PS! Keda mu taimede jutt ja puude pildistamine ei huvita, keriga paar lõiku allapoole.
Iga hommik, kui end tööle minekuks uksest välja vean, täitub mu süda rõõmuga. Imetlusega vaatan, kuidas päike kõheldes lillaka taeva taustal nähtavale ilmub ja ürgsetele puutüvedele kuldse punaka kuma annab. Tärkavad lilled ja õide puhkenud puud, täidavad õhu kevadise lillelõhnaga, mida rahulolevalt sügavalt sisse hingan. Lausa tunnen, kuidas elujõud ja positiivsus igast keha august sisse voolab.
Varem tempokad jooksutiirud on tänu lummavale loodusele muutunud rohkem katkendlikuks fotosessiooniks. Justkui talveunest ärganuna, vahin ammuli sui end ümbritsevat iidsete puude otsatut rägastikku, nagu oleksin esimest korda nendel metsaradadel. Ilmselt olen kahe päevaga iga juure otsa koperdanud, mis minu teel ette on jäänud.
Lahked austraallased ei ole mitte ainult inimestega viisakad, vaid lasevad ka metsalt olla nemad ise, hinnates hinge heitnud majesteetlike metsahiiglaste ilu. Langenud puutüved muutuvad iseenesest mõistetavalt pinkideks, pesadeks või lihtsalt kaunistuseks, jättes enda peenikesed puujuured laiali nagu hiigelsuure ämbliku koivad. Minu lemmikpuud, kelle koor kangest mööda tüve alla langevaid kastanpruune juukseid menutab, on teada tuntud kummipuud (Gum tree). Võttis ainult kaks kuud aega teada saamaks… :) Suure uudise tähistamiseks pildistasin neid kohe eriti palju, iga nurga alt.
Kui keegi peaks kunagi midagi nii jaburat korraldama, nagu puude missivõistlus, siis oleks mul neile omajagu kandidaate. Nüüdisaegu, kui aina enam hinnatakse naturaalset ilu, teeks see valiku ilmselt tiba keerulisemaks. Kas võidaks iidne, koore maha ajanud 15 meetrine kummipuu, kelle pealispind meenutab hõbedase helgiga siledat Brachiosauruse nahka või hoopis lühike ja kääruline rippuva koorega puu, kes on alles kasvueas ja pole veel pikkust täis kasvanud? Kui kohtunikud minusugused, pisikeste lillede armastajad juhtuvad olema, võidaks kindlasti Grete ja Timi aeda kaunistav lumivalge lillepõõsas, mille perfektse südamiku moodustab heleroosa täpp. Põõsas on nii ilus, et pean iga hommik ta ees sekundiks peatuma.
Sellises looduse paradiisis me praegu viibime. On vägagi tõenäoline, et aasta lõpuks saab minust kas bioloog või botaanik. Grete annab sellele ka suure tõuke, tulles iga natukese aja tagant uue geniaalsusega lagedale. Eile, kui Tim parajasti aeda kolmandat korda üle värvis, kükitas Grete mustavärvi lillekastide ääres, ise kättpidi mullas uusi taimi istutamas. “Kas see on see sama seller, mille sa meie saabumise ajal vette panid?” vahtisin teda jahmunud näoga. Grete suunurgad kerkisid üles ja hakkas mulle asjalikult enda potti tutvustama. “See parempoolne ja suurem, selle jätsin Eestisse tulles vette. Pisike, vasakpoolne, selle panin teiega koos anumasse” Raputasin uskumatusest pead. Kogu protsess kujutas endast lihtsalt seda, et Grete võtis sellerikobara alumise juureotsa, mis minu maailmas on alati ära viskamisele läinud, ja pani selle 1 cm veekihiga täidetud karbikesse. Taim ajas endale paari nädalaga juureniidistiku alla, andes märku enda valmisolekust mullaga täidetud potti kolida. Ma igaks juhuks tuletan meelde, et olen täielik taime võhik, kui mu kirjeldatud protsess tegelikult nii iseenesest mõistetav peaksid olema… :D Õnneks siin hingematvas vabaõhu- botaanikaaias elades ja taimegeeniusest Gretet jälgides, võib isegi minust asja saada.
Kui teised õues möllasid, hakkasime Patrickuga õhtusööki valmistama, et end pisutki kasulikuna tunda. Sattusime endasuguste pasta hullude keskele ehk urgitsesime safrist välja paki pennesid, kikerherned ja kookoskreemid. Hakkisime hunniku vitamiinidest pakatavaid sibulaid ja küüslauguküüsi. Peenestasime karbitäis shampinjone ja porgandit ning viskasime kokku üheks kreemiseks pajaks. Katsime laua, täitsime joogipudelid Astridi lemmiku, mulliveega, ja alustasime päeva kõige toredama osaga- õhtusöögiga.
Jõudsime jutulõngaga eilsesse õhtusse, kui pitsasid telefoni teel tellisime. Grete tellis endale ja Timile, mina meile Patrickuga. Tiheda kellaaja tõttu, pandi mind ootejärjekorda, mis minu niigi ärevil olekule sugugi hästi ei mõjunud. Telefon, mina ja mu inglise keel kõlab juba eos katastroofina. Kui tubli viis minutit hiljem hüpnotiseeriv muusika lõppes ja tülpinud häälega naise hääl teiselt poolt toru soovide kohta uuris, läks mul silme eest mustaks. Isegi eestikeelsed sõnad ei tulnud meelde. “Eee …im sorry… Patrick, mida ma tellima pidin??” vahtisin talle paanikas näoga otsa. Patrick näitas sõrmega menüüst VEGETARIAN GOURMET. Loomulikult selle asemel, et korrektselt hääldada “vetšeteerian gurmee”, ütlesin ma liiga valjult ja järsult PLEASE ONE VEGETARIAN GOURMET. Täpselt nii nagu seda kirjutatakse. :)))) Patrick raputas pead ja surus sõrmed meelekohtadele. Teisel pool toru olev naine hakkas kannatust kaotama, kuid õnneks peale kolmandat korda sai aru, mida ma silmas pean. Viskasin kõne lõppedes telefoni käest, nagu oleksin sellelt elektrilöögi saanud, ja lubasin endale enam mitte kunagi sellega helistada.
Kui minu keeleline põhjakõrbemine kõrvale jätta, on täna, laupäeval, austraallaste silmis üks olulisemaid päevi - Austraalia jalgpalli finaal. Uskuge või mitte, aga eile ja üleeile olid selle auks lausa riigipühad, et inimesed saaksid rahulikult mängudele keskenduda. Meie pere rõõmuks, on finaalis ka CATside tiim! Ilma vähimagi kõhkluseta, ostsid Tim ja Poppy piletid, elades praegusel momendil, hiiglasuurel staadionil, sini-valge triibulistes mütsides ja sallides kaasa. Fun fact ka - CATSide tiim on maailmas üks vanimaid järjepidevalt tegutsevaid professionaalseid klubisid ja neil on kõigist teisest maailma spordiklubidest pikim sponsorlus.
Tähtsa päeva auks, tulid Food Republicusse ka pooled külalised enda lemmiktiimi värvides, kandes kõikvõimalikke salle, t-särke ja muid vidinaid. Kõik ülevoolavas meeleolus. Loomulikult pani see neid kohe erakordselt palju Eesti kohta uurima. Üks keskealiste sõprade punt kukkus Eesti kohta informatsiooni guugeldama, jõudes iseseisvalt järeldusele, et Eesti ja Soome keel on sarnased. Oleksin tahtnud selle fakti eest üle kohviku plaksutama hakata … Enne lahkumist näitasid nad mulle uhkusega telefonist leitud Eesti lipu pilti, lubades meie kodumaa enda järgmiseks reisisihtpunktiks panna.
Nüüd tänase tööpäeva tippsündmus - tam-ta-da-ram-tam-tam-taaa: teenindasin järjekordset, imearmsatest pensionäri-prouadest moodustunud laudkonda. Enne lahkumist tuli üks naistest minu juurde, uurides kohustuslikku küsimust: kust ma pärit olen? Kuuldes, et Eestist, pidi ta äratundmisrõõmust pikali kukkuma: “Ma teadsin, et ma olen sind näinud! Sina oled see tüdruk, kes mulle paar päeva tagasi raamatuga otsa kõndis!” Ta tegi oma õblukestel jalgadel kerge rõõmuhüppe õhku. Sekund hiljem tundsin ka mina tema ära. Loomulikult, hakkasin vastu tahtmist näost õhetama. Lõbus proua ei teinud sellest väljagi ja uuris, kas olen juba uue raamatu kallale asunud. Enne lahkumist lubas ta mind varsti jälle kohvikusse vaatama tulla, kui me just varem terviserajal kokku ei põrka. Viimane lause tegi talle väga palju nalja. Minul suutis ta igatahes terveks päevaks tuju eriti rõõmsaks teha.
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar