Esimene kuu siinpool lompi mööda saadetud! Täpselt täna, neli nädalat tagasi, puudutasid meie varbad esimest korda Austraalia mandrit, sukeldudes silmad lahti otse tundmatusse. Kindlasti mõtleb nii mõnigi murelik silmapaar, kas meile ikka meeldib, ega koduigatsust veel pole, kas meil on seal ikka ohutu etc.
Vastus esimesele - meeldib väga, siiani on meie mõlema ootuseid pigem ületanud. Kujutasime vaimusilmas ette üksluiseid maanteid, riburadapidi reas olevaid kivist hooned, pisut teistsugust loodust - vähese metsa, aga rohkete parkidega. Eks mõni punkt vastab ka tõele, eriti parkide osa, aga kummalisel kombel tunneme end siin äärmiselt koduselt. Grete, Timi ja lastega koos elamine klapib meie silmis suurepäraselt, proovime vastastiku üksteist aidata ja enamus õhtud lõpetame koos ühise laua taga õhtusööki süües. Nagu olete vist aru saanud - minu üks lemmikhetki päevas. :D
Austraalia elu tasakaalukese üleüldiselt on väga paigas - siinses mõistes miinimumpalka teenides on võimalik kvaliteetselt ära elada, isegi kui on pisipere. Samal ajal kui Eestis ei taha mõeldagi, mida teeb üksik lapsevanem, kes teenib kuus 700€ ja peab selle eest suutma pere toita + arveid maksta. Et pilti selgemaks muuta, siis miinimumpalgaga teenid Austraalias 21$ (14€) tunnis, aga poes kahe inimese õhtusöögi materjal läheb umbes täpselt 20$ (13.5€) maksma. Eestis teenib miinimumpalga peal olev kodanik ümardatult 4€ (see kõlab lihtsal nii naeruväärselt hetkel, et ma olen sõnatu…) ja poe ostukorv üheks õhtuks 20-25€. Vaadates muidugi praegust inflatsiooni ja olukorda maailmas, võib see tulemus veel muserdaavam olla. Panin Eesti ostukorvi numbrid puusalt - kindlasti saab ka odavamalt (võibolla..), aga drastiline vahe igal juhul. Ehk pere ja sõbrad, siin on meil keeruline ennast ribadeks töötada - saate rahulikult hingata. Iga natukese aja tagant saadetakse pausile, tööpäevad on pigem lühikesed (üle 8-tunni naljalt ei lasta olla) ja töötajatele võimaldatakse kõikvõimalike snäkke, mida vahepeal enda turgutamiseks näppu haarata. Ega ma ilmaasjata räägi, et töötamine on siin nagu puhkus rannaliival. :D
Vastus teisele - oleme veel ilmselgelt liiga vähe siin olnud, et suurem igatsus meid kimbutama oleks tulnud, aga ootame väga, et teleportimismasin juba kähku leiutatud saaks. Oleme mõlemad Patrickuga väga perekesksed inimesed (kõik te meie sõbrad, lähete ka pere alla), kes jumaldavad kõiksugu pereüritusi ehk kui selline võlumasin oleks, telepordiks ma küll end üle päeva makaronisalatit ja küpsisekooki sööma või kiirele disci ringile Eesti lookas metsadesse, hetkel eelistatult õunapuude ligidale. Eesti õuntest ei ole mõtet isegi rääkida - miks kuskil mujal nii häid õunu ei ole?? Ometi kasvatavad nad ka siin kohalikke õunu, aga nendel on juba eos poe maitse küljes… Ühesõnaga, oleme juba selles vanuses, kus aeg lendab ehk varsti nagunii maandume taaskord Tallinna lennujaamas ja lehvitame teile enda rõõsade roosade nägudega. Seniks aga proovime blogi järjepidevalt edasi kribada, ilma pikemaid vahesid sisse jätmata - siis me nagu polekski kuskile läinud. :) Patrick muidugi teatas, et tema ei saa öösiti magada - nii väga igatseb Eestit. Teda tundes, ei tasu tema juttu alati tôsiselt vôtta… Sellegipoolest vôtame minuti, et talle moraalselt kaasa tunda. :))
Natuke tänasest ka:
Tänast päeva tuleks tähistada suure vahukooretordi ja rohkete küünaldega - MA OTSUSTASIN ENDA TÖÖKOHA ÄRA! Juhuu-juheei. Võttis ainult kuu aega aega. Tagantjärele neid mitmeid kümneid proovipäevi meenutades, paistab, nagu oleksin saatuse tahtel kõikidele eelnevatele kohtadele ära öelnud, et jõuaksin omadega Food Republicusse. Koht, mis täidab kõik minu ootused ja soovid:
super kollektiiv
piltilusad toidud, mida saan uhkusega lauda viia
piisavalt avar, et õhtu lõpuks sügaval organismisopis kükitav klaustrofoobia soon välja ei lööks.
maailma kõige lõbusam ja humoorikas ülemus
tihedad, tegusad päevad - ei tunne, et raiskasin lihtsalt elust 8-tundi seismisele
kohvikul on toimiv süsteem, mida on lihtne mõista
koht võimaldab täiskoormusega tööd
asub kodu lähedal
annab mulle piisavalt vabu päevi, et jõuaksin puhata ja Austraaliat ka nautida
kõige olulisem - Grete saab lastega mul külas käia hihi :D
Ilmselt neid punkte tuleks küll ja veel, aga piirdume hetkel kümnega. Rüüpasin parajasti enne Kamusse tööle minemist D&S-is hommikukohvi, ilus ükssarvik vastu naeratamas, kui Johni sõnum mulle postkasti potsatas. Mu kõhus oleksid nagu sajad suured rõõmuterad popcornina plahvatanud: “Ta suutiski leida minu jaoks täiskoormusega koha”. Naljakal kombel, uuris Frank 20-minutit enne sõnumit, kuidas mulle Food Republicus neljapäeval töötada meeldis, nagu oleks tajunud peagi saabuvat üllatust. Oi kuidas ma tahtsin leti äärde joosta Patrickule uudist teatama... aga ilmselt oleks mind sealt selle peale sama kiiresti välja visatud - neil oli hommikune tramm käsil. Okei tegelikult Frank liiga tore selleks, et mind välja visata…
Korjasin enda kodinad kokku, panin esimest korda üle mitme kuu kõrvaklapid pähe ja jalutasin positiivsete laulude saatel Kamusse - kõik tundus nii erakordselt ilus ja kaunis, rohkem veel kui varem. Isegi mind hommikul läbi leotanud vihm lõpetas oma töö ja asendus sooja päikesega, kuivatades viimsegi niiske varruka jupi. Jõudsin arusaamale, et minu loomus sobib palju rohkem aktiivse töö peale - aju vajab kiiresti funktsioneerimiseks liikumist, nagu Tesla sõitude tegemiseks elektrit. Pole just kadestusväärne omadus, ma tean… Patrickul jälle vastupidi, tema sobib ideaalselt ühe koha peal töötama, ükskõik millises asendis - ega ta muidu D&S kõige kiirema barista tiitlit poleks saanud. :) Tegelikult päris tiitlini asi veel läinud ei ole, aga Frank ei jäta päevagi vahele, kui ta ei hämmastuks tema aina kasvava kiiruse üle kohvimasina taga. Pluss kui eelmine nädal võimaldas talle Frank 20-töötundi, siis sel nädalal juba 50. :)
Kupid Espressosse ütlesin ära - jube raske oli, aga loodame, et pisikesed ebameeldivused teevadki tugevamaks… eksole. Pluss, kui ainsad punktid Kupid Espresso kasuks olid tohutul armas omanik ja võimalus E-R iga päev tööl käia, siis kas tõesti tasuks selle koha kasuks otsustada ? Ma arvan ka - KINDLASTI mitte. :D Mariannega tuleb ka rääkida, et ei saa enam stabiilselt iga nädalavahetus abis käia.. Õnneks talle paistab paindlikkus sobivat, iga nädal põrkan mõne uue näoga kokku, kes asendama juhtus.
Peale enda tööpäeva tuli Patrick Kamusse mango-smuutit jooma. Istus seal ainsa kliendina nagu kuningas Saalomon plastmassist troonil, väga rahuloleva näoga helekollast jooki kulistades. Antieek (meie barista - kes ei mäleta) päris terve hommiku, kas Mr. Patrick sunniti täna ka vedeliku dieedil olema - kahju, et ta teda ära ei jõudnud oodata. Oleks enda naljale kinnitust saanud. Kusjuures, ta arvab, et mina sunnin teda seda pidama: “Sellised need naised kord on … “ raputab ta iga nädalavahetus uskumatusest pead.
PS! Ilusat toredat naerurohket vanavanemate päeva!
PS2! Võite meile kirjutada, kui tahate millestki muust, kui meie elust kuulda. :D Oleme kõikidele pakkumistele avatud.
Sellised uudised siis siit poolt mandrit. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar