Meeleolukale pühadele järgnenud päevad on möödunud rahulikult töölainel. Meil puuduvad kogemused siinsete pidustuste ja suurejooneliste mängude kaasaelamise ja võitudega, aga silmnähtavalt on linn vaiksem. Food Republicus, kus varem nii tihedad hommikud olid ja rahvas kell 8:00 kahe suupoolega muna ja peekonit sisse kühveldas, on see nädal kulgenud rahulikult. Kohati tekib tunne, et inimestel on kolmandat päeva pohmell… süüa keegi ei telli, vaid istuvad mõtliku näoga kohvikruusi taga. Kohv muidugi läheb paremini peale, kui kunagi varem. Võimalik, et asi on ka katkematus vihmavalingus, mis tärkavat kevadet omalt poolt toetab.
Eile, teisipäeval, vastuoluliselt mu eelnevale jutule, oli meil terve päev täismaja. Hommikul saabusid meie iganädalased 10-20 liikmelised pensionäride seltskonnad, olgu nad siis kõva häälsed muheda olekuga golfiklubi härrad või õblukesed hallipäised raamatuklubi prouad, kellel kõigil sarnased suurte klaasidega prillid ees on. Viimaste hulgas ka minu uus sõbranna, Barbara, kellele siin mõned päevad tagasi tänaval otsa rammisin. Eile kepsutas ta mulle laudade vahel vastu, õnnelik nägu valgete, uhkelt lokitatud juuste all säramas: “Bigata! Ma nägin sind eile ka raamatuga jalutamas! Nii kiiresti tõttasid, et ma ei jõudnud üle tee tervitama joosta.” Tal paistab tõesti siiralt hea meel olevat mind kohvikus ja tänaval kohata. Raamatuklubi liikmena, lubas ta nüüdsest ka hakata kõndides lugemist praktiseerima. “Mõtle kui põnevaks minu jalutuskäigud muutuvad!” Puhtalt mõte sellest tegi tegi ta 20-aastat nooremaks, pannes teda veel reipamalt laua juurde tagasi tatsama. Itsitasin omaette.
Barbara raamatuklubi seltskonna kõrval istusid tuttavad golfiklubi härrad. Kaks seltskonda paistavad juba üksteist tundvat, kuna tunnike hiljem hakkasid nad agaralt laudu kokku lükkama. Prouad kihistasid naerda ja härrade hääl muutus aina valjemaks, kuniks üks neist, kõige pikem, püsti tõusis, ja enda golfilöögi liigutusi imiteeris. Raamatuklubi liikmetel naerust kõht kõveras.
Enne lahkumist, kutsus see sama, ennist liigutusi matkinud härra, mind enda juurde. “Vabandust, ma seekord pean seda ütlema. Minu poja naine on Ukrainlanna ja sina oled tema teisik! Nad elavad hetkel Oslos, mistõttu ei saa teid tutvustada .” Ta hakkas kiiruga telefonis pilte kerima, kuniks peatus pruunide juuste ja korrektselt lõigatud tukaga naisterahva peal. “Vaata! Kas pole mitte sarnane!” Ja pani pildi mu näoga küljekuti, et tema kõrval olev halli habemega onuke ka näeks. Ta noogutas nõustuvalt kaasa. Mina pidasin muidugi ainsaks sarnasuseks meie juuste värvi - ilmselt endal ongi raskem selliseid asju märgata.
Askeldasin parajasti golfiklubist maha jäänud tühjade kohvikruusidega, kui Mr. Jinn viisakalt köhatades endast märku andis. Lühikest kasvu 87-aastane härra, kelle kõrvad pisike peanupp eriti suureks muudab. Temas on midagi haldjalikku... Eranditult iga päev on ta näol lai naeratus, peas ruuduline mütsilotu ja graveeringutega tumedaks lakitud kepike käes. Ristisin ta peas Grandpa Joeks, kes on minu maailmas ära vahetamiseni sarnane Charlie ja Šokolaadivabriku vanaisaga ehk näitleja David Kellyga.
“Brigitta! Mulle väga meeldiks sinuga mõnel päeval siin kohvikus kohvi juua. Tahaksin kuulda rohkem Tartust ja Tallinnast.” Mainisn talle eelmisel nädalal möödaminne, et olen Eestist. Aga oh üllatust, tema parim sõber käib korduvalt Eestis ning on mõned aastad Tartus elanud. Maailm on ikka väike. Grandpa Joe pöördus minekule, kergitas viisakalt mütsi ja lubas peagi oma naise, Suega, taas kohvikusse tulla.
Kui kell saab kaks, astub eranditult iga päev uksest sisse meie kahe meetrine "Tee-mees", kelle ronkmustad juuksed on hooletult patsi põimitud. Tema ükskõikne hoiak viitab, et ta ei raisanud aega mõtlemaks sellele, millise mulje ta teistele jättis. Tervituse asemel noogutab põgusalt, korrates eranditult sama mustrit: võtab istet kohviku kõige tagumises otsas, miksofoniga kõrvaklapid peas, kuulikindla välimusega telefon näpus ja vahetpidamata helistab kellegagi. Teed joob ta AINULT kuldsest kannust, mille tühjenedes ta käe viibutusega märku annab, et on aeg vett juurde valada. Tahest tahtmata vaatasin alguses tema poole pisut viltu. Tänaseks, näen üleoleva Teemehe asemel teda kui elavat entsüklopeediat, kes lausa põleb soovist mulle iga päev uusi fakte ja pilte Eesti kohta tuvustada. Suure matkajana teadis ta rääkida, et Eesti on üks väheseid riike, kus müüakse maailma tipptasemel telke. Peale seda vestlust, võin vist ennast ka telgi spetsialistiks nimetada.
Eile jättis ta Eesti teema kõrvale ja uuris kas ma olen tippsportlane?! Jäin teda juhmi näoga vahtima. Vist liiga kauaks, sest muidu nii sõnaaher meesterahvas, hakkas kibekähku selgitama, et mu kõnnak viitab, nagu oleksin ma jooksja. Täpsustas veel, et tema tütar on maratoonar. Kui põnev! Palju mööda ei pannud - jooksmist armastan ma väga! Mis siis, et tippsportlasest on asi sama kaugel, kui Maa kääbusplaneet Pluutost. Teda see ei heidutanud, vaid otsis mulle terve posu eelseisvaid jooksuvõistlusi, rõhutades eriti Melbourne kesklinnas aset leidvat trepijooksu. “Jooks toimub Melbourne kõige kõrgema hoone otsa!” Isegi tema, alati emotsioonitul näol, paistis pisuke elevuse helk. Lubas mulle homseks kõik vajalikud aadressid ja registreerimise leheküljed välja otsida.
Nii mööduvad mu tööpäevad... iga päev mõne uue põneva teema otsa sattudes. Food Republic meenutab mulle oma olemuselt nii tohutult Hetke ja Tigra kohvikut. Koht, kuhu samad näod ikka ja jälle sisse astuvad. Kelle elulood, nimed, rõõmud ja mured on kõigile teada ja nende joogi-söögi soove täidetakse juba ilma küsimata. Kohvik, kus püsikad moodustavad nagu sooja ühtehoidva kohvikupere.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar