Palju õnne 1.septembri puhul - tuleb maailma kõige toredam õppeaasta, eriti Mikul! :) Meil algas see-eest kevad. Kui kaua oleme sind juba oodanud … Ilmal muidugi võttis pool päeva aega, et see talle ka kohale jõuaks. Austraallased kavatsevad seda täie hingega tähistada, vähemalt pooltel lendasid talvejoped kapisügavustesse uut aastat ootama. Mina, endiselt sulejopesse ja salli mähituna, raputan iga kord uskumatusest pead, kui mõni napakas lühikeste varrukatega vastu komberdab. Patrick sobitub oma õhukese vihmajakiga pisut paremini.
Eile möödus päev nii kiiresti, et blogi kirjutamine jäi täiesti unarusse. Saitegi pisut lugemisest puhata, täna see-eest tuleb topelt. :D Kes jaksab, hüpake pardale ja rändame ajamasinaga tagasi eilsesse päeva (kes ei viitsi - all pool on pilte). Hommikul tõttasin ummisjalu Nuts About Coffee-sse - tilluke maja jupp teiste vahel, mis kunagi säras oma tumepruunis hiilguses. Päev algas otse keset kohvimöllu - miks kutsutakse proovipäevale trammi ajal? - viskasin asjad nurka ja lasin lavendlivärvi t-särgis tüdrukul end masina juurde juhatada. KÕIK baristad kandsid maski, ilmselgelt polnud mul hommikul isegi meeles, et selline asi eksisteerib. Lavendlivärvi särgis tüdruk rahustas: “See on vabatahtlik”, ise samal ajal maski paremini ette sättides. Leti taga käis kõik automaatselt - espressode tegemine, tampimine, piimavahustamine. Kolmel baristal igaühel oma roll, mina seal käed rüpes jalus seismas. Inimesi aina vooris sisse, tellimustel ekraanil valitses segaduse virr-varr, keegi vahet ei teinud, mis tellimus on kellegi poolt ära viidud, milline mitte. Samal ajal jooksis uusi tellimusi aina peale, nii leti eest kui ka bolti laadsest appist. Pisikeste mandlikujuliste silmadega piimavahustaja lohutas, et peagi saavad tellimuste ekraanid korda.
Tund aega hiljem, näis juba pisut loogilisem - isegi viis eri suuruses topsi, mille tähendused vastavalt kohvidele muutuvad. Tempo seal oli äge! Kutsusid esmaspäeval uuesti lühikesele õppimispäevale, neil tehakse uute töötajatega alati paar “vaatluspäeva,” kus nad saavad aega kummalisele topsi- ja ekraanisüsteemile pihta saada. Haarasin pakutud leaf-chai topsiga kaasa ja jooksin rongile - Kamu ootas! Just sel hetkel algas Anetti ja Serena mäng, pannes mind nii mõnigi kord elevusest üle rongi häälitsema. Õnneks aitas mask tublisti mu identiteeti varjata - aitäh Austraalia ja nende reeglid.
Patrick veetis hommikupooliku D&S, kust sai juba keset päeva tulema. Minu rõõmuks otsustas ta bussiga Kamusse sõita, kus ma eelseisvaks isadepäevaks muffineid ja browniesid küpsetasin. Kes endiselt meie ohutuse pärast Austraalias muretseb, siis pange nüüd tähele - Patricku bussijuht, kes niigi hilines üle 30-minuti, otsustas keset suvalist peatust mootori seisata ja sealsel pingil kiire uinak teha. Milline ohutuse tagamine! Reaalset põhjust me ei tea, aga nii tore on mõelda, et juht tundis end unisena ja turvalisuse mõttes ei jätkanud sõitu. Puhkus kõval metall-pingil lõppes vahetult enne minu tööpäeva lõppu - õnneks Patrickut see ei heidutanud, ju tal oli nii tore mu rõõmsat näolappi jälle näha (hehe :D).
Kodus algas suur koogi küpsetamine, Astrid kõhuli laua peal agaralt kaasa aitamas. Grete proovis muiet tagasi hoida: “Kui mikserit otsid, siis see on teises sahtlis”. Esmapilgul mu silmad ei tuvastanud seda, kuniks kolmandal korral .. “Mis asjandus see veel on?” uurisin saumikserilaatset masinat, lootusrikkalt elektrijuhet otsides, mida seal polnud. Milline kogemus - kes veel kunagi mikseri üle vinguda plaanib, peaksid seda asjandust proovima. Prahvatasime naerma, enne kui seda kasutadagi jõudsin, Patrick ohtu tajudes kohvimasina juurde hiilides. Tegu on siis käsimikseriga, kus ühe käega pead paksust otsast stabiilsuse tagamiseks kinni hoidma ja teisega tempokalt väntama, kolmandat kätt oleks vaja, et all loperdavat kaussi paigal hoida - midagi sarnast, nagu vanasti vanaemadel need kopsikuga mikserid ette nägid (mäletate?), ainult natuke hullem (sorry Grete ja Tim :D:D). Õnneks mul abikäsi jagus, Patricku kamandasime ka masina juurest tagasi ja saime kilkava naeru saatel toorjuustu-vahukoore massi läbisegatud. Väga geniaalne lähenemine Grete poolt - kui mul selline mikser kodu oleks, ei teeks ma vist ka kunagi kooke. Hea suhkruvõõrutus. :D
Õhtusöögiks valmistasime suure pannitäie pesto pastat, lillakasroosade läätse-oa makaronidega - kas ma olen maininud, et sattusime Austraalias toiduparadiisi?
Reedel hommikul korjas Massimo meid rongijaamast peale - nagu kokku leppisime. Autos juhtusime õhtul toimuvast Timi õhtusöögist rääkima ja meie liha mure peale haaras ta pikemalt mõtlemata telefoni, helistades läbi kõik enda lihunikest sõbrad. Tagaotsitud Wagyu pidi ainsana Tesoro Gastronomiast üle tee asuvas poes leiduma- milline vedamine! Südantsoojendav, kui tõsiselt ta meie muret võttis.
Proovika meenutamine paneb meid siiani muigama. Kogu tiim oli nagu suur kokkuhoidev Itaalia perekond, kes võidu üksteisest üle karjusid, samal ajal sõbralikult puid pannes. Patrick anti kiitsakale itaallasest baristale üle, kes talle asjalikult masinat ja kohvisid tutvustama hakkas. Patrick viisakalt kaasa noogutades ja mõtliku nägu ette manades. Kui kohvi tegemise kord tema kätte jõudis, jäi barista jahmatusest tummaks, põsesarnad toonivõrra punasemaks tõmbudes. Viimne kui üks meie vahvast kollektiivist kogunes saali, moodustades Patricku ümber suure kaare, korda mööda ohhetades ja pilte klõpsutades- ta tegi ta tavalise LUIGE! Saalis istuvad kliendid ei huvitanud enam kedagi. Tund aega hiljem, saadeti klientide poolt masina juurde kohvitellimusi, mille alla lisati kirjeldus soovitud pildist. Meie sirge seljaga barista jäi teadmata kadunuks, ilmudes välja vahetult enne meie proovipäeva lõppu. Tundsime ennast sellepärast mõlemad pisut halvasti... Enne koju minekut pakiti meile karbitäis koogikesi ja võileibu kaasa - nagu itaallastele kohane. Ainuke põhjus, mis sinna tööle mineku veel kahtluse alla seab, on asukoht.
Koduteel hüppasime erinevatest poodidest läbi, õhtusöögiks vajalikku tavaari kokku kuhjates. Plaanis oli mitu käntsakat liha, piprakastme ja friikatega. Vegan lauale vitamiinidest pakatav salat ja peedikotletid. Justkui meie peale mõeldes, võttis Timil koju tulemine täna eriti kaua aega, mis andis meile võimaluse rahulikult kõik valmis preppida. Kaetud laua, maitsva söögi ja sünnipäeva laulu saatel, sai tänane õhtupoolik veedetud. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar