Grete koputas täna meeldetuletavalt õlale, et blogi on unarusse jäetud. Aitäh. Aga nüüd tuli nii palju juttu, et saate mitu päeva lugeda... :D
Nagu arvata võis, muutub elu siin ühel hetkel piisavalt üksluiseks, et blogi pidamine jääb natuke toppama. Iga päev algab samamoodi - varavalges tööle ja õhtul koju kokkama või juba Grete poolt valmis tehtud õhtusööki sööma. Tundub ideaalne hetk, kus Austraaliat ja Eestit kõrvutada, sarnasusi ja erinevusi välja tuua. Olen siia jõudmisest alates proovinud jooksvalt märkmeid teha, kui midagi eriti veidrat silma torkab.
Alustaks siinsetest bussidest, mis peale esimest sõitu meil pea segadusest vahutama ajas. Olen põgusalt nendest vist varem ka rääkinud, aga süsteem on siis selline - iga paarikümne meetri tagant on paigaldatud valge-oranžikirju lipukesega post (värv võib varieeruda), mõne juures Eestile sarnaselt pink ja katusealune. Bussidel on kindel graafik, aga see ei takista neid tulemast siis, kui jumal juhatab. Mäletate Patricku lugu bussijuhist, kes otsustas keset sõitu mootori seisata ja väikese uinaku teha? Ilmselt sellepärast jõuavadki bussid mõnikord minuti täpsusega, teine kord 30-45-minutilise hilinemisega. Viimast tuleb tihedamini ette.
Kui omadega kord bussi jõuame, siis alles seiklus algab. Buss kihutab läbi aukude ja kurvide, möödudes armutult igast peatusepostist, kui seal just keegi seisma ei juhtu. Hea õnne korral loeb monotoonne hääleke bussis saabuvaid peatuseid, kuid enamasti pead telefon näpus kaardi pealt järgima, kas hakkad enda peatusele lähenema. Kui telefon peaks läägama või kokku jooksma, tuleb lihtsalt mõttes endale edu soovida. Stopp-nupu vajutamisega hiljaks jäädes, vurab buss rahuliku südamega teed mööda edasi. Mõtlen, mida peaksid tegema inimesed, kellel ei ole telefonis interneti? Kujutlen ilmselt meid vaimusilmas vahetult peale saabumist bussiga sõitmas, kui meil ei olnud ei numbrit ega 4G'd. Hea, et me rongidele sel ajal truuks jäime.
Teise shokeeriva asjaolu lajatas Grete ühel järjekordsel õhtusöögil lauale, teatades, et kõikide nende viljakate tsitruse- ja puuviljapuude kasvatajad, eelistavad enda tarbeks vilju poest osta?! Mulle ei mahtunud see pähe. Väidetavalt olevat poe saadused maitsvamad ja ilusamad. Siis võime ilmselt rahuliku südamega avatud aedadest mandariine ja sidruneid varastama hakata - olgem siiski loodussõbralikud. :d
Patrickule torkasid silma siinsed automärgid, mida leidub kõikvõimalikes värvides ja erikirjadega. Ühel õhtul järjekordset tortillat kokku voltides, uuris Patrick Timilt selle kohta lähemalt. Tuleb välja, et Austraalias ei erista numbrimärgi värvus sind mitte millegi muu, kui isikupära poolest. Nii plaadi värvi, numbrite ja peale trükitud nime valikul antakse vabad käed, ilma röögatuid summasid nõudmata. Sellel, et liiklus on siin teistpidi, kui Eestis, ei pea ma vist pikemalt peatuma.
Multikultuursusest ka lühidalt. Eestis näeme me kõik üsna sarnased välja, inimesed on ühest kultuuriruumist ja teisest rassist inimesi kohtab harva. Austraalias on aga ristivastupidi, pannes mind aeg-ajalt kahtlema, kas viibime ikka maailma ühel kõige kuivemal mandril või sattusime hoopis mõnda aasia riiki. Mandlikujuliste silmadega kodanikele lisaks, leidub vähemalt igas toitlustusettevõttes üks Sri Lankast või Indiast pärit inimene. Sri Lankalased on tublisi enda kultuuri põlisaustraallastega jaganud, pea igas eeslinnas leidub üks Sri Lanka roogasid pakkuv restoran. Eurooplasi kohtab harva, aga mu hinnang põhineb vaid ühe kuu põhjal.
Nüüd midagi, mis minu jaoks on siiani shokeeriv. Nimelt Austraalias ei sorteerita taarat, restoranis isegi mitte prügi. Kui terve elu on meile korrutatud, et taara käib eraldi kasti ja kõik see kokku kogutud pudelite hunnik tuleb viia taaraautomaati, et ta viisakalt uuele ringile saata, siis on mõistusele vastuvõetamatu tööl klaasist Coca purk kogu muu prügiga ühte patta visata. Esimesel tööpäeval, kui siiralt uurisin kuhu ma toidujäätmed viskama peaksin, vahtis nõudepesija mulle sellise näoga otsa, nagu oleks ma nupust nikastatud. “Mis mõttes kuhu? Kõik viskad nendesse kastidesse, pole vahetu millisesse.” Uskumatu. Mingi variant taara kogumiseks on juba leiutatud, aga see olevat nii keeruline, et isegi Tim ei viitsi seda ette võtta. Helgemast küljest vaadates, annavad igal pool aedade küljes olevad “planeedi päästmise” plakatid kõvasti usku, et peatselt jõuab prügisorteerimine ka siia mandrile. Iseasi, kui suurt abi sellest tegelikult on - jutud käivad, et Eestis nii hoolikalt sorteeritud prügi lõpetab ka lõppkokkuvõttes ühes suures hunnikus.
Eelmise teema jätkuks on mulle siiani mõistatus siinne topsi majandus. Food Republic oli esimene kohvik, kõikidest nendest mitmest kümnest, kus ma proovikal käisin, kes ei poolda kaasaostmist ega ühekordsest topsist joomist. Teistes kohtades tegid, kindlasti teevad siiani, kõik kohapeal tarbitavad joogid paberist topsi - “siis peab ju pärast vähem pesema”. Klientidele anti justkui preemiaks kaasa küpsis või mini-muffin, et ta koha peal kohviku tasse ei määri. Niisiis istuvadki külastajad kohvikus mugavalt laua taga, pabertops käekõrval. Kes teist kohvi soovib, saab uue puhta prügitekitaja asemele. Hakkan juba kahtlema, kas olen ikka asjast õigesti aru saanud ja tasside pesemine ei hävita rohkem loodust, kui need ühekordsed topsikud.
Ilmselt on paljud filmidest näinud või külapeal kuulnud, et austraallased käivad ameeriklastele sarnaselt jalanõudega toas - eestlastele järjekordne harjumatu komme. Kui Timi vanemate juures söömas käisime, marssisid kõik poriste tossudega mööda helebeeži vaipkatet, pidades seda täiesti normaalseks tegevuseks. Mingil määral mõistan neid. Kütmisega ei priisata üheski majas, olenemata sellest, kui rikas või vaene keegi on. Toapõrandad on igal pool sama külmad nagu talvel õues lebavad kivid.
Kui ma peaksin nimetama Austraalia rahvustoidu ütleksin ma kaks korda mõtlemata avokaado toast (sai) või lihtsalt sourdough sai. Viimast süükse siin söögi alla ja peale, olenemata kellaajast. See ilmselt selgitab, miks ilma toastita menüü ei tule üheski kohas kõne alla. Eestis on meid gluteeniga ära hirmutatud, aga siinseid inimesi vaadates on valge jahu dieedil ainult positiivne mõju - kõik säravad, pakatavad energiast ja on terved, kui purikad. Täiesti tavaline nähtus, et üheksakümne aastane vanahärra tuleb kohvikusse saiakest ja hommikust kofeiini hitti kätte saama. Kombeid austades ja eluea pikendamiseks proovin ise ka vähemalt ühel toidukorral toasti avokaado või hummusega süüa. Ei kurda. :D
Kui energilistest tervetest austraallastest veel rääkida, siis iga hommik on mägised golfiväljakud pensionäridest pungil. Ühel uhkem varustus kui teisel. Kamusse minnes möödun mitmest erinevast väljakust, kus eile märkasin lumivalgete lokkis juustega pensionäri prouat, kellel varustusest pungil golfikott isesõitva auto kombel tal kannul tiirutas. Milline luksus. Golfi võiks pidada Austraalia pensionäride rahvusspordiks.
Austraallased ise on minu silmis tohutult meeldiv ja sõbralik rahvas. Inimestel on suu kõrvuni, kõik tervitavad ja on igal võimalusel sinu vastu lahked ja abivalmid. Uued töötajad võetakse alati soojalt vastu, käitudes koheselt nendega nagu vana hea tuttavaga. Põhjus, miks end Food Republicus esimesest hetkest alates nii mugavalt tundsin. Aega viitmata tänatakse sind sõnadega “Thanks love” (aitäh armas) või tervitatakse “Hi Mate” (hei semu ?).
Austraallaste juures kõige kadestusväärsem on nende karastatus. Ma olen alati külmavares olnud, aga siin tunneksid isegi Ivar ja Erki, kes hommikuti vabatahtlikult paljajalu lumes sumpavad, ennast liiga paksult riides olevat. Õues on jäine tuul, vihma sajab ja ikka tatsavad pooled kohalikud lühikestes pükstes ja t-särgis vastu, nagu poleks nende riietuses mitte midagi ebatavalist. Kraadiklaas näitab VIIS KRAADI?!! Loodan, et aasta lõpuks hakkab see külge, 14-kraadised siseruumid juba tunduvad väga mõnusad. Vist on lootust siis?
Kohalike silmaring on ka imetlusväärne. Kui USAs vahetusaastal olles pidin kõiki pool aastat veenma, et Eesti ei ole linn Ameerikas, riik Aafrikas ega igludega saareke lõuna-poolusel, siis siin jõuan vaevu Estonia öelda, kui juba kogu ajalugu mulle ette vuristatakse. 100% täpsusega seda alati kaardil paigutada ei osata, aga fakt, et tegemist on Euroopa riigiga, on minu silmis piisavalt suur saavutus. Täna kohtasin Kamus üht meest, kes lausa teadis, et meie keeles on Estonia “Eesti”. Kuskilt jõudis temani ka informatsioon, et eestlasi ei tohiks kunagi seostada venelastega, puhtalt meie mitte nii meeldiva ühise ajaloo pärast.
Elust siinses heaoluriigis olen ilmselt piisavalt rääkinud, aga ei väsi kordamast - mõistan, miks inimesed siin elavad ja nii õnnelikud on. Kerge vaevaga teenid piisavalt raha, et kvaliteetselt ära elada.
Mis teeb südame soojaks on ka inimeste lahkus ja valmidus aidata abivajajaid, paigutades tänavatele “tasuta toidu riiuleid”, mida iga päev suurte saiapätside, banaanikastide ja muude toiduainetega varustatakse. Viia ja võtta võib igaüks, olgu sul isu midagi näksida või juhtub mõni kellogsi pakk üle olema. Toidupoed käituvad samamoodi, korraliku söödava asja minema viskamise asemel, viiakse see taolistele riiulitele uut omanikku ootama.
Selline pikk ja lohisev postitus. Loodan, et saite midagi põnevat ka teada. :D Palusin vabast päevast uimasel Patrickul ka mõni erinevus välja tuua. Võttis sekundi ja vastas: "Siin on külm".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar