Ramsay Garden

 

Reedel sain üle pika aja esimese vaba päeva! Sisutasin selle mööda raamatupoode ja kohvikuid kolades, lõpetades tuuri Patricku juures – Ramsay Gardenis. 

Olin juba meie päikeseliste päevadega hüvasti jätnud. Ilmateade ennustas lakkamatut vihma, tuult ja alla kahekümne kraadist temperatuuri. Minu rõõmuks, ei tulnud minu jalutuskäikude ajal piiskagi vihma. Esimesed piisad langesid täpselt hetkel, mil astusin Ramsay Gardeni uksest sisse – milline suurepärane ajastus. Austraalia on mind vist omaks võtnud.

Hommikul, teel raamatupoodi, hüppasin Dish and Spoonist läbi, kus Frank – keda ma juba kuid näinud ei olnud – mind kõrvuni ulatuva naeratusega tervitas. Mike askeldas masina taga, proovides Jaazzile midagi pingsalt selgitada. Hakkasin juba tsau hüüdma, kuid mind katkestas rahulolematu laktoositalumatu naisterahvas, kes vihast vahutades leti äärde kõmpis. Tema topsi oli tavapiim sattunud. Jazzi nägu õhetas ja muutus veel süngemaks, lubades vea kiiremas korras ära parandada.

Heites pingsa hommikutrammi kõrvale, proovis alati rõõmsameelne Mike meeleolu üleval hoida ja vahetas minuga üle kohvimasina paar kiiremat sõna. Küll püüdsin talle selgitada, et on igati viisakas mind sel hetkel ignoreerida ja espressodele keskenduda. Ta paistis Patricku ja Williga maha peetud kolmapäevasest arvutimänguõhtust siiani elevil olevat– ei jõua ära oodata, millal seda korrata. Andsin Mikele lubaduse, et järgmimne kord laenan Patrickule lobisemiseks kõrvaklappe. Kujutasin ette, kuidas Patrick selle peale nägu krimpsutab. Igal juhul haarasin kohvitopsi näppu ja jätsin nad rahulikult tööd tegema. 

Esimene raamatupood asus täpselt Dish and Spooni ja Kamu vahepeal. Tänu sellele, et kunagi seal Patrickule külla kõmpisin, ma selle poe avastasin. Kahekorruseline, veidi vanaaegne hoone, kriuksuvate trepiastmete ja maast laeni riiulitega. Roosa peapaelaga naisterahvas noogutas mulle tervituseks, tundmata pealesurutud kohustust mul terve aeg abivalmilt sabas jõlkuda. Olin talle tänulik. Andis ainult sõbraliku vihje, et biograafiad asuvad teisel korrusel. 

Olin täiesti lummatud. Sukeldusin raamatupoodide riiulite vahele, lugedes läbi kõik silma hakanud teoste kirjeldused ja ajataju kaotades veetsin seal kokku tunde. Lahkusin sealt kotitäis raamatutega. Aitäh John, et mind Food Republicusse rakendad, laskmata mul kogu teenitud palka raamatupoodidesse investeerida.

Vaatasin rongijaamas enda pungil pruuni paberkotti ja mõtlesin kodus lugemist ootavale virnale. Kiusatus oli suur vanad raamatud sinna paika jätta ja uued järjekorras ette tõsta... Tänu igapäevasele koju-tööle-koju jalutamisele, saavad mul kõik raamatud nagunii liigagi kiiresti läbi. 

Plaanisin enne Ramsayt mõnes Camberwelli kohvikus teed juua ja kooki süüa, kuid märkamatult sai kell pärast lõunat. Ramsay asus kaugel, seega jätsin kohvikutetuuri teiseks korraks ja hakkasin rongide-bussidega mööda Melbournei seiklema. Teiste osariikide koha pealt ma sõna ei võta, aga Victoria võidaks kindlasti ühe maailma kõige segasema ühistranspordi süsteemide tiitli (kui kunagi taoline auhind peaks välja kuulutama). Tänasin südamest rõõmsameelset bussijuhti, kes oma kabiinist välja ronis, et mind õiges peatuses välja suunata. Abivalmid inimesed on selle segasummasuvila keskel äärmiselt tasakaalustav faktor. 

Ramsay kohvik asub maantee ääres, kortermajade vahel. Ilmselt nii olen ka seda varasemalt Patricku sõnade põhjal kirjeldanud. Tuhmkollased ja pruunid tuules lehvivad lipud andsid kaugelt märku lähemale jõudvast kohvikust. Saabusin täpselt lõuna ajal, kuid õnneks sain kohviku kõige mõnusama, seinaäärse laua endale. Lagesid kaunistavad rohelised kunsttaimed ja nende sisse peidetud ümmargused lambikesed, lõid kohvikus üllatavalt mõnusa atmosfääri. Piltide põhjal loodud arvamust sellest kohast, polnud pooltki nii hubane, kui päriselus vastu vaatav pilt. Sättisin ennast mõnusalt sisse, lastes Patrickule endale kilpkonnaga pildiga kohvi ja süüa serveerida. Pisikest kasvu Paul askeldas kahe kokaga köögis, mulle põgusalt tervituseks lehvitades. Käskis Patrickul edasi öelda, et täna on kogu toit mulle tasuta – milline luksus. Eriti, kui menüü nii ahvatlev paistis ja hinnad olid hullumeelselt kõrged. 

Ramsay croissant oli midagi täiesti ebareaalset – nii lihtne, aga tohutult maitsev. Iga ampsuga võis tunda, et taigna tegemisel on kasutatud äärmiselt kvaliteetset võid, mis mõnusalt magus-soolase maitse suhu jättis. Krõbeda koorikuga kuldpruun croissant oli seest mõnusalt õhuline ja pehme, kuid ideaalselt pudisev, laotades mu taldriku üle oma mitmete hoolikalt meisterdatud kihtidega. 

Õhtul algas suur kokkamine. Grete ja Timi sõbrad olid külla tulemas ja proovisime enne kella viite kõik ettevalmistused tehtud saada. Grete endiselt hämmastab mind enda olemusega, üleloomuliku võimekusega. Odin ühes käes, Astrid teises ja kuidagi suudab ta ikka köögis ringi askeldada, maja koristada, laste olemise põnevalt mänguliseks muuta ja isegi süüa teha?! Kõige ausam oleks ükskord kogu tema päev üles filmida ja seda igale inimesele näidata, kes imestada julgeb, kui ta midagi kahe silma vahele on jätnud. 

Keda huvitab mis raamatuid ma ostsin (ärge küsige miks ma raamatukogust ei võta – kõigil meil on omad nõrkused, eksole.) : 

 

“The Next Everest”

“Raised by Wolves”

“The Girl in the Green Dress”

“The Queens Gambit”

 

ja oote listi panin “They Cannot Take The Sky”, mis räägib Austraalia ajaloost, kuidas vange siia laagrisse toodi ja kuidas sellest sai alguse siinse ühiskonna teke.

Laupäeva õhtul sõitsime CBDsse enda iga nädalast traditsiooni juurutama. Pidime minema Grete lemmikusse Iisraeli restorani, kuid nagu ikka - plaanid muutusid  - ja lõpetasime ühes inimestest täis puugitud itaalia restoranis. Tellisime kohapeal valmistatud tagliatelledest tehtud kreemise pasta ja kiviahjus meisterdatud õhukese põhjaga pitsa. Itaalia reisi meenutuseks alustasime õhtut pehmest mozzarellast ja tomatist koosneva capresega. Juustuga ei koonerdatud, seega sai koht minu silmis kohe mitu plusspunkti. :) Hiljem läbi linnamelu rongijaama jalutades, kiikasime roheliseks võõbatud Piccolina jäätisekohvikusse, mille uksest välja ulatuv rivi pidi juba eos hea märk olema. 

Austraalia puhul on kiirus märkimisväärsel kohal - rivi võib ulatuda mitme meetri kaugusele, aga kaua ei pea kunagi ootama. Lasime naerusuisel nokamütsiga teenindajal endale mitu suurt palli erinevat sorti jäätist kuhjata. Milline kiusatus oli sinna tagasi minna - uskuge või mitte, aga Patricku sõnul oli tegemist parima gelatoga, mida ta kunagi söönud on. Väga tähendusrikas avaldus, kuna Itaalias ei möödunud päevagi, kus poleks vähemalt kaks korda ennast sellega poputanud.