PS! Tõesti ei pane kellelgi pahaks, kes neid kilomeetriseid eeposeid läbi ei jaksa lugeda.
Uus nädal algas tegusalt. Patrick, vaikuses enne tormi, sai esmaspäeval pisut puhata ja ma käisin Nuts About Coffees teisel kiirel proovikal, mille lõppedes olin kohvikusse vastu võetud. Ilmselt oleksin ka omalt poolt rohelise tule andnud, kui ei oleks vahetult enne saanud kutset Kupid Espressosse, kes mind enda instagramiga kohe ära võlus.
Päev algab seal varakult – 6:45 tuleb hiljemalt kohal olla, mis tähendab Blackburnist tulles kella viie ajal ärkamist. Õnneks on Patrickul enam-vähem sama graafik – mitte midagi katastroofilist, saamegi koos romantiliselt läbi videviku rutata, nagu meil ikka kombeks on. Kupid Espresso asub Melbourne idaosas, jõukas eeslinnas nimega Kew. Tilluke nurgapealne kohvik, mis paikneb keset muinasjutulist elamurajooni, kus iga maja kaunistavad pisikeste ruudukestega valged aknad ja varem mainitud vanaema pitslina meenutavad nikerdused. Elanikud näevad enda aedadega kõvasti vaeva, isegi roosipõõsad on siin jämeda rammusa tüvega, mitu meetrit pikad. Ma olen muidugi teada-tuntud taime võhik, kes heal juhul lumikellukese ära tunneb, seega vabandan, kui see roosipuu tegelikult tavaline nähtus on. Kohviku ümber on kaitsva müürina laotud prisked tuhmjad-hallid tellised, vana logiseva ukse kohal kentsakas must-valge logo “KUPID”. Kui aus olen, siis rohkem ebaõnnestunumat logo ja sisustust ma pole näinud. Must logo kuidagi veel kannatas, aga sissekutsujana tänavale pandud erkpunase kirja ja valgetaustaga "Kupid Espresso" teeks ilmselt rohkem head, kui tuulega minema lendaks. Ruum ise oli kitsas, ühtlaselt valged seinad ja põrand, koos logisevate erikujuliste puidust toolidega, tuues minus üles imelikud mälestused seoses lasteaiaga. Väikesesse põrandalapi suurusesesse alasse oli pressitud barista ala, koogilett ja taha nurka kitsuke köök, kus Sri Lankast pärit tõmmu mees hommikusööke valmistas. Aga kogu selle eelnenud negatiivse jutu trumpasid üle kohviku omanik Lynn ja rikkalik tervislike maiustuste lett. Lynn, eksootiliselt ilusa välimuse, sametiselt pronksja jume ja pikkade ronkmustade juustega naine, külvas mu üle oma malbe oleku ja rahuliku energia. Kolis ta isegi vaid mõned aastad tagasi Malaysiast Austraaliasse, pisut paremat elujärge otsima. Kordagi ei kiirustanud ta mind tagant, vaid emalikult korrutas, et alguses tulebki rahulikult süsteem selgeks saada, küll inimesed mõistavad.
Energiast pakatav punapea, Red, oli justkui kohviku staar, pannes kõik enda ümber elavnema, nagu värvilised lilled kevadisel aasal. Red saabus Austraaliasse vaid kuu aega tagasi, olles kogu siin veedetud aja Kupidis töötanud. Pealtnäha oleks arvanud, et ta on viimased kaks aastat kohviku juhataja rolli kandnud, ta lausa pakatas entusiasmist, teades igale mu küsimusele vastust. “Fake it till you make it” prahvatas ta mürinal naerma, nii et needid ninas ja kõrvas värisesid muusikarütmis kaasa. Lynn peaks seda juhataja asja kaaluma, tundub ideaalne kandidaat. Pealegi, erinevalt meist, plaanib tema oma elukaaslasega vähemalt kolmeks aastaks siia jääda.
Teine tüdruk, sassis linakarva juustega, nägi väsinud välja ja kulm mõtlikult kortsus. Ta oli näost nii kaame, et vahepeal muretsesin, kas peaksime talle kiirabi kutsuma. Palju me üürikese päeva jooksul rääkida ei jõudnud, kuid peale hommikusööki tekkis tema näkku pisutki eluvärvi. Lurises ja köhis muidugi sama agaralt edasi, silmad vett täis, nagu Tallinna teed peale sügist vihma. Ilmselt oli temagi endale haiguse külge haakinud, siin on hetkel sõna otseses mõttes kõik haiged. Mitte covidis, milleski muus.
Töötasin mõned tunnid, kõik süsteem näis äärmiselt lihtne ja loogiline. Peale proovikat kutsus Lynn mind enda lauda – olin töökohale vastu võetud. Sisetunne ütleb, et tegemist on usaldusväärse ja heatahtliku ülemusega, kelle üks eesmärke on enda töötajaid parimal viisil kohelda. Kõigele lisaks, teatas ta ilma küsimata, et tegemist oli tasustatud proovipäevaga, mida just liiga tihti ei juhtu. Luges veel sõnad peale, et kuhu iganes ma veel proovima lähen, alati peavad tööandjad selle eest tasuma. Seadustele põhinedes tegelikult esimesed kaks tundi nad kohustatud maksma ei ole, aga mulle sobib Lynni seadus väga hästi. :D
Ka Patricku kohvikus on haiguselained uksest ja aknast sisse pressinud, võttes juba maha piisavalt palju töötajaid, et tal paluti terve see nädal, iga päev, tööl käia. Vastumeelselt (Patrick oli peaaegu ainuke lootus) käskis Frank esmaspäeva õhtul igaks juhuks ka Covidi testi teha, kuna Will ja Mike jäid just nimelt sellesse kurikuulsasse haigusesse. Tema test oli negatiivne, mille peale Frank ilmselt kodus rõõmust tantsima hakkas. "See on ausalt parim sõnum, mis ma see aasta saanud olen!" ei suutnud ta oma rõõmu varjata ja kribas Patrickule sõnumi.
Õhtul ostsime poest erinevaid Austraalia šokolaade ja juustukastme materjali. Patrick on nii pettunud siinses šokolaadivalikus, et peame nüüd kõik läbi proovima - mulle sobib. Ehk avastame midagi, mis tema lemmikut Kalevi valget šokolaadi mustikatükkidega meenutab. Esimene katse oli nii õõvastav, et kui Tim poleks seda endale kahmanud, vedeleks see hetkel kuskil kaugel prügimägede vahel.
Täna kutsuti mind Food Republicuse tööle, mis keeras kõik mu plaani peapeale. MA OLIN JUBA VALMIS KUPIDISSE MINEMA! Food Republic on see sama, kodu lähedal olev tumedas madalas majakeses asuv kohvik, kus 90% seinast moodustab klaas. Käisime seal nädal või kaks tagasi Patrickuga vestlemas, äkki mäletate, aga olin selle koha osas pigem alla andnud. Ei uskunud, et John ühendust võtab, pluss neil on piisavalt lojaalsed töötajad, et erinevalt teistest kohtadest, neil töötajatest puudust pole. Nüüd mõistan miks. Ärkasin hommikul pigem madalate ootustega. Proovikal käiest me toidust eriliselt ei vaimustunud, pluss väga kiire ei tundnud seal ka olevat. Aga olgem realistlikud, vestlesime lihtsalt vahetult enne sulgemist, pluss õues kallas vihma nagu oavarrest. Sellest tulenevalt, kui täna õue vihma kätte astusin, jope üle pea tõmbasin ja kohviku poole jooksin, teadsin, et ju tuleb jälle rahulik tiksumine. Aga kas pole mitte alati nii, et kui ootused on madalad, ootab sind ees midagi erakordset? Vaatasin veel enne uksest sisse astumist mööda kihutavat motikat - kes see hull sellise ilmaga mootorrattaga sõidaks, see on nagu duši all käik 100 kilomeetrise tunnikiiruse juures...
Rõõsa ja roosa John tatsas reipalt mulle uksele vastu, tume hõbedaga kirjatud juuksepahmakas ilusti ära kammitud: “Good Morning Brigrita” naeratas ta, nagu oleks öelnud midagi ääretult toredat. (Tegelikult ütleski, see lihsalt kõlas nii armsalt. :D) Ulatas põlle ja viskas mind pead pidi tundmatusse vette - ise läks enda muna ja peekoni kuhja edasi sööma. Mulle meeldib isegi nii rohkem. Pikk, modellivälimusega Emily, kelle kastanpruunid juuksed olid perfektsesse hobusesabasse põimitud, andis mulle suunavaid juhiseid, ise samal ajal mitmel rindel joostes. Esimese poole päevast olimegi Emily ja prantsusmaalt päris barista, Akseliga, kolmekesi. Hiljem liitus meiega üleni musta riietatud tanksaabastes Janise, samuti rahulik, mõnusa sarkastilise huumoriga tüdruk. Ülejäänud on haiged - milline üllatus. Aga paistis, et saime kolmekesi saali peal ideaalselt hakkama. Kordagi ei tekkinud vigu, toidud läksid õigesse kohta ja inimesed lahkusid tänusõnu korrutades. Või tuleb siin pigem tänada loogilistelt ülesehitatud süsteemi...
Kokkuvõttes pessimistlikud ootused kadusid esimese viie minutiga ja selle asemel võttis maad imetlus. Ma jumaldasin sealset positiivset õhkkonda, mis kohati paneb end tundma, nagu oleksin kodus sooja teki all, kamina ees, vahukomme täis kakaokruus käe otsas. Kui ääretult toredad olid nende särasilmseid püsikliendid, keda enamusi juba nimepidi teati ja kelle tellimused on juba vanadele olijatele pähe kulunud. Liialdamata, 90% täna käinutest, olid igapäevased külastajad - nagu 50 Liviust, alati sama munarooga või siirupisse kastetud röstsaia nosimas. Ei saanud suudki lahti õieti teha, kui mind juba komplimentidelaviiniga üle kallati - pole ime, et mul nii tore oli eksole. :D Pluss seal oli palju elurõõmsaid vanaemasid ja vanaisasid - ma armastan vanu inimesi (HÄSTI PALJU TERVISI MEIE ARMSATELE EESTI LEMMIKVANAEMADELE JA VANAISADELE!). KÕIK nad arvasid, et olen prantslane (paar rida ülevalt poolt võite aimata, kust see pakkumine nii ühest suust tuli), aga kui kuulsid, et hoopis pisikesest veel avastamata riigist nimega Estonia, järgnes sellele pikk monoloog Eestist ja mu siia tulekust.
Jätkates veel Food Republicu kiitustega üle kuhjamisega, siis mul ei jagu piisavalt häid sõnu nende kollektiivi jaoks, kes kõik üksteist naljaga tögavad ja mõistavad, et ka parimad teevad aeg ajalt vigu - mida seal juhtus hämmastavalt vähe muidugi... Kogu täispäeva jooksul läks meil kaks kohvi ja üks toit valesti - mis on läbi käinud koguseid arvestades tohutult vähe. Kamus on meil mõni nädal nii palju tellimusi valesti, et jääb mulje, nagu ei jõuakski ühtegi õigesti tehtud toitu lauda. :D
Jõudsime siis järeldusele, et omanikud peaksid oma süstemaatilisuse eest karika saama! Kuidas nii suure köögi ja rohkete töötajatega on suudetud luua loogiline skeem, kus igaühel on kindel roll, mitte ei jookse kogu töötajate plejaad nagu kari peata kanasid igas suunas, segasummasuvilat aina suuremaks rullides. Toitudest veel nii palju, et ma tohutult imetlen, kui piltilusalt nad igat üht serveerivad, kaunistades neid värviliste söödavate lillekeste ja kõikvõimalike seniavastamata eksootiliste kaunistustega, mis kuuluks rohkem Michelini restorani laudadele. Ja nii kiiresti ?? Selle kõige kõrvalt läigib veel köök ka laitmatult, olenemata sellest, kui suur tramm parajasti käsil on. PLUSS neil on nugade-kahvlite POLEERIMISMASIN! Viskad peoga sisse ja hüppavad nagu väikesed peeglid printerilaadsest kastist välja.
Ühesõnaga … ma olen kohutava dilemma ees - kas minna Kupidisse, kes võimaldab mul käia E-R täiskoormusega tööl, jättes nädalavahetused Kamus käimise jaoks vabaks või minna Food Republicusse, kus tõenäoliselt täiskoormust ei võimaldata ja kindlaid päevi ei ole võimalik fikseerida ehk paralleelselt teises kohas tööl käia ei oleks võimalik. Kohutav … Vaatame kuidas saatuse tahtel läheb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar