Alustame kõige tähtsamast uudisest: Grete ja Timi tiim - CATsid- VÕITSID EILE! Sellist Timi polnud ma veel näinud. Ta lausa kepsles tantsusammul tuppa, haaras Astridi kaenlasse ja üirgas müriseva häälega ümber köögisaare keeturades CATside hümni:. “We are Geelong, the greatest team of all..” Astrid kilkas ja naeris rõõmust, helevalged juuksed lehvimas. Vapper Odin, kes tavaliselt sellel ajal juba ammu magab, hakkas isa jäljendades koha peal tatsama, tehes komberdavaid keerutusi ümber iseenda. Suurest rõõmust suu kõrvuni, mis tema üksikud armsad hambad nähtavale tõi. Lõpuks tantsisime kõik mööda elutuba - isegi Patrick, kes oleks nagu marsimehe vitamiini reklaamist välja astunud. Kui tantsutrenn läbi sai, istusime lauataha Grete vapustavat vegan kartulisalatit sööma. Ahnitsesin endale kolm portsu. Lõpptulemusena oli kõht nii täis, et oleksin kohe oksele hakanud, aga teadsin, et suudan selle viimase kübeme veel alla pigistada. No nii hea oli.
Nädalavahetustel jooksen enamasti Kamu ja Food Republicu vahelt. Nagu kiuste, on kaks viimast laupäeva John õhtul sõnumi saatnud ehk saan ka pühapäeval appi tulla? Tahaksin suurte tähtedega kirjutada "MUIDUGI", aga ma olen ju Kamu graafikus kirjas. Näeks ta ometi seda rohkem, kui üks päev ette….
Kes mõtleb, miks ma nii kirjutan, siis Food Republic lihtsalt trumpab kõik muud töökohad üle. Kamus on küll tore kollektiiv, maailma kõige sõbralikum ülemus, Marianne, ja super hea toit. Aga talumatult vaikne. Kes tõestust tahab, siis mul oli täna meeles isegi taimi kasta. Suure potitaime liivastunud mullapuru hinnates, pole seda keegi vähemalt pool aastat teinud. Kui ma veekannuga taimele lähenesin, pidi Jessica kreepsu saama: “Bridšett (ehk Birgitti siis), see on kunstlill!” Olgugi, et lehed juba otstest pruuniks tõmbusid.
Miks ma Kamust ära ei tule? Hetkel on veel palk piisavalt motiveeriv. Iseasi, kui kauaks. Marianne lihtsalt maksab Food Republicust nii palju rohkem, et mul on kasulikum viis tundi seal seista ja korduvalt üle käidud laudu puhastada. Patricku sõnul oleks see tema unistuste töökoht, kui kohvik kodule lähemal asuks. Mina sisimas loodan, et suve saabumisega läheb ka kohvikust kiiremaks.
Lühidalt tänasest päevast:
Peale eilset suurejoonelist jalgpalli finaali, oli kohvikus nii vaikne, et ilma muusikata, oleksime isegi kärbse lendamist kuulnud. Kell üheksa uksest sisse astudes, haigutas Jessica tülpinud näoga kassa taga ja raputas mulle otsa vaadates pead. “Täna on kohvik täiesti surnud.”
Tavapärasest (Kamu mõistes) kiiremast hommikust polnud haisugi. Kiikasin enne mantli varna viskamist pärani oleva ukse poole. Õues oli kevadisele hommikule kohaselt KUUS kraadi. Silmis ilmselge õud, uurisin, kas võime äkki ukse kinni panna, kuniks veidi soojemaks läheb. Jessica aga raputas pead. "Me ei saa seda teha - muidu keegi ei tulegi kohvi ostma." Tundub, et sissepoole avatud uks palju kliente juurde ei toonud. Aga olgem ausad, mul ongi aeg end pisut karastada. Haarasin kõige suurema kruusi, lasin selle kuuma vett täis ja kasutasin seda käes hoides radikana. Kui Jessica silmapiirilt kadus, kruttisin kähku konditsioneeri maksimumini. Varsti oli päris mõnus. Eriti lõbusaks läks siis, kui Sofia uksest sisse sadas, must pats tuules lehvimas. Talle piisas ühest pilgust ukse poole ja juba keeras ta ohates ringi, marssis tagasi ukse juurde, virutas selle kinni ja saatis Jessica poole ärritunud pilgu. Sofia on selline tüdruk, kes suudab naerda ka vihase näoga. Minu arust päris naljakas. :D
Kui kõik lilled said kastetud, klaasid poleeritud, niigi puhtad lauad lapiga üle käidud, hakkasin igavuse peletamiseks märkmepaberitele praegust blogipostitust kirjutama. Patsutasin endale mõttes õlale, et nii geniaalse idee peale tulin. Jessica, kes ka tegevuseta olekust vaikselt hulluks hakkas minema, leiutas minu rõõmuks mulle kogu aeg uusi ülesandeid. Alustades papptopside tembeldamisest, lõpetades joogikannude täitmisega. Viimase tegevuse loogikast pole me keegi siiani aru saanud. Kui Jessica nädal aega tagasi juhatajaks kuulutati, algas meie lõputu kannuda täitmise ajastu. “Me lihtsalt ei jõua seda muidu teha!” vaatab ta meile imestunult otsa. Ehk siis, me täidame pühapäeva õhtul 20 kannu veega, jättes nad riiulisse teisipäeva ootama - esmaspäeviti on ju kohvik suletud. Teisipäevast kuni neljapäevani kasutatakse pühapäevast saadik seisnud vett, sest nädala sees käib kohvikus umbes-täpselt 6 laudkonda päevas. Varem arvasin, et juu Austraalias tehaksegi nii, aga Food Republicus lükati minu oletused ümber. Iga õhtu laseme kannud masinast läbi, poleerime ära ja jätame tühjana järgmist päeva ootama, et hommikul nad mineraalidest pakatava veega uuesti täita.
Minu rõõmuks sain Kamust juba kell kaks lahkuda, Jessica vabastas mind tüütust põrandate harjamisest ja mopiga üle käimisest. Tõttasin kähku koju, ostsin teepeal kirju koera asjad ja saatsime Grete Timiga kohtingule. Meie jäime lastega koju.
Nende kohtingu osas ma muidugi kujutasin ette romantilist õhtusööki Melbourne kesklinnas, kus nad hiliste õhtutundideni istuda saavad, tulles koju, kui lapsed on vannitatud ja ammu unenägudemaal. Reaalsuses kukkus natuke teistmoodi välja...Alustades sellest, et uksest said nad välja alles peale kuut. Meie Patrickuga jäime Astridi ja Odiniga kahekesi, Astrid esimesed kümme minutit südant lõhestavalt nutmas, kuna mure ema ja isa pärast oli nii suur. Odin jooksis disci ketas näpu vahel ringi ega märganudki, et midagi muutunud oleks.
Algas õhtusöök. Teele visati uus väljakutse - Odini söögitooli rihmad lahti saada. Vähemalt kümme minutit uurisime ja puurisime nööre ja kinnitusi erinevast nurgast, vajutades suurest ahastusest isegi klambri aluseid riideotsi, aga lahti ei saanud… Tundsin ennast nagu täisidioot. Lapse söögitooli ei suuda ka lahti teha. Olgu mis on, panime Odini ilma turvavööta tooli, lootes, et tema ees olev laud on piisav kaitse. Asetasime riisipaja ette ja soovisime head isu. Odin sai meist vist natuke valesti aru, hakates avokaado smashi ja riisi hoolikalt juustesse ja näole määrima, kattes ennast üleni rohelise plögaga. Kui järele mõelda, meenutab purustatud avokaado tõesti pisut näomaski. Sportlikust huvist sokutas paar riisitera ja shampinjoni kraevahelt kõhule ka.
Kui kõik kehaosad said hoolikalt toidumaskiga kaetud, oli aeg meenutada ennist õues õpitut- kuidas ketast visata. Ise astusime sinna ämbrisse ja andsime Odinile taldriku, mis nägi täpselt nagu disci ketas välja. Väheste toiduraasukestega, mis veel alles olid, hakkas taldrik mööda tuba lendama, kattes põranda ühtalse riisivaibaga. Meie kordamööda sellele järele jooksmas. Astrid, kes siiani nii rahulikult enda toidukallal nokitses, otsustas ka taldriku ääres balletiliigutusi harjutama hakata ja ooperilauljat oma heledate kiljatustega jäljendada. Peenikesed jalad sirutasid ette ja küljele, lennutades avokaadose kahvli teisele poole lauda. Kui viimnegi toidukübe põrandale jõudis, võisime õhtusöögi lõppenuks kuulutada. Patrick tõstis Odini toolist välja, käed nii kaugele ette sirutatud, et laps ohutusse kaugusesse jääks. Eemaldas temalt silmad kinni toidust läbi imbunud t-särgi, viskas selle kiiruga põrandale ja põgenes ülesse vanni veega täitma. Mina käpukil laua all, proovides elukiirusel toidujäänuseid maast eemaldada, enne kui Odin seal end suurest rõõmujoovastusest keerutama hakkab. Astrid, kellele balletiharjutustest tänaseks aitas, vaatas rahulolevalt kogu mürglit pealt ja sõi kirjut koera. Pärast avastasime, et nii minu kui ka Patricku koogitükist on kõik marmelaadid kadunud. Kuhu need kadusid, keegi ei tea. Vist käisid hiired. :D
Olime köögi enam vähem kontrolli alla saanud, kui juba kostus esikust ukse hääl. Vaatasin jahmunult kella, vaevu oli tund nende lahkumisest möödas ja juba tagasi! Astrid jooksis rõõmust nuttes neile vastu. Odin veel askeldas laua alt leitud paberiga, neid pisikesteks tükkideks rebides. Grete häält kuuldes, kukkus tema ka kergendusest röökima. Mina mõttes palvetamas, et nad jumala eest ei arvaks, et me piinasime neid.
Kogu õhtu kokkuvõtvalt oli äge. :D Meil on ideaalne võimalus tulevikuks harjutada, samal ajal kui Grete ja Tim saavad kiirelt pead tuulutada. Patrick otsustas, et kui meie kunagi beebi saame, siis söögiajaks istutame ta ilma riieteta tooli ja kui lõpetame laseme õues voolikuga üle.
Ma loodan, et lastekaitse seda postitust ei loe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar