Laupäeval sain töö ja nüüd, uuel nädalal, võimaldati esmaspäevast täie rauaga alustada. Täistuubitud maja lausa kutsus tööle, vastates viimselegi ootusele, isegi nüüd, kui esmamulje emotsioonid on vaibunud ja kainemõistus tööle hakanud.
Alustasin teist tööpäeva pisut peale avamist - vedas, pääsesin raske mööbli õue tassimisest. Elevandiluu värvi rullkraega tšempris Aksel askeldas kohvimasina taga, hoolikalt vahustavat piimakannu stabiilsena hoidmas: “Tere Birgitttta!” seekord ta ei proovinudki enda prantsuse aktsenti varjata. Läikivmustade juustega Gaby, kelle malbet näolappi kaunistasid suured ümmargused prillid ja trossis näoga piitspeenike lätitar Paula tormasid edasi-tagasi saali peal, kord käes taldrikud, siis kohvijoogid. Õhtu lõpuks kujunes Paula pidevalt tusane ilme meie ühiseks naljaks, pannes vähemalt mind iga kord omaette naerust turtsatama. “Ma lihtsalt ei varja, kui vähe mulle meeldib õhtu lõpus vetsu koristada” meie rõõmuks ei proovi ta enda näoilmeid muuta ka.
Vahetult enne lõunaaega sain toreda üllatuse osaliseks, kui Patrick ja Grete lastega uksest sisse sadasid. Jooksin saali teisest otsast nende poole, juuksed tuules lehvimas ja põll äkilistest liigutustest lahti vajumas: “Istuge minu alasse!” sõnad lausa tuiskasid üle mu huulte. Jõudsin. Meil nimelt on saal kolmeks jaotatud, üks on ees, teine keskel ja kolmas vastutab tagumise osa eest. Vedas, et keset lõunaaega, vahetult enne nende tulekut, vabanes neljane laud, perfektselt ühe küljega vastu seina. Astrid, oma tumeroosas printsessikleidis, palus kindlameelselt pastat, Odin nõustuval käsi üles alla viibutades - mis nii viga, kui lastel toidu osas otsused sekundiga käivad. Patrick tellis hunniku kohevaid pannkooke, mida kaunistasid karamelliseeritud banaanid ja magus siirupine kaste. Ilmselt on tal nüüd kaks päeva kõht täis… Grete, vaprake, otsustas seekord laste jääke näksida ja smuutisid rüübata.
Pärast suurt söömist jõudsid nad isegi laste lauluhommikule ja Lunaga pargis käia - milline tegus päev. Lauluhommik oli Patricku sõnul nii kähku läbi saanud, et ta jõudis vaevu arvuti tööle panna. “Imikute laulmine - mis sa siis arvasid??” raputas Grete uskumatusest pead. Täpselt nende parki mineku ajaks otsustas meie armas taevataat kraanid lahti keerata, kompromissina piirdudes peagi lõppeva hoovihmaga.
Tööpäev justkui kadus käest. Suutsin oma hoomatava aktsendiga kõiki huvitundvalt pilku tõstma panna, et taaskord pikki monolooge maha pidada. Pikemat sorti kogukas vanahärra komberdas kepinajal minuni, et uhkusega oma teravat mälu presenteerida: “Kuidas minu esimesel Eesti tuttaval läheb?”. Käevangus olev lillelises kleidis viltkübraga vanaproua vaatas mehele juhmilt otsa. Ta tõesti mäletaski seda pisidetaili eelmisest reedest.
Grete käib juba mitmendat päeva enda koriandri kimpudega ringi, mis juba nii kriitilises seisus olid, et pidime ilmtingimata midagi nendega ette võtma. Tegime suure hunniku köögivilja karrit riisiga - peaaegu muidugi ainult karrikastet, mis kohati meenutas maitsvat läätse-kikerherne pajarooga. Riisi tegemiseks kasutame modernses majas leiduvat riisikeetjat, millega me juba eelmine kord maadlesime - peaks olema perfektse riisi saamiseks ideaalne masin. “Sa oled vist ainuke inimene, kes suudab riisikeetjaga riisi pudruks teha” lagistas Patrick naerda. Enda kaitseks võin öelda, et NII pudruks ta ei läinud, et süüa poleks kõlvanud. Võtsime kõik isegi mitu portsu! Loomulikult ei olnud asi selles imetabases kreemises kastmes, mida Patrick kaks tundi keetis - asi oli riisis! :DD
Proovin siin rohkem Patricku käest ka sõnu välja pressida. Uurisin tema peatselt lõppeva päeva tipphetki - auväärt esimese koha sai magamine, mis siis, et Grete teda “julmalt” kell 10 ülesse ajas, kuulsin seda õhtu jooksul omajagu kordi. Ma ütleksin, et õigesti tegi. Muidu polekski juhtunud päeva teist ega kolmandat tippsündmust - 1. Patrick sai pargis vihmapiiskade vahel disci kettaid lennutada. Kui ma ei eksi, siis esimest korda siin oldud aja jooksul. 2. Ta ei oleks näinud Food Republicus minu sooja naeratust, nagu ta ise uhkusega teatas. Õhtul oli nõus isegi poolele teele vastu jalutama, et saaksime koos poodi õhtusöögi materjali ostma minna.
Homme jälle sama hooga, oleme mõlemad nüüd iga päev töölainel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar