised ja võistlused, kus selgitati näiteks Latte Arti maailmameister. Meile kõige hingelähedasem võistlus. Proovisin Patrickult festivaliga seoses emotsioone välja pigistada, aga pole kindel, kas võin missiooni õnnestunuks lugeda. Ta pidas sedas “ägedaks”. :)) Olime seal küll mõned tunnid, aga piisavalt, et erilisemad kohvid ära proovida ja kogu alale tiir peale teha. Kõrvaltvaataja oletustele põhinedes, pakkus Patrickule kõige enam vaimustust Latte Art maailmameistri, Caleb Cha, vaatamine. Läikiva peanupu ja mustade raamidega ümbritsetud prillidega meesterahvas, kes oma kitsukeses nurgakeses kolm päeva hoolega pilte kallas. Tähelepanuga paistis ta harjunud olevat. Raugematult ümbritsesid teda inimmassid, kes kõik üritasid piimast tehtud kunstiteoseid kaameramällu talletada. Ma ise muidugi nende hulgas… Patrick lausa pakatas motivatsioonist ja entusiasmist, enne festivalilt lahkumist otsis Calebi instagramist üles ja avaldas soovi koolitusele tulla. :)
Toome siis suure kofeiini üledoosi vabanduseks, miks me unustasime eile, kui nagunii kesklinnas olime, mu maratoni numbri ära tuua… Sõitsin siis sama targalt täna hommikul CBD sse tagasi. Kell 12 algas Odini sünnipäeva pidu ehk ajaga priisata polnud. Jumal tänatud, et jooksjatele mõeldud ala juba kell kaheksa avati.
Minek keeruline ei olnud, asus täpselt Richmoni rongipeatuse lähedal, hiiglasliku Melbourne kriketiväljaku/ spordistaadioni sees. Kell polnud veel kaheksagi, aga staadion kubises pisikestest maratoonarite moodi jooksjatest, muusika möirgas ja ürituse korraldajad sagisid erinevate putkade vahelt. Erkkollastes jakkides poisid ja tüdrukud jagasid tasuta energiajooke, valgusmuutisid ja snäkke, kandes ihu ja hingega homsete võistlejate eest hoolt. Riburadapidi asetsesid erinevad sporditarvete müügiputkad, pakkudes KÕIKE. Alustades valgubatoonidest, lõpetades tipptasemel jooksukõlaritega. Ala oli meeletult suur, hõivates ära u 35 hektarit maad ehk põhimõtteliselt kogu Yarra pargi. Kui võrrelda Eestiga, kus jooksjate ala koosnes Vabaduse Väljakule püsti pandud 60 m telgist, siis seal oleks kulnud heal juhul paar tundi, et kogu ala läbi kõmpida. Haarasin kähku enda numbri ja tõttasin tagasi rongijaama - Odini sünnipäev ootas.
Kodus tiirutas Tim tolmuimejaga mööda maja, Astrid truult tema kannul, tehes aegajalt roosas printsessikleidis elegantseid keerutusi. Mind silmates hüüdis ta üle tolmuimeja müra, et varsti saab kooki! Ma ei tea, kui normaalne see on, aga mulle pakkus see teadmine sama palju elevust, kui talle. Pealegi, seisis pliidil just ahjust tulnud banaanikeeks... Keeksi autorit, Gretet, ei paistnud aga kusagil - ta oli poodi viimaseid sisseoste tegema läinud.
Ma otsisin kapist eile tehtud porganditäidise ja hakkasin kibekähku pirukaid küpsetama. Muud kasu minust nagunii polnud - kõik toad juba läikisid. Tim paistis väga rahul olevat, et sai nii palju koristada, kuigi minu arvamus põhines puhtalt tema hääletooni ja näoilmet arvestades, millega ta tolmuimejat silmitses.
Meie tavalisest niitetud muruga aiast, oli üleöö saanud suurejooneline laste mängukeskus. Vasakule püstitatud sinise telgi all lookles värviline pallimeri, koos punase liumäega, paremal pool veidi pisem telk, mis kujutas endast miniatuurset dinosauruse teematuba. Aia keskel leidus kõikjal erinevaid laste mänguasju, pisemaid ja suuremaid palle, mullimasinad ehk kõike, mis mind isegi 6-aastasena oleks pöördesse ajanud. Muusikalembelised lapsed said katuse all oleval klaverimatil muusikat teha ja masinate armastajad autovaibal rallivõistlust korraldada.
Meie suureks rõõmuks otsustas Ash tunnike varem kohale tulla, aidates viimased ettevalmistused kähku ära teha. Tema poolt tuli ka 90% sünnipäevalaual pakutavast toidust, mille tegemiseks kulus tal “ma ei taha teada, kui kaua aega”. Lihasööjad said peekoni-juustu pirukaid ja vorsti-hakkliharulle (sausage roll - väga populaarne Austraalias, neile meeldib seda ketšupiga süüa). Veganitele valmistas Ash oma firmaroogasid - mini-läätse quichesid ja taimseid “lihapirukaid”. Kõik maitsesid imehästi, eriti, kui need korralikult hummuse sisse uputada Lisaks meisterdas ta suure rohelise sünnipäeva tordi, uhke draakoni pildiga - lapsed läksid seda nähes pöördesse. Nõudsin kohe koogi kaunistamise koolitust.
Siia ka üks huvitav toiduga seotud eripära. Austraallastel on laste sünnipäevadel kombeks pakkuda "100 and 1000s" saiakesi ehk valge sai, või ja nonparellid (pisikesed värvilised täpid), mida koogi kaunistamiseks kasutatakse. Krimpsutasime Patricku ja Gretega nende peale nägu, Tim see-eest lausa trillerdas rõõmust, suutmata ära oodata, et neid peale mitmeid aastaid taas süüa. Laua tervislikkuse astme tasakaalustamiseks, tegime rohkelt puuvilja- ja juurviljavaagnaid.
Kogu sünnipäev sujus harmooniliselt. Päike lõõmas taevas ja üle pika aja kannatas (isegi mul) ilma kampsunita õues olla. Lõime lastelaulude saatel tantsu, mängisime mänge, sõime liiga palju ja muljetasime Grete Eesti sõbrannadega. Naljatlesime Poppy, Amy ja Ashiga, kes värvikalt enda perekonna ebasportlikkust kirjeldasid. Kui proovisime väita, et Tim küll käib jõusaalis ja aeg ajalt jooksmas, suutsid nad selle väite ka maatasa teha. Kõike seda väga humoorikalt. :D Meie vapper sünnipäevalaps, Odin, pidas vaatamata peale kippuvale unele, heidutamatult lõpuni vastu. Härrasmehelikult saatis iga külalise koju, “ta-daa” saatel neile pikalt järele lehvitades. Grete ulatas omalt poolt kõigile väikese kingikoti, kuhu ta igasugust põnevat nodi kokku pakkis. Teine erinevus Eestiga - sünnipäevalaps teeb külalistele omalt poolt ka väikese kingi, kas siis kommikoti või muu pisikese üllatuse näol.
PS! Homme keeratakse Austraalias kella. Raske on seda unustada, kuna ma olen selle kohta juba kolm erinevat sõnumit saanud. :) Milline hooliv riik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar