Peale aina harvemaks muutvate postituste avaldamist, sain mõned soovitused millest kirjutada.
Alustame esimesest, idee autor mu armas sõbranna - kirjeldada piltide vahendusel teekonda kodust tööle ja tavapärast päeva Food Republicus. Olgu siis nii! Siin on teile terve posu pilte, andes ideaalse ülevaate näiliselt üksluisest elust, mis tegelikult iga päev niivõrd eelnevast erineb.
Hommikud algavad 5:30-5:45 vahel, olenevalt sellest, kas mul on tahtmist üks kiire meelipuhastav jooksutiir teha või mitte. Viimastel nädalatel palju valikut ei anna, sest registreerisin end 2. oktoobril toimuvale Melbourne maratonile...Puhtalt elamuse saamise pärast. Kui tihti ikka tekib võimalus Austraalias maratoni joosta? Olge mureta, võtan seda kui keskmisest veidi pikemat matka, mille naerusuil läbi sörkida/ kõndida. Võib juhtuda, et teen enda isikliku “kõige kauem läbitud maratoni” rekordi. Igal juhul veedan need turgutavad hommikuminutid koos vaikselt tõusva päikese ja kriiskavate rohekirjude papagoidega, kes minu andmetel ei kavatsegi kunagi magada.
Tagasi jõudes on enamasti Patrick end püsti ajanud, mõni päev juba sammud D&S seadnud. Temal läheb hommiku protseduuridele täpselt 4 minutit. “Uni on rohkem väärt, kui ükskõik milline muu ebainimlikult varajane tegevus.” ei väsi ta kordamast. Mina loputan end peale jooksu kähku üle, pesen hambad, haaran puuviljakorvist mõne õuna ja jalutan mööda sirgelt looklevat kõnniteed tööle. Milline luksus, vajan ainult kondimootorit, sentigi raha kulutamata.
Alustuseks kõnnin raamat näpus mööda turvalist Orchard Grove tänavat, kus iga natukese aja tagant torkab silma hoiatav silt äärmiselt tähelepanelikust naabrivalvest. Fototõestus - elame ühes turvalisemas rajoonis Melbournes.
Peale 300m jõuan Woolsworthini, meie kodu poeni, kust meie enamus õhtute söögimaterjal pärineb. Üle tee saamiseks, arvestan enamasti viis minutit valgusfoori taga seismisele. Need valgusfoorid lihtsalt ei ole jalakäia sõbralikud, pannes meid kõiki näiliselt nii kaua ootama. Võtsin aega, rekord siiani on natuke üle 4 minuti. Minnes on väga tore, saan kohaliku pagarikoja ees seista ja suhkrunarkomaanile omaselt ahjust tulevate saiakeste lõhna sisse hingata. Mõnikord on pagari härra lahke, avades mulle särasilmselt ukse, et varahommikul esimesed kopikad teenida. Kui tuli roheliseks läheb, jätkan kõndimist, kas siis saiakesega või ilma - igal juhul raamatuga.
Möödun McDonaldsist, mille kuldsed kaared hommikuhämaruses juba kaugele paistavad. Tee lookleb mäest alla, imetlen ürgse välimusega puid ja mitme meetriseid roosipõõsaid. Kevade tulekuga tärkavad iga nädal mitmed uued, seniavastamata taimeliigid, mis mind entusiastlikult kaamera järele haarama panevad. Ilmselt pildistan mõnda taime juba viiekümnendat korda... Huvitav, millal mulle politsei kutsutakse, et teiste aedasid jõllitan ja telefoniga pilte klõpsutan. Kui selline tsenaarium peaks käiku minema, päästaks mida loodetavasti mu välimus - austraallased nimelt arvavad, et ma olen 16-aastane. Isegi stop sildiga erkkollases keebis vanahärra tervitab mind aegajalt ja soovib ilusat koolipäeva. :)) Tema tagab siis õpilaste turvalisuse, kui nad teed ületavad.
Paremal nurgas on McDonalds - mitte just parim pilt...
Vahetult enne ojakest möödun Kalang pargist, ürgsete puude rägastikuga ümbritsetud metsarada, kus pidevalt rahvas edasi-tagasi voorib. Pisike kiire vooluga oja jagab pargi kaheks, millest üleminekuks on paigaldatud mustade ääristega tugev sild. Mõned meetrid peale silla ületust jõuan enda lemmikkohani - tasuta toidu kapini. Kapi omanik peab aias, kus valitseb tohutu segasummasuvila, erivärvi kanu ja kukkesid. Mõned nädalad tagasi, kui parjasti kapi sisuga tutvusin, kutsus ta mind isegi neid sulelisi lähemalt vaatama. Pidin viisakalt keelduma - mina oma linnuhirmus oleksin seal ilmselt infarkti saanud. Maja tuvastamine selle segaduse keskel muutub kevade saabumisega aina raskemaks. Kapp õnneks on turvaliselt tee äärde paigutatud - selle kadumise pärast muretsema ei pea. Õnnepäevadel on riiulid juba hommikul täidetud pirnide, banaanide ja kõikvõimalike puuviljadega. Paar päeva tagasi sattusin papaya otsa, mis muidugi mu koti mõnusa kleepuva lögaga ära niisutas. Ohverdus oli seda väärt.
Segasummasuvila naabermaja tee äärde on paigaldatud vabaõhu raamatukogu. Koht, kust igaüks saab omavoliliselt raamatu kaasa haarata, hiljem tagasi tuua ja soovi korral mõni uus, kodus tolmu koguv teos lisaks panna. Meie võimalust veel kasutanud ei ole, aga kui eestist kaasa võetud raamatud ja Grete riiulid on tühjaks loetud, lähen kindlasti sealse valikuga tutvuma.
Vabaõhu raamatukogule järgnev tee lookleb ülesmäge, tänu millele ka kargetel hommikutel sooja naha vahele saan. Olgugi, et on kevad, tervitab meid hommikul ikkagi vapustav 3-7 kraadine jäine õhk.
Mäetipust paistab meile armsaks saanud rongijaam, kust esimesest päevast peale lugematu arv kordi läbi astusime. Rongijaamast keeran rõõmsalt paremale, iga kord rahulolevalt enda alles jäänud kopikatele mõeldes. Sealne tänav on ääristatud rohkete poodide, restoranide ja kohvikutega, kus nii mõnesgi proovipäeval käisin. Viimastest püüan nägu varjates kiiresti mööda minna… miks? ma ei tea ise ka. Tunnen vist piinlikust, et neile tööle ei läinud.
Ainsas kohvikus, kus ma proovipäeval ei käinud - valge musta logoga Fat Cup - on nii mõnegi avaldatud blogipostituse sünnikoht. Võibolla on seda raske mõista, aga ma suudan kirjutada ainult kohvikutes või raamatukogudes… mujal aju justkui tardub, märgates ümberringi liiga palju asju, mida oleks vaja teha. Võibolla mul on avastamata ATH..
Fat Cupist pean tööle minnes sirge seljaga mööda kõndima ja vahetult enne maanteed paremale keerama. Kui üle tee mõnikord vaatan, näen Blackburni raamatukogu, kus Astridile ja Odinile iga neljapäev lugemisringi korraldatakse. Antud sirge on viimane jupp enne Food Republicut. Möödun füsioterapeudist, pilatese klubist, hambaarstist, massaaži pakkuvast firmast ja ühest suuremast hoonest nimeda Mortox Park, kus ma veel seni elutegevust pole näinud. Tundub palju ettevõtteid 60m peale ära mahutada, aga eks ruumi leidmisega on siin korralikult tetrist mängitud. Mortox Parki maja kaunistavad alla rippuvad rohelised ronipõõsad, justkui vihjates, et kohe jõuame taimedest pakatava Food Republicu ette.
Food Republicut ümbritsevad eriliiki ümmarguse kupliga põõsad, mille vahelt on läbi ehitatud pisikesed jalgrajad. Vahetult enne sissepääsu, on paigutatud nii paremat kui ka vasakut kätt hunnik pisikesi välilaudasid, juhuks, kui keegi peaks tahtma selle antarktika kliimaga õues istuda. Ja päris paljud tahavad … lausa naudivad, kuidas jäine tuul nende krae vahelt sisse puhub.
Uksest sisse astudes lehvitavad energiast tulvil baristad, kel ilmselt minu tuleku ajaks on juba mitu kohvi hinge taga. “Hi Brigitta!” tervitavad nad üle ukseesise, olenemata sellest, kui suur rahvaste tunglemine seal parajasti toimumas on. Letist vasakule jääb suur söögisaal, ühesuguste valgete laudade ja mustade plastmass toolidega. Saal keskosa kaunistab pikk paksust vineerplaadist laud, mis on iseloomu tekitamiseks tumedaks lakitud. Kogu kohvik/ restoran (?) mahutab vajadusel üle saja inimese.
Food Republicu tagaruumides laiutab hiiglaslik köök, mis uskumatul kombel isegi keset trammi laitmatult puhas välja näeb. Kokad kannavad hoolikalt kindaid, tagades viimsegi hügieeninõude. Köögi kõrvalt mööda jalutades jõuame pisikesse tahaaeda, kus on töötajatele paigutatud tilluke logisev laud, millele toetudes soojematel päevadel kiire praad alla kugistada. Lisaks on seal üksteise otsa laotud lokkerid, mida paljudel austraallastel vaja ei lähe - nad ju ei kanna pealisriideid. :))) Mina suran enda vatikasuka ja raamatuid täis koti kappi, panen põlle ette ja tööpäev võib alata.
Et midagi homseks ka jääks, kirjeldan teile “klassikalist tööpäeva” järgmises postituses. :)
Tegelikult ma ei eeldanud, et see jutt nii pikaks kujuneb, seega pidin ta kaheks jagama. Kes mõtleb, miks ma tagasi teed ei kirjelda, siis see on täpselt samasugune nagu tööle minek, ainult koos kohustusliku poe tiiruga. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar