Kevadele kohaselt hakkavad päevad pikemaks ja soojemaks muutuma, mis tähendab, et kell 5:30 liikudes, tungivad ühel hetkel päikesekiired idapoolsest maalapist välja, muutes taeva maagiliselt kuldkollase ja mustikalilla seguks. Mina, nagu "professionaalne" fotograaf, iga nurga alt seda fotojäädvustades, et hiljem neid udukogusid teistele nina alla toppida. Kui mitte miski muu, siis taevas peaks Patrickule ärkamiseks piisavaks motivatsiooniks olema. Elame siin täielikult Austraalia rütmi järgi - tõuseme 5-6 vahel ja magama hakkame juba kaheksast sättima, olenemata nädalapäevast. Isegi meie öökull Patrick... minu puhul pole selles ilmselt midagi ebatavalist.
Sel nädalal töötame praktiliselt iga päev. Food Republic, mu armas mattmust klaasist majake, kus kõik on nii toetavad ja hoolivad, muudab mind iga päevaga aina õnnelikumaks. Püsikate näod ja nende erisoovid hakkavad ükshaaval meelde jääma, nimedega olen veel kimpus. Eile mäletasin ühte, aga hommikul ei suutnud seda ka meenutada... Austraallaste kohta sama öelda ei saa, neile piisab ühest tutvustusest ja juba käivad iga päev mind isiklikult Brigita, Borgatti või muu põneva nimega tervitamas. Enamasti see küll ei kõla korrektselt, aga piisavalt, et mind pead uudishimulikut tõstma panna. Mine tea, võibolla uurivad kähku enne lauda istumist Johnilt üle, et mitte häbisse jääda. :D
“Sa pead ütlema Thanks mate” ei väsi kauboid meenutav, elavaloomuline barista mulle korrutamast. Tema nimi on Max, põlisaustraallane, ja ilmselt on ta uueks eesmärgiks võtnud mulle kõikvõimalike roppuste ja slängisõnade õpetamise. Maxi meelehärmiks ma nii loll ei ole, et neid üle kohviku karjuda.
"Meil töötas siin kunagi pisike umbkeelne tai tüdruk, kes kõige prestiižikamale kliendile Thanks mate ütles... vot seda nägu ei unusta ma kunagi." möirgas ta naerda, nii et kohv üle ääre letile loksus.
Teine barista, Hiinast pärist Vincent, on abivalmiduse kehastus. Igal vabal hetkel jookseb kohvitassidega klientide juurde, koristab tema alast pärit nõusid ja tunneb pidevat muret ega mul kassasüsteemi osas küsimusi pole. Uskumatu, kuidas ma kolme päevaga olen suutnud isegi baristale, kellega ma palju kokku ei puutu, selgeks teha, milline tehnika võhik ma olen... Boss Johni panin ühe päeva jooksul kaks korda letile najatuma, kus ta sõrmedega meelekohtade juures ringe tegi. Suutmata lahendada mõistatust, miks minu puudutusega süsteem errorit näitab ja kui tema sekund hiljem vajutab, töötab asi laitmatult? Tegime testi mitu korda, erinevate ipadidega, kuniks lõpuks käega lõime ja leppisime tõsiasjaga, et mul on tehnikaneedus peale pandud.
Max ja Vincent kõrvale jätta, oleme sel nädalal iga päev Emilyga koos töötanud. Alati nii rahulik ja mõistev, muutes enda malbe emaliku häälega ka kõige suurema sasipuntra aja mõnusalt muretuks. Emily on täpselt selline tüdruk, kelle juurde ma oleksin esimes klassis kohe sõprust sobitama jooksnud, muretsemata ühise keele leidmise pärast. Teate seda tunnet, kui kohtate kedagi võhivõõrast, aga taipad kohe, kui hästi te omavahel klapite? Võimalik, et minu energiahunniku ohjeldamiseks ma lihtsalt vajan enda ellu rahulikke, kahe jalaga maapeal olevaid inimesi.
Food Republicu toit on ka midagi erakordset, võtan kõik minevikus avaldatud halvustavad kommentaarid tagasi. Peale igat lõunat hakkan juba peas unistama, millist hõrgutist homme proovida, vabadel hetkedel menüüd üksipulgi läbi uurides. Viimased kaks korda ei ole originaalsusega just hiilanud, võttes mõlemal päeval rohke avokaadoga toasti, feta ja pošeeritud munaga. Luban, et homme võtan midagi muud... äkki Linguine pasta või juustust pakatava hommikusöögi burrito, mis mul täna suu vett jooksma ajas.
Põgusalt ka siinsete inimeste silmaringist. Fakt, et iga teine uurib, kust ma pärit olen, ei tule ilmselt kellelegi üllatusena, aga et enamus reaalselt teab ka Eesti riigi olemasolust, paneb mind iga päev imestusest silmi punnitama. Kuni ma shokist toibun, patravad entusiastlikud härrad ja prouad terve posu fakte, mis nende teadmisi Eestist kinnitavad. Tundub, et kruiisilaevaga Eesti, Soome ja Läti vahel tiirutada on siinsete pensionäride seas populaarne.
Patrick hakkab D&S tempoga ära harjuma. Enne nii hullumeelsena tundunud rapsimine, ei paistagi enam nii häiriv olevat. Tiim on endiselt super, boss Frankist rääkimata. Eile viskas peakokal Patricku üksluisest toiduvalikust kopa ette ja kamandas ta isiklikult kööki aruandma: “Patrick, ma olen sinus pettunud. Ma olen kolm päeva tööl tagasi olnud ja sa oled iga päev sama asja söönud… ma ei ole vihane - lihtsalt pettunud” raputas ta uskumatusest pead.
Patrickule tegi see kõik nalja, miks ta peaks midagi muud võtma, kui brioche kukkel on tema lemmik, eriti nende peakoka poolt tehtud munapudru täidise ja hunniku friikatega. Täna, nähes taaskord sama tellimust Patricku nime alt tulevat, tegi ta traditsioone murdes kõigele lisaks ka kõrvale hunniku rohelist salatit.
Õhtul pakkis Will hunniku erinevaid saiakesi kotti, mis ta palus Patrickul koju tuua. Peale kirjutas Birgitti + Patrick. Ta on õigesti aru saanud - armastus käib kõhu kaudu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar