Tõenäoliselt kordan siin palju eelnevates postitustes räägitut, aga kordamine on tarkuse ema, eksole…
Tööpäevad algavad enamasti vara. Kodust väljun 6:30 - 8:00 vahel, mille sisse pean arvestama kahe kilomeetrise jalgsi rännaku Food Republicusse. Hommikused ja õhtused jalutuskäigud on mu lemmikud, saan rahulikult raamatusse süüvida ja aeg ajalt uusi, kevade puhul tärganud taimi imetleda. Viimasel ajal on nad sellega eriti ametis, puhkedes õide silmnähtaval kiirusel - töölt tulles on avanev pilt võrreldes hommikuga tunduvalt rohelisem.
Keda huvitab, siis peale kahte nädalat, olen endiselt iga tööpäeva üle äärmiselt elevil. Kui muud põhjust ei ole, siis seal pakutav toit pühib peast viimsegi motivatsioonipuuduse - ootan lõunapause nagu laps, kes jõuluõhtul kannatamatult punase mütsi ja valge habemega taati igatseb. Menüü valik on lai, mistõttu pole veel degusteerimisega isegi poole peale jõudnud. Muidugi... kui ma üle päeva feta ja pošeeritud munaga kaetud avokaado toasti ei võtaks, oleksin selle projektiga tunduvalt kaugemal.
Nüüd aga tänasest tööpäevast:
Uksest sisse astudes näitas kell 7:54, andes mulle 6 minutit aega rahulikult valmis sättida. Max ja Axel askeldasid kohvimasina taga, John sealsamas ninapidi iPadis - ilmselt proovis tänastest broneeringutest aimu saada. “Hei Brigitta!” tervitasid Max ja Alxel ühest suust, mille peale ka John minu saabumist märkas. “Good morning! How are you?” (Tere hommikust, kuidas läheb?). Hüüdsin neile kiiresti tsau ja suundusin läbi saali lokkerite poole. Emily, Grace ja Chelsea siiberdasid laudade vahel - kes kritseldas agaralt tellimusi paberile, kes jooksis kohvitassidega edasi-tagasi ja kes täitis kiiruga pidevalt otsa lõppevaid joogipudeleid. Hommikul veel kõigil silmad särasid, saates minu poole soojad tervitused.
Lokkeriteni jõudmiseks pidin läbima köögi, kus parajasti roosade kinnastega kentsakas meesterahvas klaase täis restiga rapsis. Tema tööpäevadel lõpetab vähemalt kaks neist alati kildudena põrandal - ju on tal palju õnne vaja. Hõikasin üle köögi kiired tervitussõnad, kõmpides ilma vastust ootamata edasi tahaaeda. Kokad, kõik peatpidi potis või mõnd järjekordset kapsapead hakkimas, ei paista kunagi tööpuuduse käes vaevlevat.
Vedas, ülemine kapp oli tühi. Pressisin enda sulejope ja kotipambu kappi, lootes, et mu varandus sealt keset päeva alla ei saja. Ilmselgelt polnud lokkerid nii paksude riiete ja rohkete asjade jaoks ettenähtud. Tirisin kotist välja tumesinise põlle, mida kaunistavad valgete triipudega paelad - õnneks omanikest mehed mehed ei viitsi oma pead sellise asjaga, nagu töövorm, vaevata.
Köögi uksest saali minnes, on kohe seal samas puusani baarilaud, mille peal täidame joogipudeleid, hoiustame nuge-kahvleid-lusikaid ja salvrätikuid. Leti peale paigaldati vahetult enne minu tulekut iPad, läbi mille nüüd tellimusi sisestame. Otse veekraani kõrval, ootas mind mandlipiimaga latte. Mu süda täitus rõõmuga. Enam ei pea isegi kohvi palumas käima, vaid tuuakse juba eos kohale. Chelsea, tumedate laineliste juustega tüdruk, rüüpas rahulolevalt sõõmu enda cappuccinost: “Nad on tähelepanelikud, kas pole?” ja tormas juba edasi käega viibutava härrasmehe poole. Pakatasin tegutsemiselustist.
Enne töö alustamist pean välja uurima, millise saaliosa eest mind vastutama määratakse. Otsisin silmadega Johni või Emilyt, kes enamasti nende jaotamisega tegelevad. “Võta sa täna tagumine saali osa” hüüdis Emily seljatagant möödaminnes, justkui mu mõtteid lugedes. Tundsin, kuidas täna tuleb hea päev - tagumine osa on mu lemmik, kõige populaarsem istumisala.
Sekund hiljem tõttas John minu poole, ipad näpus, ise käega minu alas olevate laudade poole viibutades.“Birgitti, laud number 48,49, 51 ja 53 on vaja valmis sättida, 6, 5, 3, 4 ja 10 inimest.” Ja läinud ta oligi. Haarasin kiiresti hunnik salvakaid, joogiklaase ja nuge-kahvleid. Jõudsin vaevu kaks lauda valmis sättida, kui juba täitusid minu alas olevad vabad lauad inimestega. Viisin neile vett, ulatasin menüü ja võtsin kohvi tellimused vastu. Kuniks nad toitu valisid, jõudsin kähku ennist pooleli jäänud tegevused lõpetada. Ühes lauas istusid minu lemmikpüsikad - armas vanapaar, kes eranditult iga päev lattet ja cappuccinot käivad joomas, aeg ajalt ampsavad paar röstsaia moosiga kõrvale.
Kell 9:30 saabus esimene broneeringu teinud laud - terve kari keskealisi asiaate, kes üksteisest üle karjudes proovisid oma tellimust esitada. Nende ohjeldamiseks, palusin alustada paremalt ja ükshaaval, tuues vabanduseks enda lonkava inglise keele. Naised naersid laginal, muutes isegi sellise taktika veidi keeruliseks. Suundusin kohvitellimusi ipadi toksima, andes neile piisavalt aega meelepärased toidud välja valida. Viimasega läks lihtsamalt, ilmselt olid ülevoolavad taaskohtumise emotsioonid välja elanud.
Kohvid kohale toimetatud, saabus kümnene laud - imearmsad hallipäised vanaprouad, kõigil uhked pärlid kaelas ja kleidikesed seljas. Mu lemmikud! Eelmise lauaga võrreldes läks nendega libedalt, kõik esitasid soovid kordamööda, äärmiselt rahulikult veerides ja näpuga menüüst välja valitud nimede poole viibutades. “Palun ü-k-s r-ö-s-t-s-a-i P-R-A-E-M-U-N-A-G-A” kordas neist kõige energilisem lausa kaks korda. Loomulikult ei jäänud minu aktsent neile märkamata, mille kohta üks roosa šleifiga proua pärima hakkas. “Sul on nii huvitav aktsent. Kust sa pärit oled? Kas Iirimaalt?” Kõik pilgud pöördusid minule. “Peaaegu, tegelikult olen Eestist, pisike riik, otse Soome all.” Proovisin võimalikult kähku ette vuristada, kuna nii barista-alast kui ka köögist kostus aina vihasemaks muutuvat kellatilinat.
Ülejäänud laudkonnad moodustasid mitme liikmelised perekonnad, kes koolivaheaja puhul ühisele hommikusöögile tulid. Ilma liialdamata, pidin neile kõigile enda päritolust rääkima, viimne kui üks minu aktsendist lummatud. Mitte, et selles midagi erilist oleks, enamasti hakkab iga klient, kellega ma esmakordselt räägin, mind nagu kuulupildujast küsimustega pommitama. Üks tumepunases kleidis pisike tüdruk kurtis enda isale, et tahab ka sellist aktsenti saada. Proovisin vähem rääkida, pärast hakkab veel mind jäljendama ja seda peavalu vanematele ei taha. Kepslesin tellimusi sisestama. Jõudsin vaevu ipadi avada, kui kellad tilisema hakkasid. Reeglite kohaselt, on see hääl nr 1, kõik muu tuleb pooleli jätta (v.a juhul, kui parajasti klientidelt tellimusi võtad). Nii ma tegin, soovide sisestamise jäi sinnapaika, kohvid ootasid. Jooksuga viisin need lauda, ruttu tagasi ipadi juurde rutates. Chelsea jõudis ette, peas samasugune ärevil pilk, nagu ilmselt mul olla võis. Teine ipad oli ka hõivatud, seega koristasin seni nõusid, kuni järgmine kell helises. Viimaks tagasi ipadi juures, kordus sama muster - jõudsin seekord lausa kaks kohvitellimust sisestada, kui judinaid tekitav kell jälle helises. Ainult toidud veel sisestada, korrutasin endale peas, et jumala eest ära ei unustaks. Vihast vahutav Chelsea marssis mulle vasut, tema mõistus ei võta, kuidas peaks ta vigadeta midagi süsteemi sisestama, kui tegevust koguaeg katkestatakse... Uuesti teel ipadi poole, peatas mind kihelev asiaatide laud, kellele oli vahepeal terve hunnik uusi ideid tekkinud. Kritseldasin märkmepaberile arusaamatuid lühendeid ja läksin uuele katsele eelmise laaudkonna tellimust lõpetama. Palvetasin, et midagi valesti ei läinud... Asiaatide tellimuse kallale asudes, jätsin helisevad kellad sinnapaika - liiga suur hulk sisestamata kohvisid ja toite oli selleks ajaks kogunenud. Kui tekib küsimus, mida teised teenindajad teevad, siis enamasti vaevlevad sama olukorra käes. Kohvisid ja toite lihtsalt voolab ebainimlikul kiirusel ja nagu Emily ütles, on meid liiga vähe korraga tööl.
Kõik broneeringu esitanud lauad veetsid söögi ja kohvitassi taga mitu tundi, iga natukese aja tagant käeviibutusega mind enda juurde kutsudes. Asiaatide laudkond oleks oma tellimustega kõiki pika puuga võitnud. Lahkudes hüüdsid mind üle saali enda juurde, valades mu üle lõputute kiituste ja tänusõnadega. Eriti suurt vaimustust pakkus neile mu Eesti aktsent - esimest korda elus tunnen, et selles võib midagi toredat ka olla. Jõudsin vaevu aitäh öelda, kui üks neist haaras mind kohmetusse embusesse, samal ajal õrnalt raputades ja lubades nüüd iga päev tagasi tulla.
Peale asiaatide lahkumist, tulid minu alasse kaks CATside (Grete ja Timi lemmik austraalia jalgpalli tiim) sallidesse mähitud väärikas eas naisterahvast. Ei suutnud äratundmisrõõmu varjata ja mainisin neile, et ka minu pere on suur CATside fänn. Mõlemad pöörasid uudishimulikud pilgud minu poole. Järgnes kohustuslik tutvustus, mis ma siin teen, kust ma pärit olen ja kauaks siia jään.
Viisin prouadele tellitud kohvid, mille nad ebatavalise kiirusega alla kulistasid ja end minekule sättisid. Koristasin parajasti nende lauda, kui üks naistest mul käest haaras: “Võta! Peida see ära, see on AINULT sulle!” ulatades mulle paberkoti, kuhu nad üritasid mu nime kuuldu järgi kirjutada. See oli midagi sarnast: “TO BURGATY”. Mul läks süda härdaks… kust tuleb neil mõte, mulle kingitus teha… Kotis oli imearmas heegeldatud CATSi värvides kassike. Jooksuga tormasin läbi köögi lokkerite juurde ja paigutasin selle hoolikalt kotti, kõhus südantliigutavalt soojad emotsioonid hüplemas.
Olin saalis nii kähku tagasi, et keegi ei paistnud minu äraolekut märkavat. Käisin silmadega üle enda ala - pooled lauad vajasid uut veepudelit. Hakkasin usinalt tühje klaaspudeleid täitma - ilmselgelt polnud kellelgi aega sellega tegeleda. Uue joogivee viimist peeti nii tänuväärseks, et mind kuhjati jälle kõikvõimalike tänuavaldustega üle. Tore on ka see, et Austraalias ei pea vähemalt muretsema, et keegi vee vaeguse käes vaevleks.
Kõige kiiremini tulid ja läksid lastega perekonnad, tehes kähku ruumi uutele tulijatele. Kolmapäevale kohasel marssisid kella kahe ajal kuus vanahärrat kohvikusse - neil on iga nädalane traditsioon üheskoos kohvi juua ja golfist rääkida. John juhatas nad minu alasse, kui tore. Mõtlesin peas, et õnneks ei pea neile enam oma aktsendi põhjuseid selgitama, tegin seda eelmine nädal. Kahmasin vee ja suundusin lauda. “Näe! Tema on Burgitta ja ta on pärit Eestist!” tutvustas mind hiiglaslike prillidega vanahärra, kelle kiilanevat pealage kaunistavad kõrvade äärest välja ulatuvad juuksetuustid. Aina närvilisemaks muutuvad kellahelinad ja minu ärevad kiiked nende suunas, andsid neile mõista, et ma ei saa lobiseda. “Mine! Teil on siin kiire!” rahustas neist kõige minu poolsem.
Lendasime kõik mööda saali, täitsime joogipudeleid, sisestasime tellimusi, viisime kohvisid ja muid jooke lauda, tõime köögist pidevalt otsa lõppevaid klaase, poleerisime nuge-kahvleid ja tegelesime kõikvõimalike erisoovidega - küll oli kastet liiga vähe, kes tahtis kahte praemuna, kelle liha on liiga toores ja kes ei arvestanud, et pannkookidel nutella ja maasikad omavahel kokku puutuvad.
Märkamatult sai kell kaks. Kümneliikmeline vanaprouade laud hakkas otsi kokku tõmbama, suundudes kogu kambaga Johni juurde maksma, ummistades terve ukseesise ja takistades uute klientide sisse pääsemist. Siinkohal väike erinevus - enamus kohtades, kuhu me sattunud oleme, makstakse alati ukse juures kassas, vahetult enne lahkumist. Lauas maksmise kommet pole märganud, isegi mitte CBD uhkes liharestoranis, kus me siia saabumise algusaegadel käisime.
Pool vanaprouade kambast olid juba ühe jalaga uksest välja, kui kaks neist mind oma pilguga otsima hakkasid. Täitsin parajasti saali tagumises otsas veepudeleid. Kas nad siis küsisid, aga igal juhul minuni nad jõudsid, mõlemad mulle 5$ pihku surudes. “Jäta see endale!” ja tormasid sama kiiresti minema, ilma et ma oleksin jõudnud neid isegi korralikult tänada. Seisin seal nagu puuga pähe saanud, suutmata välja mõelda, mida sellega nüüd peale hakata? Emily nägi kogu juhtunut pealt. Austraalias ei ole selline asi kombeks ja enamasti pannakse tipp kassa juures olevasse ühisesse tipikaussi. Emily, taaskord minu mõttelõnga tajudes, raputas pead ja sosista, et pean selle endale jätma… Ise liikus tantsiskleval sammul laudu koristama. Olin talle tänulik, surusin rahatähed põlle taskusse ja tormasin talle appi. Uued inimesed tulid aina peale, peatumata enne, kui kell kolm köök kinni pandi.
“Birgitti, telli endale süüa!” hüüdis John kaugelt minu lemmik märguannet edastades. Kokkadele meeldib omadele alati midagi üllatuseks lisada. Täna -loomulikult tellisin jälle avokaado võiku - sain pealekauba hunniku friikaid, täpselt selliseid suuri ja pehme sisuga, nagu mulle meeldib. Tundsin, kuidas päevarammestus tunda annab, aga toit tasakaalukeset vapralt paigal hoiab. Söömisele palju aega ei kulutanud, tuli kähku lõpetama asuda, kui tahtsime sealt normaalsel ajal minema saada.
Päeva lõpetamine tähendab siis kõikide nugade-kahvlite- lusikate- koogikahvlite- koogilusikate poleerimist, milleks meil ÕNNEKS on masin. Üle tuleb nad kõik sellegipoolest vaadata, eriti noad, millest 70% peab käsitsi uuesti üle tegema. Masinatel on veel arenguruumi. Kes parajasti söögiriistadega ei tegele, peab saali pealt nõusid kokku korjama, köögist puhtad klaasid ette tooma, joogivee kannud baristadele pesemiseks viima ja kõik lauad lapiga üle pühkima. Kui saalid on klientidest tühjad, tuleb põrandad harja ja märja mopiga üle käia, mis kohati tundub täiesti kasutu tegevus. Hõõrume seda soppa seal laiali, samal ajal kui teised üle märja põranda edasi-tagasi kooserdavad, tumedad pori jäljed järel. Harjast lendab ka iga tõmbega sinna vahele kogunenud tolmu. Aga noh… loodame, et natuke sellest nühkimisest on kasu ka. Peaksin järgmine nädal Johnile ettepaneku tegema, et äkki muretseks meile tolmuimeja. Säästaks nii tema kui ka meie aega, pluss ta peaks meile selle võrra vähem maksma, kui meil hetkel selle harjaga kaklemise peale kulub.
Viimaseks jääb välitoolide hunnikusse ladumine ja tuppa tassimine - proovin seda tööd iga hinna eest vältida. Samamoodi ka välilaudadega, mida meil on 15 ja nad pole just kõige kergemad. Loomulikult, iga kord kui vaikselt palvetan, et ei peaks seda tegema, juhtun just mina neid asju tarima. Proovin end rõõmustada, et vähemalt ei pea jõusaali minema. Kes iganes laudade-toolide tassimisest pääseb, saab rahulikult aknaid pesta, mis on iga õhtu paksult näpujälgi ja laste nägudetempleid täis.
Üheskoos koristades lendab aeg kähku ja umbes 45-minutit peale sulgemist saame hõisates põlled nurka visata ja koju minna. Headel päevadel jagatakse allesjäänud muffinid ka näppu. Näiteks täna - ilma naljata, võis see olla parim muffin, mida ma söönud olen. Kohvikus nimetame seda vaarika - valgešokolaadi-borwnie muffiniks, mis mind varasemalt nägu kirtsutama pani. Üksnes sõna "brownie" välistaks selle minu valikust... Aga no see muffin oli midagi erakordset. Tore, saan nüüd iga kord iseloomu treenima hakata ...
PS! Kui veab ja Patrick vedu võtab, saan ehk tema päevast ka detailse ülevaate teha. :D
Mõned pildid Timi vanemate juurest:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar